Olles põhjalikult läbi lugenud neljapäeval avaldatud Eesti Energia erikontrolli raporti olen üsna kindel, et enamus emotsionaalsetest reageerijatest ei ole tegelikult raportiga korralikult tutvunud. Positiivne on, et raport suures osas avalikuks tehti, muidu oleks paljud süüdistused jäänudki kuulujutu tasemele. Tegemist on väga mahuka lugemisega. Eesti Energia teemade ulatus ja sisu aga ongi üsna kompleksne ning seda pinnapealselt kajastada ei saa.

Hästi on kirjeldatud Eesti Energia juhtimise korraldus, vastutavad osapooled koos nimedega, probleemid, tegevused ning vastutused. Nagu Anne Mere, ei leidnud ka mina raportist oluliselt uut teadmist. Erikontrolli raport on kokku kirjutatud peamiselt Eesti Energia siseauditi varasemate raportite põhjal. Lisatud on asjakohaste seaduste viited ning põhjalikult on analüüsitud vastutust.

Minu meeskond juhtis Eesti Energiat perioodil detsember 2014 kuni märts 2023. Kuna erikontrolli eesmärk oli analüüsida konkreetseid siseauditi leide, panemata neid laiemasse konteksti, siis katsun järgnevalt ilma liigselt detailidesse minemata panna üksikud teemad suuremasse perspektiivi.

Kuidas toimib Eesti Energia juhtimissüsteem

Eesti Energia omanik on sajaprotsendiliselt Eesti riik, mida esindab üldkoosoleku rollis rahandusminister. Üldkoosolek kinnitab omaniku ootused, mis on leitav rahandusministeeriumi kodulehelt.

Nimetamiskomitee nimetab liikmed nõukogusse ja need kinnitab ametisse üldkoosolek. Nõukogu valib juhatuse esimehe ning viimase ettepanekul kinnitab ka juhatuse liikmed. Nõukogu moodustab auditikomitee, kuhu kuuluvad nii nõukogu liikmed kui ka sõltumatud liikmed.

Kui teiste tütarettevõtete nõukogud määrab Eesti Energia juhatus, siis Elektrilevi nõukogu määrab nimetamiskomitee sõltumatutest liikmetest ja Eesti Energia juhatuse liikmed sinna ei saa kuuluda. Miks see kõik on siin oluline? Eesti Energia juhtimine ei ole heas ega halvas Sandori, Hando ega Andruse ühemehe töö, vaid paljude osapoolte koostöö.

Erkki Raasukese mõte 2014. aastal teha Eesti Energiast hea äriühingu juhtimise lipulaev oli väga inspireeriv ja selle nimel oleme koos paljude inimestega ka aastaid pingutanud.

Mis õnnestus ära teha? Mõtestatud said kõikide juhtimisahela osapoolte rollid ning vastutus, omaniku ootus sai üsna selgelt paika koos mõõdikutega, paika sai sellest lähtuv strateegia ning strateegia uuendamise ning täitmise kontrolli protsess, samuti sai süsteemselt üles ehitatud niinimetatud kaitseliinid, mida kirjeldab ka erikontrolli raport: riskijuhtimise ja siseauditi süsteem.

Näiteks finantsriski juhtimist funktsioonina 2014 ei eksisteerinudki. Olen isiklikult väga palju panustanud tugeva siseauditi üksuse loomisele, selle töiste koostöörutiinide rakendamisele organisatsioonis, avatud kultuuri propageerimisele. Riski ja siseauditi üksuse juht oli minu meeskonna liige. Julgen suure kindlusega väita, et tema eestvedamisel on nüüdseks Eesti Energias üks paremini toimivaid siseauditisüsteeme.

Sellega nõustusid ka erikontrolli läbiviijad. Kuigi suures osas tuli siseauditi tegevuskava sisu Eesti Energia juhatuselt, raporteerib ta paralleelselt otse auditikomiteele. Sellega on tagatud kõikide rollide läbipaistvus ja "otsekanal" Eesti Energia nõukogule. Tugevad kaitseliinid on eelduseks, et ettevõte saaks areneda, kiiresti muutuda, võtta riske. Siseauditi tööplaan tekkis üsna teadlikult, tööd said ette võetud seal, kus võis olla potentsiaalselt probleeme või siis oli värskelt läbitud mingi suurem muutus.

