Vaatame pilti laiemalt kui päevapoliitika, kuigi sellest on hea alustada. Eesti poliitikas valitseb praegu väga stabiilne olukord, mis kestab tõenäoliselt järgmiste riigikogu valimisteni, võib-olla ka kauem – kes see oskab valimistulemusi ennustada. Riigikogus on meil ühel erakonnal peaaegu 40 kohta, koalitsioonil 60 kohta kokku 101 kohast. Vaatasin kolmapäeva õhtul rahandusministri umbusaldusarutelu, umbusaldushääletus kogus Jürgen Ligi vastu hääli 26, mis on tegelik opositsiooni määr parlamendis. Ka laiemalt vaadates ei ole väga dramaatilisi muutusi aset leidmas. Kas Eesti on stabiilses poliitilises ühiskondlikus olukorras?

Seda teemat oleks vaja käsitleda veel laiemalt – vaadata, mis toimub maailmas, Euroopas. Kõik hetkeseisud on igal juhul ajutised. Kui me käsitleme üldist olukorda perioodiga kaks ja pool aastat, mis on riigikogu valimisteni, siis see on suhteliselt lühike periood, kui me räägime tulevikust ja Eesti arengust.

Ma arvan, ja kindlasti ei ole see väga originaalne arvamus, et kogu maailm elab praegu kriisides ning kriise tuleb kindlasti veel. Kriisid, mida oleme juba üle elanud, ei ole viimased, nad hakkavad järjest tulema ja see mõjutab meie elu. Rääkimata poliitilisest foonist, mida pakub meile rahvusvaheline poliitika, kus on väga palju määramatust ja määramatus on tihti kriiside alus.

Meil ei ole kõige suurem küsimus see, kas Reformierakond suudab pärast riigikogu valimisi säilitada enda positsiooni, vaid mis suunas hakkab meie riik liikuma. Ja mitte ainult majandus ja julgeolek pole meie kõige suuremad küsimused, vaid kõige suurem küsimus on eksistentsiaalne – kuidas me suudame tagada rahvastiku juurdekasvu, kes on need inimesed, kes hakkavad teenima raha meie pensionäridele 20 aasta pärast ning mis on see suur idee, mis suudaks inimesi ühendada.

Pole midagi teha, peab tunnistama, et poliitikute roll ei ole kahjuks ühiskonna konsolideerimine. Poliitikud otsivad konflikte, vastasseisu võimalusi, et tekitada emotsioone ja eelkõige on negatiivsed emotsioonid see jõud, mis paneb inimesi ka valimistel hääletama. Ma arvan, et see on väikse ühiskonna puhul kõige suurem probleem, et on vähe neid, kes soovivad ühiskonda maksimaalselt konsolideerida.

See ei ole enam poliitika, see on mõnes mõttes füüsika – väikse ressursi puhul on suured tulemused võimalikud ainult siis, kui keegi suudab selle ressursi maksimaalselt kontsentreerida. Ühiskonna puhul tähendab see konsolideerimist. Ehk kokkuvõttes on kõige suurem küsimus, mis on suur eesmärk või eesmärgid, mis peaksid meid ühendama ja viima edasi majanduses ja ühiskonnas. Ning kuidas seda teha.

Oli pikk periood, kus Eesti suur eesmärk oli jõuda läänemaailma ühenduste liikmeks – saime 20 aastat tagasi NATO liikmeks, umbes samal ajal Euroopa Liidu liikmeks.
Reformierakond, kellel läks valimistel juba paarkümmend aastat tagasi väga hästi, deklareeris siis, kui erakonna esimees oli Andrus Ansip, eesmärgi viia Eesti rikaste riikide hulka. See "15 aastaga Euroopa viie rikkama riigi hulka" loosung, mida tollal palju pilgati, kui praegu tagasi vaadata, siis oli ta just, nagu ütlesite, konsolideeriv ja selgesti sõnastatud loosung.

Huvitav, et ma just mõtlesin selle peale, mõtlesin, et toon selle kindlasti välja. Ka mina olin selle suhtes väga skeptiline ja kriitiline, kui see esimest korda kõlas. Aga tegelikult oli see õige. Mitte see, et me saame seda kiiresti saavutada, vaid kontseptuaalne arusaam sellest, et ühiskond, rahvas vajab suurt eesmärki ja ainult siis saab ühiskonda konsolideerida.

Aga ka seda on vähe, peab olema selge plaan ning see on meie järgmine probleem. Meil on tihti riigi ja avaliku sektori juhtimine projektipõhine. Eri valdkondade vahel on vähe sünergiat ning meil ei ole suurt narratiivi, kuhu me kõik soovime jõuda ja mida selleks tuleb teha.

Minu arvates ei ole see ainult ilus üldfilosoofiline jutt. Ma näen, et see on tegelikult võimalik.

Ma ei tea, kui hea või halb näide see on, aga Hiina elab päriselt pika plaaniga ja see pikk plaan, nii naljakas kui ka see ei ole, pole 100 ega 200 aastat, vaid tuhat aastat ning eesmärk on suhteliselt lihtne – maailma vallutamine.

