"Pealtnägija": kolm investeerimispettuse ohvrit räägivad oma loo
"Pealtnägija" on teinud lugematuid hoiatuslugusid kõikvõimalikest küberkelmidest ja petuskeemidest. Kui seni on tooni andnud nn pangapettused, siis märkamatult on kahjusumma poolest Eestis ette läinud investeerimispettused. Seekordne "Pealtnägija" rääkis kolme reaalse ohvriga, kuidas neist said "nuumsead".
Harjumaal elav ehitusspetsialist Toomas ja Lõuna-Eestis tegutsev väikeettevõtja Kristo kaotasid hiljuti kumbki investeerimiskelmidele mitme aasta säästud ning on juhtunust tänaseni nii löödud, et nõustusid esinema üksnes varjunime all. Nii politsei kui pankade sõnul on sarnaseid "kristosid" ja "toomaseid", kes langesid rahvusvahelise petuvõrgustiku ohvriks, Eestis tegelikult sadu.
"See aasta on investeerimispettused ilmselge number üks pettus, kus inimesed kaotavad kõige rohkem raha," ütles SEB panga turbejuht Kätlin Kukk.
Seda, kuidas pangatöötajaks või politseiuurijaks maskeerunud kelmid siinseid pensionäre ja peamiselt venekeelseid inimesi paljaks koorisid, kajastasid aastate jooksul kõik suuremad väljaanded, teiste seas tegi mitmeid hoiatuslugusid ka "Pealtnägija".
Kui senised trikid ja skeemid ammendusid, võeti sihikule uus seltskond: noored ja keskealised tööinimesed, kellest enamik on kõiksugu skeemide suhtes kriitilisemad ja poleks vanamoodsate telefonipettuste õnge läinud, hakkasid nüüd kelmide mahitusel investeerima fiktiivsetel krüptovaluutaplatvormidel veebis.
Üleilmset nähtust hakati kutsuma väljendiga pig butchering ehk seatapu- või nuumpõrsapettus.
"Me räägime siin ju enamasti ikkagi Hiina organiseeritud kuritegevusest. Nad ise nimetavad ennast koerteks või neid töötajaid siis nimetatakse koerteks, kes otsivad endale neid sigu välja. Need inimesed enamasti on ju inimkaubanduse ohvrid, kes on kogutud suurtesse kinnistesse kommuunidesse, neid sunnitakse tegema täpselt sedasama tööd, et võimalikult palju raha kätte saada," selgitas Kätlin Kukk.
Tüssamise variante on erinevaid. Kui Kristoga tehti esimene kontakt telefoni teel ning peagi kolis vestlus osalt üle internetti, siis Toomas otsis ise investeerimisvõimalust ja sattus netis surfates kogemata petturite konksu otsa.
"Vaatasin, tundus turvaline, kõik oli visuaalselt korras nagu. /…/ Registreeri, me anname sulle nõustaja ja alguses aitab nõustaja kaasa ja pärast saate iseseisvalt teha," rääkis investor Toomas.
Sandri lugu on veel pöörasem. Enda sõnul sattus ta sotsiaalmeedia kaudu Delfi uudisteportaali, kus jäi lugema artiklit läinud aastal Arukülas toimunud tapmisest. Kahe koolipoisi vaheline konflikt, mis lõppes ühe noormehe surmaga, leidis meedias ohtralt kajastamist ja pussitaja mõisteti 12 aastaks vangi. Kui ametlikult peetakse konflikti põhjuseks armukadedust, siis petturite loodud võltsartikli väitel oli küsimus hoopis rahas, mille noormehed olevat teeninud ühiselt naftabörsil investeerides. Nii jaburalt, kui see ka ei kõla, leiab artikli lõpust suisa õpetuse, kuidas ise samal moel rikastuda.
"Selle nii-öelda Delfi reklaamlehekülje peal oli pilt, kus oli siis selle poisi pangakonto, Swedbank, ja seal oli umbes 100 000 eurot ja see oli siis teenitud umbes aastaga. Äkki oli nii-öelda selle reklaami tekst ja siis seal all oli veel kohe kalkulaator ka lisatud, et palju sa umbes võiksid, mis aja peale teenida?"
Kuigi artikkel kubises kirja- ja loogikavigadest, pidas IT-taustaga Sander seda autentseks ja klõpsas ka loo lõpus olevale lingile, mille kaudu sai asuda ise samal platvormil investeerima.
"Võtsin laenu kahest kohast. Üks oli 3500 eurot, teine oli 1500, kui ma ei eksi ja sain selle laenatud raha kätte ja panin siis kohe kõik selle raha LHV konto peale. Ja siis tegime telefonikõne," rääkis Sander.
