Kuigi peaminister Kristen Michal on avalikult öelnud, et pärast nn julgeolekumaksu otsust lõpetab valitsus maksufestivali, kujuneb tegelik olukord siiski hoopis teistsuguseks. Kui vaadata sügavamalt riigi rahandusotsuseid ja eelarvepoliitikat, siis näeme, et maksurahu lubadus on vaid näiline. Valitsuse otsustesse on kodeeritud uued maksutõusud lähitulevikuks ja tagajärgedega seisavad silmitsi nii tulevased valitsused kui ka kõik Eesti inimesed.

Teadaolevalt puudutavad põhilised kärped sotsiaal-, haridus- ja kultuurivaldkonda, mis loovad ühiskonna vundamendi ning aitavad tulevikus riigi arengut toetada.

Nende kokkuhoiumeetmete pikaajalised tagajärjed on võrreldavad julgeolekuriskidega, sest nõrgenev haridussüsteem ja kahanev kultuuriline identiteet vähendavad meie konkurentsivõimet, vähenev sotsiaalne kaitse süvendab vaesust, mis läheb riigile pikas perspektiivis kalliks maksma.

Sotsiaaltoetuste vähendamine, töötukassa rahastamise kärpimine, nagu ka kokkuhoid teehoolduselt mõjuvad eelarvele vaid lühiajalise leevendusena, kuid tulevikuvaates panevad riigieelarvele suurema surve.

Vaesusrisk kasvab

Kui riik vähendab sotsiaaltoetusi ja lastele suunatud rahalist abi, suurendab see paljude perede vaesusriski. Paraku peame tõdema Eesti ühiskonna kurba tõsiasja, et mida rohkem lapsi peres on, seda suurem on oht vaesumisele. Absoluutse ja suhtelise vaesuse kasv toob endaga kaasa mitte ainult vahetuid sotsiaalsed probleeme, vaid ka pikemaajalisi negatiivsed tagajärgi. Lapsed, kes kasvavad vaesuses, on suurema tõenäosusega ka täiskasvanuna vaesed.

Statistikaameti andmetel elas 2022. aastal suhtelises vaesuses 22,5 protsenti ja absoluutses vaesuses 3,5 protsenti Eesti elanikkonnast. Praeguseks on need arvud kasvanud ja see tähendab, et enam kui neljandik Eesti inimestest elavad vaesuses. Vaesus ei ole ainult individuaalne probleem, see mõjutab kogu ühiskonda.

Kui praegu hoitakse kokku sotsiaaltoetuste ja peretoetuste arvelt, siis tulevikus tuleb riigil vaesuse süvenemisega tegelemiseks teha palju suuremaid kulutusi. Tegemist on süsteemse probleemiga, mille ennetamine oleks odavam ja sotsiaalselt õiglasem.

Sotsiaaltoetused pole lihtsalt kulud, mida eelarvereale kirja panna. Need on investeeringud meie ühiskonda. Valitsus kärbib isegi enesetappude ja sõltuvusprobleemide ennetamiseks mõeldud raha. Kui riik ei suuda pakkuda piisavalt tuge, siis probleemid süvenevad ning koos sellega suureneb ka kulu ja saamata jäänud tulu.

Töötute arv suureneb

Töötukassa riiklik rahastamine väheneb 50-60 miljonit eurot aastas ning toetuste saajate hulgast langevad välja õppurid, omastehooldajad, ajateenistuse lõpetanud ja vanglast vabanenud, kokku ligikaudu 8500 inimest. Need inimesed suunatakse edaspidi omavalitsuste juurde toimetulekutoetust küsima.

Toimetulekutoetus on aga mõeldud nendele, kes elavad absoluutses vaesuses ja selle määramisel on ranged kriteeriumid. Lisaks on see toetus ettenähtud leibkonnale, mitte konkreetsele inimesele individuaalselt. Sisuliselt suunab riik inimesed sügavamasse vaesusesse selle asemel, et vaesust ennetada töötukassa toetuste abil. Inimestele antakse selgelt mõista, et teie koht on absoluutses vaesuses.

Kohalikud omavalitsused saavad suurenenud koormuse hallata suuremat arvu abivajajaid ilma, et sellele vastavat rahastust oleks ette nähtud. Riik hoiab kokku nõrgemate sotsiaalgruppide arvelt mitukümmend miljonit eurot, kuid omavalitsustele antakse nende toetamiseks vaid 1,5 miljonit. See tähendab, et riik lükkab oma kohustused kohalikele omavalitsustele, tekitades nendele ja inimestele täiendavaid probleeme juurde.

Pikema mõjuga oht seisneb selles, et töötukassa tulud vähenevad, aga toetuse saajate (tulevikus töötuhüvitise saajate) ring hakkab laienema.

Esiteks lähiaastatel majandusseis ei parane ja töötute arv kasvab, seda näitab ka Eesti Panga majandusprognoos. Teiseks on valitsusel plaanis toetada sihtrühma (8000–9000 inimest), kes varem toetust ei saanud.

Eesmärk aidata rohkem inimesi on igati õige, aga kelle arvelt? Raha riigilt töötukassale juurde ei tule, vaid see võetakse ära, reservid pakuvad tuge vaid lühikese perioodi jooksul. Kuna töötukassa peamiseks tuluallikaks on tööandjate ja töötajate töötuskindlustusmaks, siis ainuke võimalus eelarveauku lappida saab olema järjekordne maksutõus.

Pangamaks pakub leevendust

Pangamaksu kehtestamine kaks aastat tagasi oleks juba toonud riigikassasse olulise lisa, pool miljardit eurot aastas. See oleks aidanud vältida paljusid praeguseid kärpeid ja vähendanud survet sotsiaalvaldkonnale. Samamoodi oleks astmeline tulumaks, mida Keskerakond on pikalt toetanud, võimaldanud maksukoormust õiglasemalt jaotada. Nüüd toimub vastupidine, kõige enam saavad pihta madalama sissetulekuga inimesed, kes maksavad topelt. Esmalt kõrgemate maksude ja seejärel kärbitud toetuste kaudu.

On oluline mõista, et praegused lahendused ja lühiajalised eesmärgid viivad meid selleni, et tulevikus tuleb maksta palju kõrgemat hinda. Kui praegu tehakse otsuseid vaid hetkeseisu leevendamiseks, siis lähiaastatel tuleb selle eest väga kallilt maksta.