Nad võib-olla ei sõnasta ega räägi sellest niimoodi, aga kui vaadata protsesse ja seda, mida nad teevad, siis mulle tundub, et see on päris selge plaan. Nad teevad seda väga süsteemselt – vallutada maailma majandus, vallutada territooriume – me näeme seda Aafrikas ja me näeme, kuidas nad toetavad enda eksporti. Kuhu see viib, see on teine küsimus, aga plaan on olemas.

Enne oli juttu kriisidest ja sellest, kas poliitikud suudavad või ei suuda ühiskonda konsolideerida. Kui vaadata, kuidas praegune valitsuserakond, ühiskonnas juhtivat rolli omav poliitiline jõud Reformierakond on kriise käsitlenud, neile lähenenud, siis Reformierakonna jaoks ongi kriisid olnud instrumendiks, millega ühiskond valimiste hetkeks enda ümber konsolideerida. Tulemused on vaieldamatult olnud tugevad, olgu siis aasta 2014 või 2023.

Arvan, et riigi suured eesmärgid ja poliittehnoloogia ei ole päris sama asi. Nad käivad küll käsikäes, aga süsteemselt räägime me ikkagi eri asjadest.

Reformierakond konsolideeris inimesi valimistel konkreetsetelt kolme erakonna vastu ja nimetas seda EKREIKE-t julgeolekuohuks.

Meile võib EKRE, Isamaa või Keskerakond meeldida või mitte meeldida, aga need on ikkagi meie inimesed.

Reformierakond püüdis nendest inimestest teha Eesti vaenlasi ja enne valimisi see ka õnnestus – emotsioon tekkis tõepoolest, inimesed hakkasid võitlema nende erakondade vastu, kuna tekkis väga tugev emotsioon, et just nemad on oht ja vaenlased.

Pärast see emotsioon loomulikult vaibus, nagu kõik emotsioonid poliitikas. Ja tuli reaalsus, tulid maksutõusud, mille kohta lubati, et neid ei tule. Tulid kärped, võeti seda, mida esialgu anti. See oli päris reaalsus ja siin ei saa öelda, et see on mingi pikaajaline eesmärk, mis ühendab inimesi pikema perioodi jooksul.

Vaadates Eesti ajalukku pikemalt tagasi kui viimased 20 aastat, siis hetk, kus ühiskond oli tõesti erakordselt üksmeelne, võib-olla Eesti ajaloo üks kõige üksmeelsemaid perioode, oli kaheksakümnenda aastate lõpp, mil kõige suuremaks eesmärgiks oli saada vabaks Nõukogude okupatsioonist, saada rahvana ise oma asju otsustada.

Üheksakümnendad aastad oli erakordselt vaba periood, võib-olla mitte kõige turvalisem üksikisiku vaatest ning ka ühiskondlikult olid asjad väga segased, kuid erinevaid vabadusi oli enam.

Nüüd vabadusest väga ei räägita, iga päev näeme, et järjest tuleb juurde kõikvõimalikke regulatsioone, piiranguid ja seadusi kuni selleni välja, et me peame küsima, kas mingid tegevused, mida riigiasutused teevad, on üldse vabaduste mõttes põhiseadusega kooskõlas.

On näiteid eelmistest nädalatest, mil õiguskantsler või mõni poliitik on sunnitud küsima, kas üks või teine riigi tegevus on põhiõiguste ja -vabadustega kooskõlas. Et võib-olla see narratiiv, mida siin otsitakse, ei seisne rikkaks saamises või kuskile suurde ühendusse kuulumises, vaid selles, et me peaksime vaatame, kas me oma esialgsest eesmärgist liiga kaugele pole liikunud.

Ma olen sellega väga nõus, et konsolideerimise tase oli 30 aastat tagasi, kui Eesti rahvas võitles vabaduse, iseseisvuse eest, oli kõige kõrgem, sealhulgas rahvusgruppides. On huvitav asjaolu, mida me kas ei mäleta või ei soovi mäletada, aga tegelikult oli ka venekeelne elanikkond suuremas osas selle eesmärgi ümber konsolideeritud. Ma arvan, et see on tähtis teadmine, mida oleks mõnikord vaja üksteisele meelde tuletada.

Täna on meil kaks probleemi. Üks on see, et me püüame kõiki otsuseid, on nad õiged või valed, õigustada julgeolekukriisiga. Rääkimata sellest, et kui midagi ei õnnestu – eriti majanduses – , kui midagi läheb halvasti, siis kõigele on vastuseks julgeolekukriis. Kui meil on vaja lappida, siis me ei tunnista ausalt, vaid me ütleme, et see on julgeolekumaks, aga tegelikult ei ole.

See on sellepärast ohtlik, et valitsejate vastutustundlikkus langeb. Kui kõiki probleeme, kõiki vigu saab õigustada ainult ühe probleemi ehk julgeolekukriisiga, siis mulle tundub, et vastustundlikkus hakkab langema.