Tallinna Ülikooli informatsioonifilosoof Oliver Laas on sarnaseid skeeme põhjalikult uurinud. Tänavu suvel ehk samal ajal, kui selle loo peategelased juba vilkalt investeerimisega tegelesid, sai Laas tööalaseks suhtluseks mõeldud sotsiaalvõrgustikus LinkedIn ise sõnumi võõralt aasia päritolu naiselt.
Laasi meenutust mööda teatas naine, et plaanib septembris Eestisse tulla ja uuris, kas Laas saaks talle soovitada vaatamisväärsusi, mida külastada. Küsimusele vastamise eest lubas ta TLÜ nooremlektori õhtusöögile kutsuda.
"Mul oli algselt kaks hüpoteesi. Esiteks, et see võib olla mingisugune värbamiskatse. Selle hüpoteesi taga oli paar kuud varem tööandja juures toimunud kapo koolitus, kus meid instrueeriti selles, kuidas värbamiskatseid ära tunda. Ja teine hüpotees oli, et võimalik, et tegemist on mingisuguse finants- või muu pettusega," rääkis Laas.
Ekspertide sõnul on tegemist üha enam kasutatava lõksuga, kus kelmid rõhuvad lisaks kasumiihale ka vastassugupoole libiidole. Laasile kirjutanud ja Tina nime all esinenud kaunitar väitis end olevat 37-aastane lahutatud naine, kes elab Pariisis ja peab seal veinipoodi.
Soravat inglise keelt kõnelenud Tina viis peagi jutu investeerimisele. Krüptoplatvorm olla turvaline ning andvat imepärast üle 75-protsendilist tootlust aastas. Laas võttis juba suvel ühendust "Pealtnägijaga" ja hakkas saate jaoks ajakirjandusliku eksperimendi käigus vestlusi dokumenteerima. Ehkki naine mõjus empaatilise ja usaldusväärsena ning saatis hulganisti isiklikke fotosid, näitas juba kiire guugeldamine, et suurem osa tema jutust ei vasta tõele. Pariisi veinipoega puudusid tal igasugused sidemed, rääkimata pisivaledest, mida ta puistas.
"Kõigi nende piltide eesmärk, ma oletan, oli ikkagi see, et kinnitada seda lugu, et ta tõepoolest viibib vestluse ajal Pariisis, et ta elab seal, ta on seal ennast oma sõpradega sisse seadnud. Kui ma hakkasin neid pilte lähemalt uurima, siis tuli välja, et taustal olev jalakäijate ülekäigurada tähistav märk on disaini poolest selline, mida kohtab ainult Hiinas, meil ei kasutata sellise disainiga liiklusmärke Euroopas ja ühel või kahel või kolmel neljast pildist oli selle isiku selja taga näha oleval purskkaevul hiinakeelne hoiatussilt," kirjeldas Laas ebakõlasid.
Laas laadis Tina juhiste järgi Google Play keskkonnast alla petturite loodud tarkvaraprogrammi, mille nimi on äravahetamiseni sarnane ühe teise, adekvaatse investeerimisplatvormiga, kusjuures petturite äpp asub nimekirjas eespool. Kõik paistis usaldustäratav, kuni selleni välja, et platvormil on justkui turvameetmed, kus nõutakse ranget isikutuvastamist. Laas kasutas petuplatvormil konto loomiseks politsei- ja piirivalveameti kodulehelt pärit ID-kaardi näidist ja esines väljamõeldud isiku Jaak-Kristjan Jõeoruna.
"Ja paar päeva võttis aega, kuid see läks läbi. Nii et neid tegelikult absoluutselt ei huvita, kes sa oled," sõnas Laas.
Siinkohal loeti eksperiment lõppenuks, sest edasi hakkavad petised küsima raha ja oli niigi selge, millega see lõpeb.
Selle loo teised peategelased läksid aga edasi ja panid sarnastel platvormidel huugama kümneid tuhandeid eurosid. Kusjuures osa tehingute jaoks lubasid ohvrid petistel kaughalduse teel oma arvuti üle võtta ja seal tehinguid teha.
"Kõige põnevam hetk oligi siis, kui ma olin LHV kodulehekülje peal, mul oli see ekraan jagatud neile ja nad hakkasid ise seda kõike majandama: võtsid ise selle ülekande koha, ise liigutasid ja ma terve aeg istusin ja nägin seda pealt," jutustas Sander.
Küsimusele, kas oli üldse aru saada, millesse investeeritakse, vastas Kristo, et tema puhul oli selleks väidetavalt liitiumikaevandus. "Erilisel viisil siis kaevandatakse, mis on oluliselt keskkonnasõbralikum kui klassikaline viis ja siis on ainult oodata, et neil olevat siseinfot. On tulemas mingisugune suur uudis, mis tõstab aktsiahinda ja niipea, kui on suurem tõus, müüme ära need kohe," vahendas Kristo petiste juttu.
