Eesti tootis eelmisel aastal viis teravatt-tundi elektrit, samas kui tarbimine oli märksa suurem, 8,1 teravatt-tundi. Ka Lätis ja Leedus ületab tarbimine tootmist, seejuures Lätis vaid 0,5 teravatt-tunni võrra, ent Leedus kuue teravatt-tunni võrra.

Kolme Balti riigi peale kokku toodeti kokku 16,7 ja tarbiti 26,3 teravatt-tundi elektrit.

Tulevikuks prognoosib Eesti Energia nii tarbimise kui ka tootmise kasvu, nii et 2035. aastaks on elektri tootmismaht Eestis kasvanud 9,4 teravatt-tunnini, kuid tarbimine ületab seda jätkuvalt, olles 10,2 teravatt-tundi.

Eesti energiatootmine on jätkuvalt väga sõltuv põlevkivielektrist. Eesti Energia energiakaubanduse juht Armen Kasparov märkis, et eriti suur on see sõltuvus olukordades, kus taastuvenergiat, eelkõige tuult ja päikest on vähe.

"Tuule- ja päikeseenergia osakaal on küll kasvamas, kuid 2023. aastal moodustasid need kogu Eesti tootmisest kokku veidi üle 30 protsendi. Vaadates tarbimist, siis näeme, et 43 protsenti tarbitavast energiast tuleb impordist. Ühelt poolt annab see tunnistust põlevkivielektri konkurentsivõimetusest, teisalt aga ka liiga väiksest taastuvenergia tootmisest," sõnas Kasparov.

Eesti impordib elektrit keskmiselt hinnaga 94,5 eurot megavatt-tund, ekspordib aga märksa madalama hinnaga – 59,3 eurot megavatt-tunnilt.

Eksportimiseks jääb elektrit üle eelkõige kõrge päikese- ja tuuleenergia toodangu korral, kuid reeglina on elektrihind turul sel puhul madal.

Läti eripäraks on hüdroenergia tähtsus, Leedus pump-hüdrojaam

Läti energiasüsteemis on võtmeroll hürdoenergia tootmisel, eriti kevadisel suurveeperioodil.

"Hüdroenergia eripära on selle juhitavus. Tänu mahukale hüdroenergia tootmisele saavad lätlased juhtida oma energiatoodangut ja eksporti tundidele, mil energiahind on kõrgem," selgitas Kasparov. "Tänu sellele näeme, et Läti eksporditava elektri hind on Eesti ekspordi hinnas märgatavalt kõrgem."

Täiendavalt toetavad seda Läti energiasüsteemis ka gaasijaamad, mis on paremini juhitavad kui näiteks põlevkivielektrijaamad. Need koos hüdroenergia tootmisega aitavad vähendada Läti sõltuvust impordist neil tundidel, kui tuule- ja päikeseenergiat on turul vähe.

"Samas näeme siiski, et riigi tarbimine on suurem kui kohalik tootmine ning 12 protsenti tarbitavast energiast imporditakse," lisas Kasparov.

Leedu puhul on olukord Eestiga sarnane, kuid Eesti Energia esindaja tõi välja, et Leedus on tuuleenergia arenenud Eestist kiiremini ning lisaks aitab Leedut ka mõningane hüdroenergia, juhitavad gaasijaamad ja Kruonise pump-hüdrojaam.

"Viimane reageerib turu hindadele ning tekitab tarbimist tundidele, kui energiat on palju, ning pakub energiat ise turule, kui hinnad on kõrged. Teisisõnu lõikab hüdrosalvesti ära hinnatipud ja madalhinnad," rääkis Kasparov.

Ka Leedu puhul on näha tugevat sõltuvust impordist – sellest tuleb koguni 53 protsenti tarbitavast elektrist ning riigi elektritarbimine on kaks korda suurem kui elektritootmine.

Suur tuuleenergia osakaal ning vähene energiatootmise juhitavus loob olukorra, kus Leedu impordib elektrit keskmiselt hinnaga 104 eurot megavatt-tund, kuid ekspordib 17 euroga megavatt-tunnist.

Lätis kohustuvad müüjad klientidele leppetrahvita fikspaketti pakkuma

Hinnakujundus Baltikumis on siiski ühesugune, sest kõikides riikides tekib elektrihind Nord Pooli turul nõudluse ja pakkumise tulemusena.

Hinnaerinevuste mõjutajaks on Kasparovi sõnul riikidevahelised välisühendused ja kohalik tootmisvõimekus, mis moodustavad hinnabaasi börsil. Samuti võivad igas riigis mõjutada elektriturgu eri regulatsioonid.

"Näiteks Lätis pole elektrihind küll riiklikult reguleeritud, vaid Lätis on kohustatud kõik müüjad pakkuma eraklientidele aastast fikseeritud paketti ilma kuutasu ja leppetrahvita," rääkis Kasparov.

Tegu on teenusega, mida võib võrrelda üldteenusega Eestis, kuid erinevalt siinsest pole Läti puhul paika pandud keskset teenusepakkujat, vaid igal elektrimüüjal on oma üldteenuse pakett.