Rääkimata sellest, et see on isegi mitte autoritaarsete, vaid totalitaarsete riikide tunnus, kui ükskõik mis läheb riigis halvasti, on süüdi vaenlane. See on ohtlik tendents iseenesest.

Teine probleem on kontseptuaalne ja seisneb selles, et me peame tunnistama, et meil oli hästi, pärast taasiseseisvumist olid meil suured eesmärgid, palju vabadusi, mis oli ka tähtis ressurss ühiskonna arendamiseks ja arenguks ning meil tekkis uhkus ja uhkustamine. Rääkisime igal pool, et vaadake, kui edukad me oleme võrreldes teiste Balti riikidega, vaadake, me oleme digiriik ja maailmakuulus, saame kõiki õpetada digiriiki üles ehitama.

Oleme uhkustanud ja uhkustanud ning jõudnud täna niikaugele, et peame konstateerima, et Leedu ja Läti majandused kasvavad kiiremini. Täna pole vist eriti adekvaatne rääkida, et me oleme progressiivne digiriik, sest oleme tehisintellekti arendamise teemal Euroopa Liidus tagant kolmandal kohal. Ja see [tehisaru] on kahjuks digiriigi tulevik.

Me ei suuda pakkuda pikemat perspektiivi, me ei suuda rääkida suurematest eesmärkidest.

Kümme aastat tagasi, isegi kuus aastat tagasi oleks olnud päris naljakas rääkida, et Leedus hakkab majandus kiiremini kasvama ja sealt tulevad progressiivsemad majandusotsused kui Eestis.

Täna saavad kõik aru, et väikse majanduse vedur on eksport ja välisinvesteeringud, pole midagi teha, väikse turu puhul on sul alati sein ees. Majanduse arendamiseks pead sa minema välja ja sa saad seda teha ainult siis, kui sul on ekspordipotentsiaal ning sa suudad välisinvesteeringuid kaasata.

Me räägime sellest kogu aeg, aga Leedu tegeleb sellega süsteemselt. Ning asi ei ole ainult selles, et nendel on pangamaks, aga meil ei ole – kuigi see on ka üks hea näide  –, vaid asi on selles, et nad mitte ainult ei räägi välisinvesteeringutest, vaid nad ka tegelevad seadusandlusega vastavalt, loovad bürokraatiaaknad. Ehk siis, kui investor tuleb, on tal võimalus lahendada enda vajadusi ja küsimusi palju kiiremini. Tekib vastav maksupoliitika. Vot see on süsteemne, see toob investeeringud.

Samas on see väga riigikeskne lähenemine, kui riik otsustab maksusoodustused ja eksporditoetused – see on ju see, mida Eesti üheksakümnetel aastatel absoluutselt ei teinud ja eristus sellega kõikidest teistest omaaegsetest saatusekaaslastest.

Jah, sest meil oli väga selge arusaam, ja see arusaam on maailmas juba 30-40 aastat vana, et kõike lahendab vaba turg. Et riik ei pea üldse sekkuma ja suunama. Aga tegelikult teevad seda kõik edukamad majandused.

Rääkides eristumisest, meil käis enne läbi Hiina näide, kui me vaatame eelmisesse kriisi, kui oli pandeemia, siis oli minu jaoks kõige hämmastavam see, kui palju vabad riigid, lääneriigid, õigusriigid, kopeerisid koroonaaegseid piiranguid sellelt, mida Hiina esimesena rakendas: kõikvõimalikud ühiskonna sulgemised, liikumispiirangud, tehnoloogilised äpid, mis iganes.

Eesti oli muide üks tagasihoidlikumaid, aga põhimõtteliselt kopeerisime ka meie kõiki veel mõned kuud varem mõeldamatuna tundunud isikuvabadusi piiravaid meetmeid, ilma küsimata, mis see meist teeb. Erand oli Rootsi ning tagantjärele tundub, et ta tegi õigesti – isikuvabaduste austamine andis ühiskondlikult parema tulemuse.

Miks ei osutunud Eesti selleks riigiks, kes oleks jäänud oma vabaduse idee juurde ja teinud niimoodi nagu Rootsi? Varem olime meie need, kes eristusime. Nüüd tegime täpselt nii nagu praktiliselt kõik teised lääneriigid  – Hiina jälgedes.

See on tõepoolest väga üldfilosoofiline küsimus.

Põhimõtteliselt vahetasime vabaduse oletatava turvalisuse vastu, mis ei osutunudki eriti turvaliseks.

Nojah, aga see on meie praegune teadmine, siis ei teadnud keegi, mida see asi tegelikult tähendab ja millega lõppeda võib.

Ega Eesti teadnud ka üheksakümnendate algul, millega lõpeb näiteks Rahvusvahelise Valuutafondi soovituste eiramine, valuutakomitee süsteemil põhineva valuuta sisseviimine, ühetaoliste maksude kehtestamine, kõikvõimalike tollitariifide kaotamine – otsuseid tehti sellepärast, et usuti, et rohkem vabadust toob kaasa ühiskonna kiirema arengu. Nüüd on usk iseendasse, see eristumine pigem mineviku teema.