Ilusa jutuga kas siseinfost, teistele kättesaamatust tehnoloogiast või muust rahaveskist aetakse ohvril pea segi, mida omakorda toetab, et libaplatvormil näib nagu kasvaks nende investeering justkui pärmi peal.
"Nägid, kuidas sul enne oli näiteks 6000 eurot, nüüd sa teenisid seal hulga kasumit, sul on nüüd näiteks 7000 eurot seal. Et sa oled 2000 teeninud näiteks ühe-kahe minutiga," kirjeldas Sander.
Kristo täiendas: "Siis hakkasid igast mõtted juba tulema, et mis ma nüüd teen, kui ma selle raha nagu kätte saan."
Kätlin Kukk SEB pangast nentis, et talle tundub see olukord sarnane kasiinosõltuvusega. "Sul tekib see vajadus, sul tekib sõltuvus. Ja lõpuks jõuab see nii kaugele, et sul on enda säästud kõik nullis. Sa oled laenanud võib-olla oma lähedastelt, tuttavatelt, mis kõige hullem, sa oled võtnud juba kiirlaene maksimaalselt nendest kohtadest, kus sul annab võtta."
Näiteks Sander kukkuski sellesse jäneseurgu ja võttis olematutesse õlitehingutesse paigutamiseks mitu pangalaenu. Kokku paneb ta mängu 8000 eurot. Tõde hakkas koitma, kui ohvrid tahtsid oma raha välja võtta ning järgnesid ettekäänded.
"Ma palusin, et kanname nüüd mulle selle esialgse investeeringu jagu tagasi ja ülejäänud rahaga võime siis mängida edasi. Siis ta hakkas vastu puiklema, et ei, praegu on meil uus diil jälle tulemas ja see on nüüd nii hea, et nüüd me saaks 50 000-st teha juba, ma ei tea, sadu tuhandeid," rääkis Kristo.
Toomas kulutas sarnastele tehingutele lõpuks 15 000 eurot ning Kristo, kes oli enda sõnul eraelulistel põhjustel tol hetkel eriti hajevil ja haavatav, mattis skeemi 26 000 eurot.
Kui nad taipasid, et kõik on bluff, tegid kolm meest teineteisest sõltumata avalduse panka ja politseile, aga Kristo oli ainus, kel õnnestus läbi juhuse 6000 eurot ehk neljandik summast tagasi pöörata. Teistele jäid vaid tühjad pihud.
Kui "Pealtnägija" loo kannatanud on investoritena võhikud või heal juhul asjaarmastajad, siis Põhja prefektuuri raskete kuritegude talituse juht Marju Tooming ja SEB panga turbejuht Kätlin Kukk on näinud väga erineva taustaga ohvreid, alates lihtsast poemüüjast lõpetades majandusajakirjaniku, suurettevõtte raamatupidaja või nõukogu liikmega. Eesti mitteametlik rekord on juhtum, kus inimene pani mängu ligi pool miljonit eurot.
"Ma olin ise selle inimesega näo näkku kohtumas, ma kutsusin ta meile panka, ütlesin, et ma soovin teiega rääkida. Ja me läksi me täpselt niimoodi ära, nagu me kokku saime. Mina ei suutnud teda veenda selles, et tegu on pettusega. /…/ Ja meil jäi kokkulepe, et kui tõepoolest see, mida ta rääkis mulle, et ta kohe-kohe saab sealt selle raha kätte, osutub tõeks, siis ta võtab meiega ühendust. Seda ei ole juhtunud," nentis Kätlin Kukk.
Eriti alatu on, et lagedaks tehtud ohvrit ei jäeta rahule, vaid teda püütakse erinevate skeemidega veel ära kasutada. Näiteks Toomas pidi liigutama teiste kannatanute raha enda kontolt krüptosse.
Kätlin Kukk ütleb, et vaid väike osa pettustest suudetakse tagasi pöörata ja suuresti käib võidujooks ajaga. Ka politsei möönab, et kui raha on kontolt minema liikunud, on tehinguid tagasi pöörata ülikeeruline ja petturite tagaajamine sisuliselt perspektiivitu.
Viimasel ajal ongi investeerimispettuste hulk Eestis teinud märkimisväärse kasvu. Kui 2022. aastal tehti sedalaadi pettuste kohta 268 avaldust, mullu 305, siis tänavu üheksa kuuga juba 229 ning kahjud ulatuvad üle kolme miljoni euro. Kusjuures, kuna kõik ei pöördu politseisse, ei tea keegi, palju ohvreid tegelikult on.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi