Saksamaal on valitsuskriis. Kantsler Olaf Scholz vallandas möödunud nädalal rahandusministri ja liberaalide juhi Christian Lindneri, mille tagajärjel kaotas kolmikliit ühe koalitsioonipartneri, jäädes vähemusvalitsusse.

Pärast mitmepäevast segadust nii umbusaldushääletuse kui ka erakorraliste valimiste läbiviimise kuupäeva suhtes, millele kaasnes allesjäänud koalitsiooni ja opositsiooni jagelemine, on nüüdseks selgunud, et Saksamaa valijad kogunevad valimisjaoskondadesse tuleva aasta 23. veebruaril.

Tekkinud kriisi süvendab veelgi asjaolu, et nüüdseks lagunenud koalitsioonil jäi vastu võtmata järgmise aasta eelarve, mis on halb uudis Saksamaa niigi keerulise majandusliku olukorra taustal. Vaadates kõike seda, tekib paratamatult küsimus: kuhu kadus ordnung?

Saksamaa valitsuskoalitsioon alustas oma tööd suure hurraaga, jagades sotsiaalmeedias selfisid, demonstreerides kokkuhoidu ning nimetades end Fortschrittskoalition'iks, mida võiks tõlkida arengu- või edukoalitsiooniks.

Rohelised tahtsid Saksamaale anda uue suuna, kui lõid tingimused kliimaneutraalseks majandamiseks ja näitasid ühiskonnale, mida tähendab tänapäeva keskkonnasõbralik mõttelaad. Liberaalid nägid võimalust hoida korras riigi rahandust ning jälgida, et vasakpoolsete võimupartnerite meetmed ei koormaks üleliia Saksamaa ettevõtteid ja tarbijaid. Koostöö sujumise pidi tagama uus sotsiaaldemokraatlik kantsler, kes lubas sakslastele majanduslikke uuendusi ja samal ajal stabiilsust, millega oldi juba harjutud Angela Merkeli ajast.

Juba varakult ilmnenud lahkhelidest just mõlema väiksema koalitsioonipartneri, roheliste ja liberaalide vahel sai ajapikku tõsine proovikivi tervele valitsusele. Sisuliselt algas kõik juba koalitsioonileppest, milles roheliste majandusministri soovitud kliimasõbralik majandus ja 80-protsendiline üleminek roheenergiale aastaks 2030 põrkusid liberaalist rahandusministri range hoiakuga riigieelarve ja eelkõige nn võlapiduri suhtes.

Probleemid suurenesid veelgi pärast Ukraina sõja algust, sest niigi keerukale rohemeetmete kataloogile lisandusid energiakandjate hinnatõus ja gaasitarnete peatamine Venemaalt. Õli valas tulle ka roheliste maineprojektiks peetav allesjäänud tuumaelektrijaamade sulgemine keset energiakriisi, mille ümber toimus esimene suurem valitsustüli ning kantsler Scholz pidi ministreid korrale kutsuma.

Üleüldse kasvas aja möödudes liberaalide vastasseis paljudele koalitsiooni projektidele, olgu tegemist sotsiaaldemokraatide eelnõuetega, nagu pensionireform ja maksukoormuse tõstmine, või roheliste küttekehade, lastetoetuste või kliimafondi rahastuse algatustega. Näis, et liberaalide juht tahtis igal võimalusel valitsuse tööd blokeerida, vähemalt nii seletasid ülejäänud koalitsioonipartnerid seaduste venimist ja pidevalt avalikkusesse lekkinud riidu.

Rahandusminister vaidles etteheidetele vastu ja väitis, et tema ülesanne on kinni pidada võlapidurist ning ennetada riigi raha liigset raiskamist läbimõtlemata seaduseelnõudele.

Vaadates möödunud aasta eelarvekriisi konstitutsioonikohtu otsuse järel, olid tekkinud olukorras kindlasti süüdi kõik võimuliidu parteid, mitte ainult liberaalid. Rahulolematus valitsuse tööga kasvas samal ajal valijate seas, kelle poolehoid valitsusele küsitluste järgi muudkui vähenes. Kaks aastat pärast koalitsiooni loomist oli kogu valitsuse toetus umbes kolmandiku võrra langenud.

Kui küsida, mis siis ikkagi oli enne, kas halvad küsitlustulemused, mis põhjustasid valitsuskriisi, või hoopis võimuliidu pidev tülisolek, mis tingis halva kuvandi valijate seas, siis sellele on umbes sama raske vastata kui küsimusele, mis oli enne, kas kana või muna.

Igal juhul jättis Olaf Scholzi ja Christian Lindneri möödunud nädala lõppduell ja sellele järgnenud koalitsiooni lagunemine pigem mulje, et pada sõimab katelt.

Sisuliselt süüdistas Scholz rahandusministrit valitsuse lõhkumises ja tegi seda enneolematult teravalt. Vaatlejad nimetasid Scholzi pöördumist isegi ebatavaliselt emotsionaalseks. Kuigi peab tõdema, et emotsionaalsus on Scholzi puhul üldiselt pigem subjektiivselt tajutav, ei ole mõnda ministrit sel moel avalikult süüdistanud seni ükski Saksamaa kantsler.