Me räägime natuke erinevatest asjadest. Sellised julged otsused ühiskonna ja riigi ülesehitamisel on üks asi ja surmahirm teine asi. Kui inimestel tekkis päriselt hirm, et covid toob surma ja on siin lähedal, siis see oht on natuke teine. Rääkimata sellest, et sel ohul oli ka operatiivne tähendus. See, kuidas majandus hakkab arenema, saame me vaadata mõne aasta või kümne aasta pärast, aga et inimesed surevad siin lähedal ja sina oled võib-olla järgmine...

Oli see sajaprotsendilist objektiivne hirm või mitte, on eraldi teema, aga põhjus oli ikkagi teadmatus ja surmaoht ning see on väga psühholoogiline, see ei ole ainult sotsiaalne protsess, see on psühholoogiline olukord. Covidi alguses oli suhteliselt lühike periood, kui ühiskond oli väga konsolideeritud.

Mis oli minu arvates kõige suurem viga, mitte isegi piirangud, vaid see periood, kui me hakkasime ühiskonnas tekitama vastandamist: kes kannab maski, kes ei kanna maski, on vaenlased; kes on vaktsineeritud, kes ei ole vaktsineeritud, on vaenlased. See oli palju ohtlikum tendents kui isegi piirangud, sest ühiskonnas tekkis hüsteeria, inimesed, kes ei teinud seda, mida kellegi arvates oli õige teha, muutusid ohtlikeks ja vaenlasteks. See mõju oli tegelikult palju sügavam.

Kui rääkida vabadusest laiemas formaadis, siis vabadus ei ole hetk, tulemus või eesmärk, vabadus on protsess ja vabadus tähendab ka mingit ajaloolist kogemust – ühiskonnal peab tekkima natuke pikem kogemus, mida vabadus tähendab, kuidas vabadust hoida. Ja et vabadus on võib-olla tähtsam kui mõned teised väärtused. Meil ei ole seda kogemust tänaseks ehk veel nii palju ja see on ohtlik, nagu te saate alguses ütlesite, me näeme ja aktsepteerime, kuidas riik on tihti valmis loobuma igasugustest vabadustest selleks, et rohkem reguleerida ja sekkuda.

Need protsessid on praegu kahest suunast: see, mida oleme ise valmis aktsepteerima ja see, mis tuleb Euroopa Liidust.

See, mis tuleb Euroopa Liidust on eraldi suur protsess, sest selle pikem eesmärk on Euroopa Liidu võimu tsentraliseerimine ehk föderaliseerumine. See protsess on käivitatud ning igasugune tsentraliseerimine ja föderaliseerumine tähendab täiendavaid regulatsioone. Ja see tähendab ka, et on soov teostada üle Euroopa võimu tsentraliseeritult.

Rääkisime regulatsioonidest, piirangutest ja Euroopa Liidust, kes neid regulatsioone ka Eestis toidab, aga teisest küljest kiitsite Leedut, kes majandust riiklikult suunab ja teeb seda justkui õigesti. Siin on vastuolu. Kuidas me peaksime käituma, kas peaksime tekitama rohkem suuniseid, piiranguid, eeskirju ja andma ametnikele rohkem võimu selleks, et nad eeldatavalt majandust õigesti suunaksid või peaksime eeldama, et kui me anname inimestele vabaduse, lähevad asjad ise õiges suunas?

Aga siin ei ole õiget vastust, see ongi kunst, kuidas keskteed leida ja hoida. Ja ikkagi on need natuke erinevad asjad. Leedu majanduspoliitika on puhas protektsionism ega lähe kokku Euroopa Liidu direktiividega, kui me räägime konkreetsemalt sellest, mis praegu toimub. Leedu soovib kaitsta enda majandust, soovib soodustada investeeringuid, ehk see on konkreetse riigi tegevus selleks, nii nagu nemad seda näevad, et majandusele täiendavat hoogu anda. Siin võivad olla nii valed kui ka õiged otsused, nagu igas valdkonnas, aga nad vähemalt tegelevad sellega.

Need protsessid, mida me näeme praegu Euroopa Liidus, tähendavad, et liikmesriikidel on tulevikus vähem võimalusi iseseisvalt otsustada, otsustama hakkab Brüssel ja see ei ole mingi euroskeptiku jutt, see on väga lihtne analüüs, sest Euroopa Liit saab aru, et kui ka edaspidi on plaanis laieneda, siis see masin ei suuda töötada ilma, et oleks rohkem ühiseid regulatsioone.

Miks on Euroopa Liit võrreldes Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga tagaplaanil? 30 aastat tagasi olid Euroopa Liidul ja Ameerikal peaaegu sama suured majandused, aga siis jäi Euroopa Liit tasapisi taha ning seda kahel põhjusel – laienemine, sest iga laiendamine võttis ressurssi, mitte ei toonud juurde, ja bürokraatia ülesehitamine: väga aeglaselt tulevad otsused, sest igas riigis tuleb kõik kokku leppida ja peab olema konsensus.