Seega oli üsna oodatav, et igast auditist tekkis rida erineva kriitilisusega teemasid, mis vajasid järeltegevust. Nii oli Eesti Energia juhatuse radaris pidevalt 100–200 erinevat audititest tulenevat parendustegevust koos tähtaegade ning vastutajatega. Progressi jälgisime regulaarselt.

Eelnevast lähtuvalt ei pea ma erikontrolli kui tööriista kasutamist üldkoosoleku antud juhul põhjendatuks. Erikontroll on oma olemuselt väikeaktsionäri tööriist teostamaks kontrolli kui ei ole usaldust enamusosanike juhtimiskorralduse üle. Eesti Energia puhul saab nõukogu koos juhatusega teha üldkoosolekut huvitavatel teemadel ülevaateid kaasates vajadusel siseauditi. Ka siseauditi materjalid on olnud üldkoosolekule kättesaadavad.

Erikontrolli periood

Erikontroll kattis perioodi 2020–2023. Erikontrolli raportit lugedes ei tule kohe ehk meelde, et sellesse perioodi jäävad kaks viimaste aegade suurimat kriisi: 2020. aastal lahvatanud koroonapandeemia ning 2022. aastal alanud Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu. Nendel kriisidel on Eesti Energia jaoks olnud väga suured mõjud, seda perioodi võib julgelt nimetada Eesti Energia riskijuhtimise supertestiks.

Koroonakriis tekitas tõsised operatsiooniriskid. Lisaks toimepidevuse vaates kriitiliste töötajate massilise haigestumise sulgusid riigipiirid ja katkes transport. Nii pidime saama nimelised eriload selleks, et Eestisse vajadusel eralennukiga lennutada kriitiliste juhtimissüsteemide hooldusinsenere. Kas olime selliseks kriisiks valmis? Kindlasti mitte. Ilmselt keegi ei olnud. Lahendusi tuli leida käigupealt ja kriisikomisjon kogunes mitu korda nädalas kui vaja.

Sellel perioodil jäid mitmed varem plaanitud protsessid venima või pausile. Inimesed olid haiged, ei saanud liikuda, materjalid ja varuosad ei jõudnud kohale. Teine suur mõju oli suur energiahindade kukkumine. Globaalsed liikumispiirangud ja ettevõtete sulgemised põhjustasid energia tarbimise pretsedenditu langemise üle maailma. Selle tulemusena sai näiteks 2020. aasta kevadel USA-s esimest korda ajaloos osta naftat negatiivse hinnaga.

Veel enne, kui Venemaa väed Ukrainasse tungisid, algas Venemaa korraldatud energiasõda Euroopa vastu. Gaasitarnete kiire lõppemine tekitas reaalse ohu, et Euroopas saab gaas otsa ja tekib energiakriis.

Hinnad kerkisid taevasse. 2022. aastal fikseeriti Euroopas ajaloo kõrgeimad gaasihinnad, need olid pea kümme korda kõrgemad praegusest. Kuna Balti riikide talvine elektrivarustus sõltub suuresti gaasist, siis tõusid 2022. aasta elektrihinnad astronoomiliseks. Oli reaalne oht elektripuuduseks ja tehti tarbijate väljalülitamise plaane. Turule tuli poliitiline universaalteenus, millega kehtestas konkurentsiamet kohustuse Enefit Powerile fikseeritud hinnaga elektrit müüa (hind reguleeriti alla tootmise omahinna).

Pikalt reservis seisnud põlevkivielektrijaamad pandi nädalatega käima ja need töötasid kuid tagamaks Balti riikide elektrivarustust. Kuna sõjaga seoses tekkis naftaturule suur pakkumise ebakindlus, siis tõusid kiiresti ka naftahinnad. Paljude varustusahelate katkemine lennutas materjalide ja varuosade hinnad üles. Inflatsioon Eestis oli pea 20 protsenti.

Need kaks kriisi mõjutasid energiaturge vastandsuunaliselt. Vaikselt taastuv majanduskasv peale koroonakriisi ei ennustanud kuidagi kiiret energiahindaade kasvu, mille tõi kaasa Venemaa tegevus.

Saamata jäänud kasum ei ole kindlasti kahjum

Energiaäri kõige suurem väljakutse läbi aegade on olnud tõsiasi, et tuleb teha suuri keerulisi ja pikaajalisi investeeringuid vastu väga heitlikku ning tihti poliitiliste tõmbetuultega turgu. Üks Euroopa eduka energiafirma juht ütles mulle kunagi, et nad on tulevikukindluse nimel valmis loobuma suurest osast spekulatiivsest kasumist. Teda on lihtne mõista.

