Kas Donald Trumpi ülekaalukas võit tähendab, et Ameerikast on nädalaga saanud tugevam riik, mis on kindlates kätes?

Eks Ameerikal jõudu ja ressursse on täna ikka sama palju kui nädal aega tagasi. Võib-olla tuleb otsustavust Trumpiga juurde. Aga kui me nüüd vaatame välis- ja julgeolekupoliitikat, siis ega keegi ikka ei tea, võib-olla Trump ise ka mitte täna, milliseid otsuseid ta täpselt tegema hakkab ja kuhu ta oma otsustuskindluse suunab ja kuidas ta paneb kokku üheltpoolt oma soovi muuta Ameerika tugevamaks, aga teiselt poolt soovi vähem sekkuda maailmas toimuvasse. Kuidas need kaks asja kokku lähevad?

Kas see on mingis mõttes ka test vabariiklaste parteile? Kogu võimutäius paistab selle erakonna kätte praegu USA-s koonduvat. Põhimõtteliselt on võimalik lähiaastatel väga palju ära teha ja Trumpil ideid ju jagub.

Jah, kahtlemata võib oodata, et Trumpi uus ametiaeg saab olema teistsugune kui esimene. Nüüd on ikkagi päris selge see, et on käsil ühe ajastu lõpp. Ees on midagi täiesti uut. Ta soovib teha palju asju teistmoodi. Kui Biden vahepeal veel soovis mingit vana korda säilitada, nii siseriiklikult kui maailmas, siis Trumpil ei ole sellist soovi.

Mida see uus ajastu iseloomustab või mis meil selja taha jääb?

Kui rääkida maailmakorrast, siis see ajastu, mis läbi saab, on ajastu, mis algas peale Teise maailmasõja lõppu, kui loodi see, mida saame nimetada liberaalseks maailmakorraks. ÜRO struktuuri, rahvusvaheline õigus, mis nendega kaasas käib. See ei ole kunagi ideaalselt töötanud muidugi. Aga eriti peale Külma sõja lõppu muutus see maailmakord veelgi tugevamaks. See oli just väikeriikidele eriti soodne aeg. Aga seda nüüd enam ei ole.

See lagunemine on ju toimunud väga pika aja jooksul. See ei ole mingi üllatus. Trump on võib-olla selles muinasjutus kuningast, kes oli alasti, tema on see laps, kes ütleb selle välja, et kuningas on alasti – see maailmakord, mida kõik Lääne liidrid on soovinud säilitada ja kaitsta, tegelikult enam ei tööta. See on katki ja tema ei proovigi seda enam säilitada. Asemele tuleb rohkem jõul põhinev maailm.

Aga ma arvan, et Trumpil ei ole ka mingit väga selget nägemust, et mida ta tegelikult tahab selle vana korra asemele ehitada. Tema periood on selline turbulentsuse periood. Võib-olla pärast teda tuleb keegi, kes hakkab tõesti midagi uut ehitama. Kas see siis on ameeriklane või hoopis hiinlane või keegi teine, seda me veel ei tea.

Paljude kommentaatorite jutu põhjal võiks justkui tunduda, et Eesti peaks selle tulemusega väga rahul olema. Meile selline vabariiklaste stiil on alati hästi sobinud. Kas Donald Trumpi valimisvõit peaks olema meile hea uudis? Miskipärast teie eelmisest vastusest lugesin ma midagi sootuks vastupidist välja.

Kõigepealt ma tahaks öelda seda, et Bideni poliitika viimaste aastate jooksul on olnud nõrk ja kõike muud kui rahuldav Euroopa julgeoleku või rahvusvahelise julgeoleku vaatest. Trump selles mõttes toob nüüd mingi uue dünaamika, seal on võib-olla positiivseid võimalusi, aga väga palju ebakindlust ja ettearvamatust. Muidugi peab Eesti suhtlema ja töötama edasi ükskõik, millise USA presidendiga ja USA on endiselt liitlane, keda meil siin on vaja.

Ma arvan, et Balti riigid, Põhjala riigid ja Poola on Euroopa riikidest kõige paremini valmis selleks, et Trump saab presidendiks. Ka Ukraina on tegelikult suhteliselt hästi valmistunud selleks. Ja meil ei ole mingit põhjust paanikaks. Aga kui vaadata laiemalt olukorda Euroopas, siis kuigi sellest on juba mitu aastat räägitud, et Euroopa peab rohkem ise hakkama saama, siis tegelikult suured Euroopa riigid ei ole selleks palju midagi teinud.

Mida see hakkama saamine sellisel diilide ajastul Euroopa jaoks tähendab? Kas me peaks lihtsalt hakkama USA-lt ostma rohkem relvi, et seda kaubandusbilanssi õiges suunas nihutada ja loobuma sellest Euroopa relvatööstuse jalule aitamisest? Võib-olla see meeldiks Trumpile? Võib-olla transatlantilised suhted ohutult võidaks sellest?