Ning keegi tark otsustas, et laiendada tuleb edasi, sest see on turu laiendamine, aga selleks, et Euroopa Liit oleks efektiivsem ja kiirem, et oleks otsuseid võimalik kiiremini realiseerida, on vaja rohkem ühiseid regulatsioone ja võimekust otsustada Brüsselist operatiivselt.

Jällegi, see on teooria ja siin on väga palju küsimusi, kuidas on seda päriselt võimalik realiseerida ning mida suuremad ja väiksemad riigid kaotavad ja saavad.

Meie praeguses olukorras, miks mina olen isiklikult föderaliseerumise vastu, kuna väikse riigi puhul on võit väiksem, sest toetusi me edaspidi enam ei saa, me peame vastupidi hoopis ise uusi liikmeid toetama, aga sellele suurele turule, mis praegu peaks laienema, ei ole meil täna väga palju midagi pakkuda. Samas uued riigid, kes teoreetiliselt võiksid Euroopa Liiduga liituda, näiteks Ukraina, nendel on, mida pakkuda, sealhulgas tooteid, mis oleksid meie põllumajandusele väga suureks konkurendiks.

Kui ma vaatan Eesti baaskonsensust, poliitikute ja ametnike konsensust Euroopa Liidu ja Euroopa Liidu võimu osas, siis see tundub olevat selline, et me ei vaidle Euroopa Komisjoni ega suurte Euroopa riikidega nagu Saksamaa või Prantsusmaa, me ei vaidlusta kindlasti mitte kokkuleppeid, mille osaks oleme saanud kas juba liitudes või hiljem eri protsesside käigus, ja me ei vaidlusta ka uusi plaane, mis Euroopa Liidu mõnel suurriigil, riikide grupil või Euroopa Komisjonil võivad olla.

Euroopa Liidu asjade komisjon riigikogus kinnitab nagu möödaminnes kolme tuhande leheküljelisi reformide ja muutuste pakette, tõenäoliselt sinna märkimisväärselt süvenemata. Ja ametnikud muutuvad väga närviliseks, kui näevad, et seesama Euroopa Liidu asjade komisjon tahab kuskile sügavamalt sisse vaadata või tekib liikmetel mingeid küsimusi.

Iseenesest on see arusaadav tegevusviis, Eesti ei suuda liikmesriigi või turuna kindlasti väga eristada, kuid teisest küljest, kui Eesti võtaks vastupidise käitumise, mida Euroopa Liidus tegelikult väga näha ei ole, peale riikide, kes kipuvad väga Venemaa-sõbralikud olema, ja ütleks näiteks, et käimasoleva rohepöörde nimelise muutuse kavad meile ei sobi. Mis siis meiega juhtuks?

Või veel lihtsam näide – siin on rahulolematus Nord Pooli elektribörsiga. Kui astume Nord Poolist välja ja või muudame Nord Pooli tingimusi, siis tulevad ametnikud ja poliitikud ning ütlevad baaskonsensuse pinnalt, et me läheme Euroopa Liiduga vastuollu. Mismoodi me peaksime talitama?

See pole mitte ainult üldpoliitiline küsimus, vaid ka puhtpraktiline küsimus, et iga kord, kui tuleb uus direktiiv...

See on ka maailmavaateline küsimus.

Jah, aga see on väga palju ka ressursi küsimus. Kui tekib järjekordne seadusandluse muutuse initsiatiiv, mis tuleb Euroopa Liidu poolt – saame mingi konkreetse dokumendi, mida peame kehtestama, siis on tegelikult juba praegu võimalus seda kui mitte vaidlustada, aga kokku leppida, lahti seletada, miks üks või teine regulatsioon sellisel kujul meie riigile ei sobi, ja pakkuda alternatiive, mis tähendab analüüsi ja seda, et meie ametnikud peavad käima Brüsselis, vajadusel poliitikutega vaidlema ja kokku leppima.

See paindlikkuse võimalus on tegelikult olemas, mõnes asjas suurem, mõnes väiksem. Aga sellist kohustust, et teeme copy-paste-otsuseid lähtuvalt nendest dokumentidest, mida võtab vastu Euroopa Liit – sellist kohustust ei ole,

Ometi me teeme seda.

Me ometi teeme, sest meil puudub tõenäoliselt nii soov kui ka ressurss sellega igapäevaselt tegeleda. Sest see on väga suur töö.

Esiteks analüüs. Isegi enda initsiatiivide puhul, sealhulgas maksuinitsiatiivide puhul me ei tee eriti analüüse.

Aga teha veel analüüse nende regulatsioonide puhul, mis tulevad Brüsselist, seda ei suuda me üldse. Sest kui sa analüüsi teed, pead sa selle Euroopa ametnikele lahti seletama, pakkuma enda variandi – see kõik on võimalik ja kõik suuremad riigid tegelevad sellega, ükski ei võta copy paste Euroopa regulatsiooni üle, seda teemegi ainult meie, võib-olla teised väiksemad riigid samamoodi.