Läbi aegade on tuleviku rahavoo kindlust saadud läbi erinevate turuinstrumentide, viimasel ajal üha rohkem läbi riiklike meetmete: hinnagarantiide või toetuste. Eesti Energia erikontrolli raport tõdeb, et juhatusel oli väike riskiisu. See on selgitatav Eesti Energia erilise rolliga lähtuvalt omaniku ootustest. Kui tegeleda ainult õlitootmisega, mitte liiga suure laenurahaga, võiks toodangut vabalt müüa turu hetkehindadega. Kui turuhind kukub alla tootmise omahinna, siis peatad tootmise, koondad töötajad ja ootad järgmist võimalust.

Eesti Energial sellist valikut ei ole, sest tuleb tagada 1000 MW elektritootmine. Selleks on vaja need jaamad hoida valmisolekus, teha hooldused ja maksta inimestele palka. Samuti tuleb tagada põlevkivi kaevevõimekus kui 1000 MW elektrijaamasid peavad töötama. 2022. aasta oli hea näide. Lisaks elektrijaamade käivitamisele pidime kiiresti üles koormama kaevandused, värbama lisaks sadu inimesi.

Kindel on see, et kui õlitehased seisaksid ja põlevkivi ei kaevandata, siis ei ole meil enam Eestis reaalselt ka 1000 MW soojuselektrijaamade reservvõimsust, kui seda jälle peaks vaja minema. Minu Eesti Energia aastatel oli kaks energiahindade madalperioodi, mil saime hakkama ainult tänu varem sõlmitud tuletistehingutele. Madalate energiahindade tõttu pidime küll tootmist kokku tõmbama ja korralikult kulusid kärpima, aga suutsime kõik kriitilised võimekused säilitada ning ei küsinud selleks riigi abi.

Kui 2021. aasta lõpus pidid nii Soome kui ka Rootsi valitsus pühapäeval kogunema, et energiakriisis toetada oma energiaettevõtteid miljardite eurode ulatuses likviidsusabiga, siis meie riskijuhtimine toimis ilma välise abita.

Põlevkiviga seonduva energeetika tulevikuhindade fikseerimisel vaatasime me strateegiliselt alati õli ja elektrit koos: kui elektrit oli võimalik kasumlikult ette müüa, siis fikseerisime vähem õli tulevikuhindu ja vastupidi. Kui nii elektri kui ka õli tulevikuhinnad olid väga nirud, siis noppisime väheseid võimalusi ja katsusime minimaalselt kriitiliste püsikulude ulatuses hindu tulevikku lukustada.

Erikontrolli raport kirjeldab detailselt õli hinnariski juhtimise süsteemi. Samuti on raportis välja toodud, kuidas kriisiaastatel ilmnenud puudustele reageeriti ja süsteemi täiustati. Ka see, et tuletistehingud ei ole kasumi maksimeerimiseks, vaid rahavoo kindlustamiseks. Tuleviku rahavoogu lukustati kasumlikult ja seda tagasid riskimandaadid.

Kindlasti ei saa nõus olla sellega, et audiitorid on nimetanud teenimata teoreetilist kasumit kahjumiks. Sama loogika järgi võiks võtta kõik madala intressi perioodil välja antud fikseeritud intressiga laenud, võtta praeguse laenuintressi ja väita et pangajuhid on selle intressi erinevuse tõttu pankadele miljardites kahju tekitanud.

Keskkonnajalajälje vähendamine mitte ainult sõnades

Eesti Energia omaniku ootustes seisab nii põlevkivi väärindamisest dividenditulu teenimine, varustuskindluseks 1000 MW juhitavate tootmisvõimsuste tagamine kui ka keskkonna jalajälje ning heitmete vähendamine. Kuigi need on mõneti vastuolulised ootused, võttis minu meeskond heitmete teemat väga tõsiselt. Keskkonnajalajälje vähendamine oli eesmärgistatult strateegias, selleks investeeriti kümneid miljoneid, progressi jälgiti ja normide rikkumisse oli nulltolerants.

Praegu on Eesti Energia emissioonid Ida-Virumaal kordades madalamad kui kümme aastat tagasi ja õhukvaliteet oluliselt paranenud. Näiteks Auvere elektrijaama keeldusime vastu võtmast, kuna ei suudetud nõutud heitmete norme saavutada. Seetõttu pidi GE pea 20 miljoni euro eest ehitama elektrijaamale täiendavaid filtreid.