Samal ajal märkis Lindner, et Scholz olevat valitsuse kokkuvarisemise juba eelnevalt ette valmistanud ega olnud soovinud kriisikõnelusi üldse lõpuni viia, millega ta üllatas, et mitte öelda pettis, kõiki osapooli. Ühtlasi lekkis meediasse info, mille kohaselt oli liberaalidel kriisikõnelustele eelnevalt juba paigas plaan valitsusest lahkuda.

Tekkinud olukorras sai Scholz oma parteile ja valijatele näidata, et hoopis tema on otsustaja, mitte Lindner, kes ilmus oma poolehoidjate ette märtri rollis. Majandusminister Robert Habeck laiutas kõige selle peale käsi ega osanud õieti midagi kosta. Kõik see meenutab pigem seebiooperit, mitte Euroopa tähtsaima tööstusriigi valitsuse tööd.

Mis nüüd siis ikkagi Saksamaa valitsusest saab? Selleks, et valimised saaksid üldse toimuda, tuleb Bundestagis eelnevalt teha usaldushääletus kantsler Scholzi suhtes, mis eeldatavalt häälteenamuse puudumise tõttu läbi kukub.

Esialgse 15. jaanuari asemel, nagu oli oma eelmise nädala pöördumises soovinud Scholz, toimub usaldushääletus opositsiooni protesti tõttu juba 16. detsembril. Umbusalduse avaldamise tagajärjel on riigi president Frank-Walter Steinmeieril õigus parlament laiali saata ning kuulutada välja erakorralised valimised, mida ta on ka juba kinnitanud. Seega võiks ju mõelda, et Saksamaal on nüüd jälle kõik korras ja plaan paigas.

Päris nii see siiski ei ole. Üks suurim probleem on eelarve, mida ei ole vastu võetud. Küll sätestab Saksamaa põhiseadus võimalust majandada ka ilma kehtiva eelarveta, kuid sellisel juhul saab riik täita üksnes juba tehtud kohustusi ega saa teha uusi väljaminekuid.

Scholzile tähendab see, et tema jaoks tähtsad seaduseelnõud, mis sisaldavad muuhulgas näiteks pensionireformi, tulumaksu progressiooni vähendamist, aga ka julgeoleku investeeringuid ja Ukrainale mõeldud finantsvahendeid, jäävad vastu võtmata. Nii koalitsioonist lahkunud FDP kui ka opositsioonis CDU lubasid siiski n-ö vajalike seaduste poolt hääletada, aga kindlasti ei ole oodata, et nende all on mõeldud puhtalt vähemusvalitsuse kavandatud projekte.

Ja kindlasti ei pääse debatis mööda ka kurikuulsast võlapidurist – see on koalitsiooni peamine tüliõun, nüüdseks juba kirstunael –, mille kohta valitsusel ja opositsioonil on sootuks erinevad vaated. Lisaks poliitilisele tohuvabohule on Saksamaal käsil ka majanduslikult raske aasta, mil on oodata järjekordset majanduslangust. Nii et sakslastel ei ole lootust hingetõmbepausile isegi mitte pühade ajal.

Mida toovad erakorralised valimised? Olukord ei ole just stabiilne. Küsitlustes on kõigist ees kristlikud demokraadid eesotsas Friedrich Merziga, kes loodab saada Saksamaa järgmiseks kantsleriks. Talle järgneb juba teisel kohal paremäärmuslik AfD, mis sai tuult tiibadesse just nn valgusfoorikoalitsiooni ajal, eriti Ida-Saksa liidumaades.

Scholzi SPD ja roheliste partei toetus on püsinud 15 ja kümne protsendi vahel juba pea aasta. Küsitav on, kas liberaalid üldse saavad künnisest üle. Poliitilisele maastikule on lisandunud Sarah Wagenknechti vasakpopulistlik ühendus BSW, mis paistab silma eelkõige venemeelsuse ja Ukraina sõja kiire lõpetamise loosungitega.

Kuigi võib kindel olla, et AfD-ga ei loo koalitsiooni ükski teine jõud, ei saa sama öelda BSW kohta, millega on praegu käimas läbirääkimised koalitsiooni loomiseks kahes Ida-Saksamaa liidumaas. Milliseks osutuvad valimiskampaaniad ja millised teemad saavad määravaks, näitavad lähinädalad. Selge on see, et olulist rolli hakkavad mängima nii USA presidendivalimiste tulemus, Ukraina sõda kui ka Saksamaa majanduslik olukord.

Tänavune advendiaeg tuleb sakslastele hoopis erinev võrreldes kolme aasta taguse ajaga, mil Scholzi valitsus alles alustas tegutsemist. Ees ootavad valimiskampaania ja erakorralised valimised, mis toovad Berliini eeldatavalt uue kantsleri ja võimuliidu. Jääb üle loota, et Saksamaa valijad valivad ordnung'i.