Nüüd teine näide, seesama rohepööre, me peaaegu loobusime põlevkivienergeetikast. Aga mis on seletus? Et seda nõuab Euroopa Liit.

Aga tegelikult oli nii, et see oli paljuski meie initsiatiiv, et me saame kiiremas korras põlevkivienergeetikast loobuda, näitame, kui progressiivsed me oleme.

Teie endine erakonnakaaslane Jüri Ratas oli siis peaminister, kui me selle otsuse vastu võtsime.

Jah, see on õige, seda tuleb tunnistada. Meil oli suur soov näidata Euroopa Liidule, kui progressiivsed me oleme.

Siin on kaks aspekti: esiteks tähtajad, teiseks kompensatsioon, mille me saime. See 300 miljonit on nii väike raha tegelikult. Oli võimalik välja kaubelda rohkem, aga meie soovisime näidata, et see on peaaegu meie initsiatiiv. Ma võiksin numbritest väga pikalt rääkida.

See on jälle maailmavaateline küsimus. Aga kas ma saan õigesti aru, te ütlete praegu, et kui me oleksime saanud suurema õiglase ülemineku fondi, mis praegu on suurusjärgus 360 miljonit eurot põlevkivienergeetika ja põlevkivikeemiatööstuse sulgemise eest, et siis oleksid asjad hästi? Oleksime saanud 3,6 miljardit, oleksid asjad korras või?

Ei, ma räägin lihtsalt, et mõned asjad saab ka selles raamistikus, kus me oleme, teha palju efektiivsemalt ja rohkem meie huvides.

Aga nüüd maailmavaateline aspekt – loobumine põlevkivienergeetikast on eksistentsiaalne viga. Nii palju kui mina tean, ei ole Saksamaal plaanis loobuda söeenergeetikast.

Ikka on, aga nad teevad seda väga aeglaselt.

Teevad väga aeglaselt just sellepärast, et vajadusel saaks seda taastada. Kui oli energiakriis, siis nad seda ka tegid.

Kõik saavad aru, et energiaallikas, mis on sinu maal olemas, mida ei ole vaja importida, on energiajulgeoleku garantii.

Me ju nägime, et kui tekib kriis, sealhulgas Euroopa Liidus seesama covidi kriis, siis esimene reaktsioon igas riigis oli selline, et kõik tegelevad enda probleemidega. Piirid kinni, maskid ainult endale, inimesi ei lase sisse ega välja... Ja sellest ma alustasin, et meid ootavad ka edaspidi kriisid.

Ning siis me ütleme, et meil midagi muud ei ole, aga ka seda [põlevkivienergeetikat] pole meile vaja. Jah, põlevkivienergia on kallis, aga see on liiga lineaarne loogika. Üks asi on, kui palju see energia meile maksma läheb, aga teine asi, mida see valdkond, majandussektor, suudab tagada nii regioonile kui ka üleriigiliselt majandusele.

Põlevkivisektor oli süsteemne sektor – 4500 töökohta oli otse sektoriga seotud ja veel 15 000 töökohta kaudselt. Täiendav ressurss ja täiendav kasum, mis tuli sellest sektorist.

Tahaksin küsida ühe küsimuse Saksamaa kohta. Kui te vaatate, kuidas Saksamaa täiesti ebaratsionaalselt tuumaenergiast loobus või vaatate laiemalt Angela Merkeli aegse Saksamaa tänaseni Euroopat kujundavaid poliitilisi pöördeid, siis mis te arvate, miks Merkel sellised otsused langetas? Kas see oli poliitiline siseveendumus, erakordne rumalus või ikkagi see, mida paljud kahtlustavad, et suur osa Saksa poliitikast on Venemaa eriteenistuste kontrolli all?

No seda kolmandat ma ei tea.

Ma ka ei tea, ma küsingi. Ma ei suuda Saksamaa poliitikuid väga suures rumaluses nii intensiivselt kahtlustada.

Mul on viimasel ajal tekkinud üks teooria, mõnes mõttes nagu vandenõuteooria. Kui ma näen otsuseid, mida üks või teine riik vastu võtab ja ma püüan analüüsida, mis on see sügav mõte, suurem eesmärk, juhul kui mitte täna, siis 10 või 20 aasta pärast, et kuhu sellega püütakse jõuda ning kuidas seda enne otsustamist analüüsiti. Aga ma ei saa sellega hakkama ning mingil hetkel tekkis mul tunne, et mõned otsused ei ole tingitud sügavast analüüsist, et on suured riigid, suured juhid ja poliitikud, kes suudavad otsustada emotsionaalselt. Et see on võimalik.

Vaadates, missuguseid otsuseid vastu võetakse vastu, tekib väga tihti tunne, et siin pole mõtet midagi analüüsida, pole mõtet otsida suurt narratiivi, sest see on lihtsalt rumal otsus.