Enefit Poweril on Auveres ja Narvas kokku 13 erinevat tootmisüksust ja nendes mõõdetakse erinevates tehnoloogilistes punktides üle kümne erineva heitme (peenosakesed, lämmastiku-, väävliühendid jms). Heitmetele kehtivad erinevad piirnormid – hetke piirnormid, perioodi summaarsed piirnormid, perioodi jooksul lubatud ületamise normid jne. Lisaks on CO₂ heide, mille väärtus saadakse arvutuslikul teel.

Andmete kogumiseks on tootmisseadmetel paigaldatud sadu andureid, mõõteseadmeid ning seirejaamu. Lisaks on kokkuleppel keskkonnaametiga investeeritud väljaspool ettevõtet asuvatesse õhuseirejaamadesse, mis mõõdavad pidevalt erinevaid õhu kvaliteedinäitajaid ning see info on ka avalikult kättesaadav.

Aastate jooksul investeerisime pidevalt seiresüsteemide täiustamisse ning sealt laekuvate andmete kogumisse. Kindlasti ei tolereerinud minu meeskond andmete ilustamist või varjamist. keskkonnaametiga oli regulaarne koostöö. Põhiliselt arutati, kuidas saavutada tuleviku keskkonnanorme, sest normid on pidevalt karmistunud. Selleks tuli läbi rääkida erinevad tehnoloogilised valikud ning tähtajad.

Nagu erikontrolli raportist nähtub, teostas keskkonnaamet ka regulaarseid kontrolle Enefit Poweri tootmisseadmetes ning peale kokkulepitud parendustegevuste ka järelkontrolle. Kuna fookus on probleemkohtadel, siis võib erikontrolli raportist jääda mulje, et kõikide heitmete normidega on probleem.

Valdav enamus norme on siiski pidevalt seiratud ja normide piires. Raportis kajastatud Enefit Poweri keskkonnariskide auditi initsieeris Eesti Energia juhatus ning selle järeltegevusi kontrolliti regulaarselt.

Varustuskindlus tuleb tagada jõukohase hinnaga

Reguleeritud võrguteenuste puhul olen tundnud alati kõrgendatud vastutust tarbijate ees. Ühelt poolt tuleb tagada varustuskindlus, sest 21. sajandil sõltub pea kõik elektrist. Teisalt põhjustab iga kulude kasv ja investeering tarbijate kulude kasvu läbi võrgutariifi tõusu.

Võrgu töökindlus paranes aastatega ja põhiliseks väljakutseks jäid järjest karmimad ekstreemsed ilmastikunähtused. Nende erinevateks versioonideks valmistumine ja kriisijuhtimine oli viimaste aastate põhiline väljakutse. Kulude poolest suutis Elektrilevi püsida vägagi mõistlikul tasemel – keskmine võrgutariif kasvas oluliselt vähem kui tarbijahinnad.

Selle taseme hoidmiseks tuli leida järjest uusi võimalusi ning efektiivsust. Kui 2021. aastal võeti elektrituru seadusesse üle Euroopa direktiiv, mis muuhulgas keelas reguleeritud võrguettevõttel tegeleda turupõhiste teenustega, siis tuli otsustada kuidas kõige mõistlikumalt restruktureerida. Selleks ajaks tegeles Elektrilevi võrguteenuste kõrval ka tänavavalgustuse haldamise, sidevõrgu arendamise, elektriautode laadimisvõrgu arendamise ning muude turupõhiste energiateenuste pakkumisega. Otsustamiseks vaatasime muuhulgas ka parimaid praktikaid teistes Euroopa riikides.

Valitud mudel sai osapooltega läbi arutatud, kaasatud oli regulaator, lõpliku otsuse tegi üldkoosolek. Erikontrolli raportis tuuakse välja, et riske oleks pidanud ette paremini hindama. Kindlasti on igas protsessis riskide põhjalik hindamine oluline ja sellega on raske vaielda. Selleks saigi restruktureerimise järgselt teostatud siseaudit, oma kontrolli tegi ka konkurentsiamet. Mõlemast tekkis tähelepanekuid ja järeltegevusi.

Kindlasti oli uues valguses küberriskide hindamine ja sellele pöörasime kõrgendatud tähelepanu. Alates käesoleva aasta algusest on otsustatud kõik võrgutöödega inimesed Elektrilevisse tagasi koondada ja sellega on justkui auditite tähelepanekud lahendatud. Ma ei ole kindel, et ligi tuhande inimese toomine reguleeritud võrguettevõttesse on kõige efektiivsem lahendus. Oleme juba näinud olulist võrgutariifide kasvu ja tõenäoliselt on neid veel lähiajal ees.

