"Meile tuli hommikul telefonikõne, et teie karjamaal toimub midagi imelikku, et tõenäoliselt on käinud hundid," rääkis Niinepuu.

"Naaber helistas ja siis sõitsin kohe karjamaale ja pilt oligi käes, et olid hundid käinud," ütles Jõesalu.

"Leidsime kaks laipa, mis jäid kohe esialgu silma. Ja siis hiljem, kui sai loomad kokku aetud, siis saime aru, et tegelikult on kahjud olnud oluliselt suuremad kui need kaks maha murtud lammast," ütles Niinepuu.

"Mitu laipa vedeles põllul, verised lambad olid ja ka mõned lambad olid ojasse aetud, kes olid sinna juba ära tapetud. Et selline oli see pilt seal ja üks lammas oli täiesti lõhki kistud, aga ta veel vaevu elas. See tuli eutaneerida," rääkis Jõesalu.

See polnud esimene kord lambafarmi 11-aastases ajaloos, mil põllul avanes kohutav vaatepilt. Tegemist polnud isegi mitte esimese korraga sel aastal. Soed rüüstasid karja ka kuu varem.

"Kui hundirünnak on toimunud, siis esimene pilt karjamaal on see, et mingid lambad on kuskilt teistest eraldi, see on juba ohumärk, et midagi on toimunud. Tavaliselt lambad ikka enamjaolt hoiavad ühte punti või üksteise ligidale vähemalt. Ja siis, kui hakkad ligemalt vaatama, siis on põhjused näha, miks ta eraldi on. Et kas ta on tapetud või ta veel vaagub hinge lõhkirebituna või on kuskil kraavis täitsa tagurpidi. See oleneb – iga kord on erinev," sõnas Jõesalu.

Orukülas on praegu ligikaudu 300 lammast, kõrghooajal aga 800. Sel aastal on susi murdnud neist umbes 20. Sarnaselt on hundid hävitanud ligi kümnendiku põhikarjast kõigil viimastel aastatel.

"Sa oled näinud ikkagi väga palju vaeva, et sellised loomad saada ja nüüd on nad lihtsalt maha tapetud või sa pead nad veel ise lõpuni tapma, kuna teda pole mõtet enam või noh…ei saa ravida enam, et on nii katki. Ega see on ikka väga vastik tunne, jah," rääkis Jõesalu.

Peremehe sõnul oli tänavu selgelt aru saada, et vanad hundid õpetasid välja noorloomi, kes veel tappa ei oska ning kisuvad kariloomad lõhki suvaliselt. Kui mõnel lambal läheb õnneks pääseda vaid katkise kasukaga, siis nahavigastused õmblevad kokku Priit ja Evelin ise.

"Peamiselt on vigastused ikkagi hundi hammastega lõhki kistud. Nahk on peamine – see on see, mida saame kokku õmmelda. Kui ta on juba enamat, kui nahk katki tõmmatud, siis paraku seda looma enam päästa ei õnnestu. Kellel oli nahk puru väga mitmes kohas, on kokku õmmeldud, või mõni väike lihas, ei ole hullu. Et aga suures pildis, kui sul on sisikond väljas, siis seal pole midagi tagasi õmmelda," rääkis Jõesalu.

"Sellel väiksel tegelasel oli kokku üle 30 õmbluse, aga ta on vintske sell, tundub, et paraneb ära ilusti. Nüüd on juba kuu aega möödas ja suudab võidelda küll väga hästi. Siin ongi kõik õmbluse kohad, siit jalge vahelt on väga palju katki. Ka siin on veel õmblused, siis oli tal siin esijalgade taga õmblused. Et ta oli ikka täiesti räbalates põõsa all pikali, aga näed saime jalule tagasi õnneks," rääkis Jõesalu.

Riik maksab soe laamendamise järel talunikele kompensatsiooni lamba pealt. Iga järgmise korraga aasta jooksul kompensatsioon väheneb. Kui Orukülla tuleks kriimsilm ka neljas kord sel aastal ning tapaks isegi terve karja, jääks kogu kahju taluniku enda kanda. Pererahva jaoks on hetkel kõige suurem mure sissetuleku kaotus, mis tuleb sündimata jäänud talledest.

"Üks utt peaks tooma oma elu jooksul vähemalt 10 talle ja kui hunt ta juba esimese paarituse aeg maha murrab, siis ju mul jääb ka see 10 talle saamata. Ja kui keskkonnaamet ka midagi kompenseerib, siis ta kompenseerib ainult selle looma, mis on konkreetselt maha murtud, mitte saamata jäänud loomi," rääkis Jõesalu.

"See on väga nukker seis lambakasvataja jaoks, eriti kui vaadata viimast aastat, kus tegelikult meil oli väga pikalt soe. Meil oli väga palju karjamaid, mis olid tühjaks söömata. Me oleksime võinud veel väga pikalt oma loomi väljas hoida, aga me ei saanud seda teha just nimelt huntide pärast. Huntide hirm oli nii suur, pidime lambad tuppa ära tooma," rääkis Niinepuu.

Kusjuures karjamaad on Evelin ja Priit turvanud täpselt nii, nagu peab, ning kariloomi kaitsevad ka kolm koera.

"Kõik aiad on meil tehtud nii, nagu keskkonnaamet on soovitanud kiskjatõrjeks – viis nööriliini, meeter 20 kõrge ja vool on sees. Oleme teinud väga palju, et ei saaks need hundid sinna sisse. Sinna on väga palju raha läinud ja ma arvan, et sellel hooajal on circa 18 000 euro eest läinud juba puhtalt aedade ehitamiseks," rääkis Jõesalu.

"Ometigi leiavad hundid selle koha, kuidas kas siis üle aia tulla, aia alt läbi kaevata või üle hüpata. Nad leiavad selle võimaluse," rääkis Niinepuu.

Oruküla talu pole loomulikult ainus paik, kus hundid karja rappimas on käinud. Ka teised Virumaa loomakasvatajad on soe rünnakutega hädas. Ainuüksi ametlikud andmed näitavad, et hundid tapsid eelmisel aastal 1411 lammast, mis on teadaolevalt kõigi aegade suurim arv.

"Huntide populatsioon on Eestis viimaste aastatega väga-väga palju tõusnud. Et neid on oluliselt rohkem, kui neid oli varem ja nende rünnakud on tihedamad sellepärast, et hunte on rohkem," sõnas Niinepuu.

Räägitud on ka kohaliku jahimehega, ent novembri algusest kuni esialgu 4. detsembrini kestev MTÜ Eesti Suurkiskjad poolt taotletud hundijahi keeld ei lase midagi ette võtta.

"See on väga vastakaid tundeid tekitav. Ma saan aru, et loodust on vaja kaitsta, aga vaieldakse mingisuguse metoodika üle ja mingisuguste numbrite üle, aga arve tuleb meie postkasti ikkagi. Meie peame selle jama kinni maksma," rääkis Jõesalu.

Priidu sõnul on lammaste arvukus Eestis viimastel aastatel langenud ning sellel on mitmeid põhjuseid. Üks peamisi on huntide tapatööd, mis karjakasvatajaid majanduslikult ja vaimselt ruineerivad.

"Kui ikkagi on niisugune veretöö taga, siis kaua ma jaksan või kaua ma nende kõigiga siin võitlema pean. Teeks rahulikult oma asja, aga ei saa, kui pead niisuguste jamadega tegelema," rääkis Jõesalu.