Et Angela Merkeli valitsuste otsused, mis ühest küljest sulgesid kõik Saksa tuumajaamad ja teisest küljest ehitasid neli väga kallist gaasitoru Läänemere põhja, et tuua Vene gaas eeldatavalt odavalt Saksamaa tarbijate ja tööstusteni, oli puhas lollus? Et seal taga ei olnud mingisugust muud teemat?

No ma ei tea, sellepärast hakkasingi rääkima oma teooriast.

Rääkisime enne, et peab olema suur idee, suur eesmärk, aga mõnikord tundub mulle, et poliitikud toodavad kunstlikult selliseid projekte, sest neil on soov millegagi hakkama saada ning siis nad mõtlevad välja mingi suure projekt ja panevad rattad käima. See on teine huvitav teooria.

Te olete Keskerakonna esimees. Kui ma kuulan teid viimase poole tunni jooksul ja vaatan teie varasemaid intervjuusid, esinemisi, sõnavõtte ning hindan seda, millist mõju võib omada Jaak Madisoni toomine Keskerakonda, siis näib, et te olete Keskerakonnale konstrueerimas uut eesmärk, uut narratiivi või mingit uut kuvandit.

No Keskerakond on lühikese ajaga läbinud erinevaid kriise.

Keskerakonnal on väga halvasti läinud. Me vist ei lähe vaidlema sel teemal?

Jah.

Ma arvan, et Keskerakonnal on tulevikku juhul, kui me suudame sõnastada meie päris eesmärgid, kui me näitame, et meil on selleks potentsiaal ja me suudame välja tulla päris lahendustega.

Mina näen Keskerakonnal suuremat rolli, võib vaielda, kas me saime minevikus sellega hakkama või mitte, sealhulgas erakonna sees, aga ikkagi näen suurema eesmärgina, poliitilise ideoloogilise narratiivina ühiskonna konsolideerimist, tsentrismi. Ja see ei ole lihtsalt paatos, see on päris poliitiline ideoloogia, mitte et Keskerakond selle välja mõtles välja. Seega ühiskonna konsolideerimine.

Teine tähtis aspekt minu arvates on see, et Keskerakond peab suutma pakkuda päris lahendusi, mitte ainult loosungeid. Ja need lahendused ei pea sõltuma ideoloogiast. Et kas on parem- või vasakpoolne ideoloogia, kas pangamaks või astmeline tulumaks on vasakpoolne või parempoolne ideoloogia, kas see, et me arvame, et ettevõtete tulumaks ei ole praeguses olukorras adekvaatne lahendus. Ja see on parempoolne ideoloogia, astmeline tulumaks on pigem vasakpoolne ideoloogia. Aga ei ole vahet.

Tuleb pakkuda lahendusi, mis töötavad, mis meie arvates töötavad sõltumata sellest, et keegi tahab öelda, et see on ühe või teise ideoloogia projekt.

Ma vaatasin nädal tagasi üht Keskerakonna 33. sünnipäevale pühendatud reklaamklippi, mis ei ole väga laialt levinud. Seal ütlevad eri staažiga keskerakondlased, alates Kalle Klandorfist ja Aivar Riisalust, lõpetades Jaak Madisoni ja Mihhail Kõlvartiga Keskerakonna kohta erinevaid asju. See nägi küll välja kui kõige ehedam Edgar Savisaare aegne Keskerakond. Või oli see mingi eneseiroonia?

Näiteks Kalle Klandorf ütleb seal, et meie tõime Eesti Raudtee Eesti rahvale tagasi. Kas see oli nali? Ka klipi režii meenutas üht 2004. aasta Keskerakonna klippi, kus kõik inimesed, kes marssisid seal sõitva veduri ees, on tänaseks Keskerakonnast vist lahkunud.

See oligi erakonna ajalooga seotud klipp.

See oli siis eneseiroonia?

Meie eesmärk oli meelde tuletada, et me oleme vanim ja suurim erakond pika ajaloo ja eri etappidega. Arvan, et Keskerakonnal on ajalooliselt saavutusi, millest saab ka praegu rääkida. Aga loomulikult oli see ka poliitiline sõnum.

Põhimõtteliselt ei saa minna tagasi ajalukku, te peate tegema ka maailmavaatelisi valikuid. Praegu on väga lihtne Keskerakonna valikuid kirjeldada: ühe jalaga Euroopa Parlamendis, kuhu teie eelistasite mitte minna, olete liberaalide fraktsioonis, teise jalaga konservatiivide ja rahvuslaste fraktsioonis. Kas te kavatsete selle niimoodi jätta? Oma valijatele peate te ju näitama, kummal pool te siis asute. Olete te siis liberaalid või konservatiivid?

Esiteks me oleme alles lahkunud.

Üks teie liige on seal prominentne saadik.

See ei ole unikaalne olukord.

Nii et valik on ikka konservatiivsuse suunas?

Teised erakonnad lubavad ka sellist olukorda, et nende saadikud on eri fraktsioonidest.

Aga põhimõtteline valik oli tehtud, me lahkume ALDE-st just sellepärast, et väga paljud meie seisukohad on vastuolus ALDE programmiga.