Turupõhine teenuste ostmine oleks läbipaistvam. Seda praktiseerivad paljud edumeelsed võrguettevõtted Euroopas. Erikontrolli vajaks ka Eesti energiapoliitika 2019. aastal sai Jüri Ratase valitsuse poolt Eesti Energia omaniku ootustesse lisatud punkt 1000 MW võimsuse hoidmise kohustusest aastani 2023.

See oli periood, kus koondasime palju töötajaid Ida-Virumaal. Otsus oli pigem sotsiaalse taustaga. Madalad energiahinnad ning tõusnud CO2 hind andsid üsna selge sõnumi, et majanduslikult ongi mõistlik suur osa vanemaid põlevkivielektrijaamu 2023. aastal sulgeda.

Eestis elektri varustuskindluse eest vastutav Elering oli ka oma varustuskindluse aruannetes aastaid kinnitanud, et mingeid varuvõimsuse meetmeid ei ole vaja ja Eesti saab hakkama ilma Narva elektrijaamadeta.

Siis saabus aasta 2022 ja kõik muutus. Eesti Energia sai kiiresti omaniku ootuste täienduse kohustusega hoida 1000MW võimsusi aastani 2026, lisaks kohustuse omavahendite arvelt rajada kunstlik jahutusvee süsteem. 2022 talvel said vanad elektrijaamad kõvasti tööd ja nendest sõltus Balti riikide varustuskindlus. Uus varustuskindluse perspektiiv tekkis sellel suvel kui Eesti uusim ja võimsaim merekaabel Soomega oli tehnilise rikkega pool aastat kasutusest väljas. Tarbijate õnneks juhtus see suvel.

Eesti energiapoliitikas on paigas eesmärk saavutada sada protsenti tarbimismahust taastuvelektri tootmine aastaks 2030. Ettevalmistamisel on ka juhitavate võimsuste hange. Paari kuu pärast seisab ees Balti riikide lahtiühendamine Vene-Valgevene elektrisüsteemist. Selles valguses tundub, et uute juhitavate võimsuste rajamine on mitu aastat hiljaks jäänud.

Kogu energiapoliitika debatis on väga vähe räägitud energia lõpphinnast tarbijatele, kuhu erinevate valikutega jõuame. Energia hind on majanduse konkurentsivõime põhiline eeldus ja seetõttu peaks see ka poliitika kujundamisel olema kesksel kohal. Meil on paigas vastutused varustuskindluse ja rohepöörde osas, kuid konkurentsivõimelise energiahinna vastutajat on raske tuvastada.

Neljapäeval avaldatud Eesti Energia erikontrolli raporti põhjal on lihtsam mõista, miks seisab Balti elektrijaam ja Narva linna köetakse gaasiga põhjustades kordades soojahinna tõusu meie tundliku linna elanikele. Näeme ka kõrgete elektrihindadega päevadel järjest vähem elektrijaamade käivitusi, sest käivitusrežiimidel ongi raske heitmeid tagada. Milleks riskida? Tulemuseks on aga energiahindade põhjendamatu tõus ning oluline sotsiaalmajanduslik mõju.

Aastaid tagasi saatsin Eesti ametnikele Leedu energiapoliitika dokumendi "Leedu energiasõltumatuse kava 2030". See on teadlaste ja ekspertidega koostöös koostatud kava mis tasakaalustatult katab nii keskkonna, varustuskindluse, majandusliku, efektiivsuse kui ka innovatsiooni teemasid. Seda on heas koostöös ellu viidud ja nii on Leedu olukord energeetikas aastatega oluliselt paranenud.

See on ilmekas näide, kuidas selge sihiseadmine töötab. Kui viimasel kümnel aastal on Eesti olnud Balti riikides energia varustuskindluse tagaja, isegi üks väheseid Euroopa riike, mis suudab ennast ise energiaga varustada, siis juba lähiajal võime muutuda üsna sõltuvaks naabritest. Energeetika on väga strateegiline valdkond ja kiireid muutused on illusioon.

Aastatel 2014–2023 õnnestus mul teha koostööd väga erinevate maailmavaatega poliitikutega. Saime hakkama, aga Eesti tuleviku vaates oleks mõistlik nii nagu välis- või kaitsepoliitikas saavutada ka energeetikas laiapõhjaline kokkulepe tervikliku tulevikuplaani osas.