Äripäeva uuriv ajakirjanik Koit Brinkmann tõi hiljuti avalikkuse ette sotsiaalministeeriumi allasutuse Tervise Arengu Instituudi valusa torke maksumaksjale. Nimelt on instituut alates 2017. aastast korraldanud sadadesse tuhandetesse eurodesse ulatuvat süstlahanget, millele seatud piirava nõude tulemusena osales hankel ainult üks pakkuja, suurärimees Margus Linnamäe firma.

Tervise Arengu Instituut seadis hankel tingimuseks, et süstaldel oleks kontrastset värvi kolb. Sellise nõudega suleti Eesti üks suurim süstalde-nõelte hange enamike süstlatootjate jaoks.

Üldiselt on nii, et mida väiksem on konkurents, seda kõrgem on hind. Seetõttu on põhjust oletada, et kuna süstlahankel olid sobivad tingimused ainult väheste pakkujate jaoks, siis maksis maksumaksja soetatud süstalde eest liiga kõrget hinda.

Sotsiaalministeeriumi kantsler Maarjo Mändmaa kaitses Tervise Arengu Instituudi süstlahanget väitega, et hanke korraldaja ei saa tagada tugevat konkurentsi, sest Eesti turg on niivõrd väike.

See argument on väga nõrkadel jalgadel. Kirjeldatud hanke puhul ei olnud probleem mitte see, et huvilisi ei oleks. Need huvilised ei pääsenud lihtsalt löögile, sest hankele seatud tingimustega tõrjuti osa pakkujaid hankelt eemale. Probleem polnud mitte Eesti väiksus, vaid hanke korraldajate seatud konkurentsi takistanud piirang.

Kantsler Mändmaa ka ütles, et hanke panid kokku Tervise Arengu Instituudi spetsialistid, kes teavad, milliseid süstlaid on inimestel vaja. Igal asjal on põhjendus taga, toonitas kantsler.

Läks aga nii, et päev pärast Koit Brinkmanni artikli ilmumist otsustas Tervise Arengu Instituut tulevikus loobuda nimetatud hankes ühte firmat soosinud nõudest. Seitse aastat kehtinud piirang, mille abil esitati maksumaksjale tõenäoliselt paisutatud arve, kadus ühe päevaga ja piisas sellest, kui asi sai avalikuks.

Minu jaoks on see ilmekas näide avaliku sektori juhtimisprobleemist. Meil on loodud avaliku sektori juhtidele erinevaid motivatsioonisüsteeme, maksame neile head palka, kuid kui nende juhitavas asutuses ilmnevad mingid jamad, siis ei kaasne sellega mingit vastutust.

Süstlahange pole ainus näide. Meenutame terviseameti külmlao juhtumit, kui kasutuskõlbmatuks muutus ligi kolme miljoni väärtuses erinvaid vaktsiine. Või ka endise haridusministri Mailis Repsi käitumist, kes lükkas maksumaksja kraesse enda isiklikud kulud.

Kui külmhoone juhtumi puhul võib veel öelda, et see oli halbade juhtumite kokkulangemine ja konkreetset vastutajat ei suudetudki kindlaks teha, siis Reps on küll oma tegevusega praegu kohtu all, aga seda tänu Õhtulehe ajakirjanike paljastusele. Sisekontroll ega ministeeriumi kantsler ei teinud midagi, et maksumaksjat prassiva ministri eest kaitsta. Ka Tervise Arengu Instituudis ei tekkinud küsimusi, et miks on üks oluline hange selline, kuhu ei tule konkureerivaid pakkumisi. Ja nii juba seitse aastat järjest.

Olen veendunud, et maksumaksjate raha kasutamise osas muutuvad avaliku sektori juhid oluliselt hoolivamaks ja ka säästlikumaks, kui süstlahankele taoliste juhtumite avalikuks tuleku järel peab asutuse juht oma kohalt lahkuma või peab ametist lahkuma minister, kes konkreetse asutuse tegevust kureerib.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.