Mis on meie uus Euroopa poliitiline pere, see valik ei ole veel tehtud, erakond peab seda otsustama, analüüsima ega pea kindlasti kiirustama.

Ma tulen veel kord tagasi oma idee juurde – ühiskonna konsolideerimine, tsentrism on ka ideoloogia ning selleks on teoreetiline baas loodud.

Tsentrism ei tähenda, et meil pole seisukohta, et on ainult ümmargused sõnastused. Ei! Meil peavad olema väga konkreetsed seisukohad. Mõnikord võib-olla tundub, et üks seisukoht on rohkem konservatiivne, teine rohkem liberaalne. Aga tsentrismi omapära selles seisnebki, et otsida lahendusi ja ideid, mis inimesi ühendavad, sõltumata sellest, kas nad on liberaalid või konservatiivid. See on üks aspekt.

Teine, millest ma olen ka varem rääkinud, et tsentrismi üheks eesmärgiks on tasakaal mitte ainult erakonna sees, vaid ka ühiskonnas. Kui ühiskond kaldub liiga liberalismi või konservatismi suunas, siis tasakaaluks peab olema valitud vastupidine suund. See on võib-olla natuke füüsikaga seotud arusaam, aga mina usun seda.

Ma näen, et ühiskond, ja mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopas on viimasel ajal kaldunud väga palju liberalismi suunas. Ma nimetaksin isegi seda mõnes mõttes ultraliberalismiks. Täna on meie eesmärk pakkuda sellele tasakaalu, mis omakorda tähendab, et me oleme tsentristid, aga tõepoolest on meie vaated konservatiivsemad.

Te peate siis oma erakonnale looma uue eesmärgi koos programmi ja kõikide selliste asjadega.

Jah, ja me tegeleme sellega tasapisi. Me ei loobu suuremast osast meie programmist, aga uued sõnastused, uued eesmärgid, uued prioriteedid, seda kindlasti.

See liberaalsus-konservatiivsustelg, saan aru, on erakordselt ebamäärane, aga küsin siis teistpidi – kas uus Keskerakond on pigem parempoolne või vasakpoolne erakond?

Keskerakond on tsentristlik erakond. Ma ei püüa mitte vastata teie küsimusele, ma püüan seletada olukorda, kus on võimalikud ka teised ideoloogilised alused, mitte ainult lihtne arusaam: parempoolne ja vasakpoolne. Rääkimata sellest, et kui ka täna eksisteerib Euroopas puhas klassikaline parempoolsus või vasakpoolsus, siis on tavaliselt jutt ikkagi äärmustest.

Sellised mõisted nagu "liberaalne konservatism" või "konservatiivne liberalism" on täna täitsa olemas ja iga vasaktsentristliku erakonna puhul leidub väga palju sellist, mida klassikaliselt seotakse tegelikult parempoolse ideoloogiaga.

Kui me räägime parempoolsest või vasakpoolsest, siis see on lihtsustamine. Räägime Reformierakonnast – parempoolne liberaalne erakond, klassikaline arusaam. Mingi hetk sai Reformierakond aru, et ainult sellega, kui sa kõnetad ettevõtjaid, valimisi ei võida ning Reformierakond suutis pakkuda suurema pensionitõusu kui vasakpoolsed erakonnad.

Kas ideoloogiline ebamäärasus on siis Keskerakonna uus eesmärk?

Ei ole ebamäärasus. Me peame täna tunnistama reaalsust, et ühiskond vajab, kordan seda meelega veel üks kord, vajab konsolideerimist ja lahendusi, mis ei ole otse seotud ideoloogiaga.

Ütlesite alguses, et praegu ei ole näha Eesti ühiskonda ühendavat suurt eesmärki, narratiivi, mingit lugu...

Julgeolek võib-olla on.

See on pigem reaktiivne reaktsioon nendele kriisidele, mis meid ümbritsevad, aga midagi sellist, mis on meie enda olemuslikust vaatest vajalik, seda ei tundu olevat. Mis see Keskerakonna või Keskerakonna esimehe Mihhail Kõlvarti vaates võiks olla?

Meie ühine eesmärk peaks olema Eesti inimeste heaolu ning selleks peab olema tugev ja rikas riik.

Et võtate Reformierakonna Ansipi-aegse loosungi ja lööte tolmust puhtaks?

Ma ei taha praegu pakkuda plagiaati, ma täiendaksin seda mõtet sellega, et me peame majanduses tegelema sektoraalse priotiseerimisega, peame leidma need sektorid, kuhu panustada, kuhu tekitada kõrgtehnoloogiaid, tööstust ja mis saaksid olla meie majanduse veduriks. Ma arvan, et see on väga tähtis.

Paljud riigid suutsid tänu sellele tagada majanduskasvu ja üldise heaolu, suutsid analüüsi või tunnetuse alusel leida majandusharud, kuhu nad teadlikult investeerisid, mida nad toetasid ja arendasid ning sellest tekkisid ka edulood.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadio eetris reedeti kell 14.05.