18. oktoober 2024 läheb ajalukku päevana, mil Tallinnast kadus kriminaalne miljonipeldik. Ja asemele toodi selline hoopis tagasihoidlikum tänapäevasem lahendus.

"Tallinna miljonipeldiku minekuga lõpeb üks ajastu, võib äkki nii öelda," ütles Tallinna abilinnapea Pärtel-Peeter Pere.

Aga meenutagem siis veidi. Avalik tualettruum Toompeal, mida hakati kutsuma miljonipeldikuks, ilmus linnapilti kahetuhandete alguses ja see läks maksma tolle aja kohta üüratu summa - 2,3 miljonit krooni. Selle tellinud neli linnapalgalist võltsisid dokumente ja tegid tehingu ilma riigihanketa, mispeale nad ka süüdi mõisteti. Ei möödunud kolme päevagi, kui tualett läks rikki, hiljem leiti sealt inimese surnukeha, aga peeti ka üks pulmapidu.

Ta on olnud väga tugeva kultuurilooga. Ta on väga teistmoodi objekt. Selles mõttes tal oli oma koht kindlasti," rääkis arhitektide liidu asepresident Siim Tanel Tõnisson.

Nüüd on käimla amortiseerunud ning ootab uusi omanikke.

"Huvitaval kombel on väga suur huvi selle miljonipeldiku vastu olnud. Ta seisab nüüd laoplatsil ja nii mõnigi on tahtnud seda endale saada. Mõni on ka tänanud, et ei, näiteks Eesti Rahva Muuseum ei soovi seda. Tundub, et see saaga jätkub. Mulle teadaolevalt on praegu tahtjaid ühe käe sõrmedel," lausus Pere.

Aga ajalukku piiludes selgub, et paarsada aastat tagasi ei tahtnud Eesti maarahvas umbsest tualettruumist midagi kuulda. Häda aeti ära ikka hoovi peal vähe varjulisemas nurgas.

"Eeslinnades ja väiksemates linnades, ka kesklinnas, käidi õue peal mingis putkas. Maale sellised putkad hakkasid jõudma alles 19. sajandi päris lõpus, 20. sajandi algul, enne polnud sedagi. Aga linnas olid nad küll ka varem levinud," rääkis arhitektuuriajaloolane Oliver Orro.

Linnades olid wc-d, käimlad küll olemas juba keskajal, aga avalikke tualette hakati rajama alles 19. sajandi lõpus.

"Et vältida seda, et keegi läheb kuskile põõsa taha või kuuri taha oma häda õiendama," lisas Orro.

"On vähemalt paar äramärkimist ka Tallinnast, et agulirahvas kipub käima oma häda õiendamas mitte avalikus käimlas, vaid avaliku käimla taga. Nende moderniseerumisega kaasnenud uute kommetega harjumine muidugi võttis aega," sõnas Orro.

Tänaseks on Tallinnas aasta ringi avatud tualette üle 20, suvisel ajal lisandub veel 70. Kuid kommetega pole kõik nüüdki harjunud.

Üks Tallinna avalikest tualettruumidest asub Šnelli pargi ääres. Nii et, piilume õige sisse ka. Ja kui muidu tundub, et tegemist on küllaltki viisaka ruumiga, siis kõrvalkabiin räägib hoopis teist juttu.

Tallinna abilinnapea sõnul ei näita vaatepilt muud kui kultuuri või õigemini selle puudumist.

"Sel suvel kahjuks me proovisime avada siin kesklinnas öisel ajal ka rohkem avalikke wc-sid, et inimesed saaksid siin peomeeleolus neid kasutada. Kahjuks oli näha, et inimesed lõhkusid neid wc-sid öisel ajal. Lõhuti mitte ainult neid kohti, kus said paberit endale käte kuivatamiseks tõmmata, aga ka vaheseinu ja potte endeid," rääkis Pere.

Kuid arhitektidel on paremaid mõtteid, kuidas peldikutele lähenema peaks.

"Mõningates riikides on eraldi korraldatud ka arhitektuurivõistlusi ja see tualett võib-olla ka mingi tõmbenumber või mingisugune efekt tegelikult, mis hoopis võimendab ja annab lisaväärtust kogu avalikule ruumile. Need on sellised natukene naljakad kohad, mis ka tihti levivad sotsiaalmeedias, kui nad on hästi tehtud. On ka Eesti kultuuris või meediast läbi käinud see lööklause "pissimine on inimõigus" ja eks ta ka on. Et oleks vaja leida need võimalused ikkagi, et nad oleksid kättesaadavad ja tasuta," rääkis Siim Tanel Tõnisson.