"Kui klient pole endale elektripaketti valinud, siis kukub ta sellele reguleeritud paketile. See on siiski reeglina tarbija jaoks kõige kallim, kuivõrd riskid elektrimüüjale on sel juhul kõige suuremad," tõdes Kasparov.

Leedus on aga niinimetatud kolmanda laine kliendid ehk need, kelle aastane tarbimine jääb alla ühe megavatt-tunni, endiselt reguleeritud teenusel, mis avaneb 2026. aasta alguses. Selle turuosa avanemine algab järgmise aasta aprillis ning aasta lõpuks tuleb kõigil teenusepakkuja valida.

Nii Eestis, Lätis kui ka Leedus saavad kõik kliendid Kasparovi kinnitusel sõlmida elektrimüüjatega pikaajalisi lepinguid, et oma hinnariske maandada.

Kõige kriitilisem periood on aastatel 2027-2030

Kuna ligikaudu 40 protsenti kogu Baltikumis tarbitavast elektrist tuleb impordist, on Kasparovi sõnul selge, et Baltikumis on konkurentsivõimelise hinnaga juhitavat elektritootmisvõimsust puudu.

"Samuti näeme, et turul on ruumi veel ka täiendavaks tuule- ja päikeseenergia tootmiseks. Prognoosid näitavad ka nende energialiikide märkimisväärset kasvu kõikides Balti riikides," lausus Kasparov.

Elering tõi 2023. aasta varustuskindluse aruandes välja, et alates 2027. aastast tekib risk Eesti varustuskindluse normi mitte täita. Nimelt lõppevad 2026. aasta lõpus omaniku ootused Narva põlevkiviplokkidele, mis tähendab, et need võidakse sulgeda ning aruande kohaselt võib pärast seda tekkida tootmisvõimsuste või sagedusreservide puudujääk.

Samuti on aruandes märgitud, et kõige kriitilisem periood, mil Baltikum ja Soome sõltub oma reservidega tiputarbimise katmiseks tugevalt importvõimekusest, on aastatel 2027-2030, kus tipuhetkel on tootmisressurssidest puudu kuni 465 megavatti.

Pärast 2030. aastat on dokumendi kohaselt vaja täiendavate kindlate tootmisvõimsuste lisandumist, mis suudavad pakkuda kiireid ülesreguleerimise reserve, sest hoolimata Leedu ja Poola piiril kaubanduse avamisest 2032. aastal jääb Eesti süsteemi võimekuse tase alla normi.

"Juhul, kui selliste võimsuste lisandumine ei toimu turupõhiselt, tuleb uute võimsuste loomisele kaasa aidata riigiabi meetmetega," ütleb Elering varustuskindlustuse raportis.

Uute juhitavate võimsuste osas pole ühtki otsust tehtud

Kui vaadata Baltikumi elektrituru tootmismahu struktuuri eelmisel aastal võrrelduna 2035. aasta prognoosiga, siis praegu moodustab tootmisest alla kolmandiku mittejuhitav võimsus ehk tuule- ja päikeseenergiatoodang, samas kui 11,9 teravatt-tundi tuleb juhitavast võimsusest.

Tulevikus pöördub tasakaal vastupidiseks. 2035. aastaks oodatakse tuule- ja päikseenergia toodangu kuni viiekordistumist, nii et see ulatub 29,3 teravatt-tunnini, samas kui juhitava võimsusega toodetakse vaid 4,9 teravatt-tundi elektrienergiat.

Kasparov tõdes, et ühtegi investeerimisotsust uute juhitavate tootmisvõimsuste osas pole praeguseks Baltikumis tehtud.

"Kuniks Baltikumil on suuremahulised ühendusvõimsused ümberkaudsete hinnapiirkondadega, siis elektriimport mingil määral kahtlemata säilib, selline on lihtsalt Euroopa elektrituru loogika – odavama hinnaga elekter liigub kallima hinnaga piirkonda, et elektrihindasid kõikides piirkondades võimalikult palju ühtlustada. Küll aga võiks meie impordi osakaal väheneda, kui Baltikumi tekib konkurentsivõimelise hinnaga elektrit juurde," sõnas Kasparov.

ERR uuris Eleringilt, kas Balti riikide energiadefitsiit võiks tulevikus viia ka nappusest tekkivate elektrikatkestusteni.

Eleringi kommunikatsiooniesindaja Kätlin Klemmer ütles, et juba 2030. aastal peaks Eestist riigi seatud eesmärgi kohaselt saama elektrienergiat eksportiv riik, sest sada protsenti tarbimisest kaetakse taastuvenergia tootmisega.

"Juhitavaid tootmisvõimsuseid tuleb vastavalt Eleringi varustuskindluse hinnangutele tagada 1000 megavatti. Need võimsused on täna olemas, kuid lähiaastatel tuleb 1000 megavati tagamiseks toetusskeeme luua," lisas Klemmer.