Praegu, kui me oleme olukorras, kus Euroopas käib suur sõda, Ukraina pinnal, siis hakkama saamine eelkõige tähendab seda, et Euroopa suudaks ise hoolitseda oma julgeoleku eest, oma kaitse eest, toetada rohkem Ukrainat. Aga me näeme, et seda võimekust täna piisavalt ei ole. Ja kuidas siis tulevikus saaks Euroopa rohkem nii-öelda oma jalgadel seista? Selles osas ongi väga raske seda tasakaalu leida.

Üheltpoolt on meil kindlasti riike, sealhulgas Eesti, kes soovivad ka lähiaastatel säilitada seda võimalikult tugevat liitlassuhet USA-ga, sest lihtsalt Euroopal ei ole võimekust seda asendada. Ja seetõttu soovivad edasi osta USA-lt näiteks relvastust, teha selliseid diile, mis meil aitavad seda liitlassuhet säilitada. See on ratsionaalne.

Kas seda peaks kogu Euroopa tegema?

Samas me saame aru, et kui me vaatame kaugemale tulevikku, siis peab liikuma selles suunas, et Euroopa suudaks ka ise rohkem endale relvastust toota ja hakkama saada tulevikus ka väiksema USA panusega julgeolekusse. Aga kuidas me nüüd hakkame sellest suunas liikuma, seda ma hetkel päris hästi ei näe. Ja need riigid, kes on kõige rohkem rääkinud vajadusest Euroopa autonoomia järele, eesotsas Prantsusmaaga, ei ole ka ise väga usutavalt, jõuliselt tegutsenud selle nimel, et Euroopa saaks piisavalt tugevaks. Nii, et meil ei ole põhjust ka neid usaldada, et järgnevatel aastatel see tempo kasvaks.

Me elame praegu päris huvitavas vaakumis. Ajal, mil USA-s käib võimuvahetus diametraalselt erinevate seisukohtadega presidendiadministratsiooni vahel, on Saksamaal valitsuskriis, Prantsuse valitsus on sisuliselt teovõimetu ja ametisolev Briti välisminister on nimetanud USA tulevast presidenti sarivaletajaks ja petiseks. Kas teie magate rahulikult öösel?

Eks siin on palju põhjust muretseda, aga eelkõige muidugi eurooplastel tuleks tegutseda. Ma arvan, et praeguses olukorras üks oluline riik on Poola, kes on ise teinud rohkem kui ükski teine Euroopa riik, selleks et olla võimalikult tugev. Et ühelt poolt säilitada head suhted USA-ga, aga teiselt poolt kasvatada oma võimekust. Poola on ka järgmine Euroopa Liidu eesistujariik. Ja praegu tegutseb aktiivselt selle nimel, et tagant lükata Euroopat rohkem tegema.

Kindlasti on oluline riik Suurbritannia. Just toimus Suurbritannia ja Prantsusmaa liidrite kohtumine, kus kindlasti teema number üks oli see, et mida siis Euroopa praeguses olukorras teeb. Kui me ikkagi peame arvestama ka selle võimalusega, et võib-olla tõesti USA toetus Ukrainale lähitulevikus lihtsalt langeb ära ja Euroopa peab selle kuidagi asendama.

Donald Trump on lubanud selle sõja lõpetada 24 tunniga. Ega me vist päris täpselt ei tea, mis sealt tulemas on. Aga peaksime me olema valmis suurteks avanguteks ja mida senine Moskva reaktsioon Trumpi võidule on näidanud?

Tundub, et Kreml on jäänud äraootavale seisukohale. Ka Moskva vaatest on Trump ettearvamatu, mis võib-olla muudab Putini natuke ettevaatlikuks. Teadaolevalt toimus juba esimene Putini ja Trumpi vaheline telefonikõne. Kremlist seda küll on eitatud, aga võib-olla see just kinnitab, et see ikkagi toimus. Ja need esimesed sõnumid, mis on tulnud ka Trumpi ja Ukraina presidendi Zelenski vahelisest vestlusest, mis toimus väga kiiresti pärast Trumpi valimisvõidu kinnitamist, need pigem jätavad sellise lootuse, et asjad Ukraina jaoks päris halvas suunas ei liigu praegu.

Muidugi Venemaa teeb praegu seda, et nad püüavad võimalikult suure jõuga peale suruda rindel, et oma olukorda veel parandada ja olla valmis selleks hetkeks, et võib-olla kui nad on tõesti sunnitud läbirääkimiste laua taha, et siis nad oleksid võimalikult tugevas positsioonis. Aga see toimub ka väga suurte kaotuste hinnaga. Ja Trumpil on tegelikult olemas vahendid, millega Venemaad survestada, suur küsimärk on nüüd see, kas ta on valmis neid kasutama. Endiselt on ka surve Bideni administratsioonile, et tema nüüd kasutaks neid järele jäänud paari kuud veel selleks, et omaltpoolt teha rohkem Ukraina toetamiseks.