Peretoetuste vajaduspõhiseks muutmise kohta tehakse analüüsi. Samas on valitsuses poliitikuid, kes soovivad, et vähemalt 2027. aasta vaates saaks arvestada sellega, et peretoetused muutuvad vajaduspõhiseks. Kuivõrd realistlik on see Eesti riiklikke infosüsteeme arvestades?

Sotsiaaltoetused on Eestis leibkonnapõhised, ehk hinnatakse seda, kui palju vahendeid on peres kasutada ühe inimese kohta. See tähendab, et kui me tahaksime teha peretoetusi vajaduspõhiseks, peavad meil andmebaasid omavahel suhtlema.

Kuna inimene omab iseenda andmeid, peab meil olema ära lahendatud see, kuidas riik tema andmeid kasutab. Senimaani on kõik digiriigi teenused olnud inimestele kasuks ja tuginenud usalduse peal, mis tähendab, et inimesed ongi andnud oma andmeid riigile kasutada.

Kõige esimesena tuleks läbi mõelda, kelle omad need andmed on. Muidu juhtub nii, et jõukamad inimesed võtavad oma andmete kasutamiseks antud nõusoleku tagasi ja siis tekiks riigile hoopis koormust juurde.

Siin on tegelikult väga-väga palju küsimusi, mis tuleb enne ära lahendada nii infosüsteemide osas kui selles osas, kuidas me andmeid liigutame, kelle omad need andmed on, millal saab neid tagasi võtta ja kuidas me nende andmetega üldse Eestis hakkama saame. Kogu see töö tuleb igal juhul enne ära teha.

Me ei räägi siin, et me jõuaks sellega kuidagi kärpeolukorras valmis aastaks 2026 ja ma arvan, et ka 2027 on liiga optimistlik.

Aga see eeldaks, et antakse konkreetne poliitiline suunis. See eeldab selgelt raha maksvaid projekte. Kas see siht peaks minema valitsuse tegevuskavasse koos kindlate tähtaegadega?

Siin on nüüd jälle mitu asja. Esiteks on võimalik vajaduspõhiseks teha selliseid toetusi, mis puudutavad ainult ühte inimest, mitte perekonda. Näiteks on pikalt juttu olnud sellest, et väga suurt pensioni saavate inimeste pensionikasvu indeks võiks olla pool. Ehk pension neil ikkagi kasvaks aga poole võrra. Me räägime pensionäridest, kes saavad tuhandetes eurodes pensione.

Sellisel juhul ei ole vaja andmebaaside omavahelist suhtlemist ja seda muudatust oleks lihtne teha. See tõesti eeldaks ainult poliitilist otsust.

Kui me räägime sellistest andmepõhistest otsustest, kus jutt on mitmest andmebaasist, mis peaksid omavahel suhtlema, siis seal on minu selge eelistus, et me peame kõigepealt tegelema nende andmebaaside turvalisusega.

Me just oleme näinud, kuidas Venemaa luure on meie andmetesse sisse häkkinud. Juulikuine uuring näitas, et ligi 70 protsenti meie andmebaasidest ja tarkvaradest on vananenud, neisse on lihtne sisse häkkida. Ehk meie kõige tähtsam ülesanne on praegu kõik raha, mis me leiame, suunata turvalisusesse. Ja selleks, et me ei peaks kõike turvaliseks tegema, on kõige tähtsam valida välja, milliseid andmebaase on meil üleüldse vaja. See on kõige tähtsam eesmärk.

On täiesti selge, kui küberturvalisus on meie kõige esimene prioriteet, siis teise koha peal on inimeste usaldus kogu digiühiskonna vastu. Sealt läheb veel tükk maad enne, kui me saame rääkida peretoetuste vajaduspõhiseks tegemisest. Kõik need asjad on töös aga seal on väga palju samme, mida me peame astuma.

Teid kuulates jääb mulje, et sellel kümnendil lapsetoetused veel vajaduspõhiseks ei muutu. Ka siis, kui osal valitsuskoalitsioonist see ootus on.

Tõttöelda ma teeksin ka panuse sellele, et meie peamine eesmärk praegu on saavutada küberturvalisuses suur edasiminek. Teiseks on meie suur ülesanne välja selgitada üldse need andmebaasid, mis kasutusse jäävad. Kolmandaks on meie eesmärk ehitada Eesti digiriik üldse hukukindlaks.

Eesti vastu suunatud küberrünnakud on oluliselt kasvanud ja see tähendab, et me peame tegelema digiriigi hukukindlusega. Me peame tegelema andmebaaside turvalisusega. Me peame tegelema andmete väärindamisega. Ja need on eesmärgid, mis on lähiaastatel. Mina ei näe, et need vajaduspõhised peretoetused lähiaastatel prioriteetide hulka andmebaasidepõhiselt mahuksid.

Kas te oma erakonna sees olete selle ka selgeks suutnud teha?

Eesti 200 on seisukohal, et me peame liikuma edasi sellel suunal, et riik saaks teha andmepõhiseid otsuseid. See on täiesti õige eesmärk ja need sammud, mida ma nimetasin, on tegelikult sammud selles samas suunas. Lihtsalt seal on terve rida samme, mis tuleb enne astuda ja selleks on vaja pikka plaani. Ja pikka plaani me praegu täidamegi.

Muide, kas selle pensionitõusu vajaduspõhiseks tegemise mõttega on plaanis kuidagi poliitiliselt edasi minna?

Pensionite kasvamise kiiruse arutelu oli koalitsiooniläbirääkimistel ja see ei leidnud toetust. See oli lihtsalt näide, et kui on ühte ainust inimest puudutav toetus, siis seda on võimalik kiiremini muuta. Kui jutt on leibkonnapõhisest toetusest, siis seal tuleb arvestada, kui palju on perekonnal varasid, kas laps on erivajadustega, mis need tegelikud pere vajadused on. Ja need teadmised tulevad kokku mitmetest ja mitmetest andmebaasidest, kus andmed peaks olema kvaliteetsed ja mis peaksid saama turvaliselt omavahel suhelda. Seda me praegu tagada ei saa. Vastupidi, meie esimene eesmärk on see, et saavutada turvalisuses palju kindlam jalgealune.

Mis see peretoetuste vajaduspõhiseks tegemine maksaks?

Tiit Riisalo digiministrina arvutas välja, et vaja oleks umbes 300 miljonit eurot, et andmebaaside omavahelise suhtlemise parandamise ja personaalsete teenustega edasi minna.

Praegu me teeme kärpeid. Meil ei ole seda lisaraha kusagilt võtta.