Hunt oli viimane meie suurtest ulukitest, keda ma oma silmaga looduses veel kordagi näinud polnud. Olin küll aastaid laantes luuranud ja padrikutes passinud, nii mõnigi kord koos kogenud hundiuurijatega võsavillemite jälgi ajanud, aga polnud kunagi jõudnud neile lähemale kui üks ilus ulg südatalvise Soomaa öös. Vähemalt enda teada. Ja läinud pühapäeval jooksis üks Viljandimaa ja Pärnumaa piiril lihtsalt mu auto eest läbi.

Niisiis võin omast kogemusest kinnitada, et hunte on Eestis rohkem kui varem. Minu väheesinduslikku empiirilist vaatlus toetab keskkonnaagentuuri statistika. Eelmisel sügisel hinnati soe asurkonda Eestis 350–400 loomale, mida on üle kahe korra rohkem kui kümme aastat varem.

Ka huntide tekitatud kahjustused on kasvanud üle kahe korra, mullu registreeriti Eestis ligi 1300 huntide murtud kodulooma. Arvestades, kui palju me ainuüksi Sakalas sel sügisel huntide teemal uudiseid oleme avaldanud, võib tänavune aasta vabalt uue rekordi püstitada.

Niisiis, pole kahtlustki, et hunte on varasemast kaks korda rohkem siginenud. Aga vähemalt sama palju kui päris elu on praegusele hundihirmule hoogu andnud muinasjuttude iidse vaenlase korrutamine tänapäevase tehnoloogiaga.

Veel paarkümmend aastat tagasi polnud meil igapäevaselt taskus suurepärase kvaliteediga kaameraid nagu nüüd. Isegi kui keegi fotoaparaati kaasas kandis, oli see kusagil sügaval kotipõhjas. Turvakaameraid leidus vaid üksikutel majadel ja rajakaameratest polnud enamik inimesi kuulnudki.

Ka toona võisid hundid küla ümber luusida, aga kui nad parajasti midagi kurja ei teinud, jäi neist heal juhul maha vaid jäljerida lumel ja sellegi ajas enamik inimesi koera jälgedega segamini.

Kui mõnd metsasanitari oma ihusilmaga isegi nähti, ei olnud kuigi palju võimalusi sellest teada anda, sest sotsiaalmeedia oli alles lapsekingades ja ajakirjanduse jaoks hundi silmamine enamasti uudiskünnist ei ületa. Pealegi, kas see oligi üldse hunt? Võib-olla lihtsalt suur koer. Kui pilti ega videot pole ning loom kiiresti mööda vilksab, ei ole ju hiljem võimalust ka kontrollida.

Nüüd tarvitseb vaid internet lahti lüüa ja meile avaneb viiskümmend hallivatimehe varjundit: valvekaamerate videod majade lähedusse tulnud huntidest; sõitvast autost mobiiltelefoni kaamerasse püütud hundikari otse Viljandi linna piiril; rajakaamerate jäädvustused võsavillemitest, mis kvaliteedilt küll Sven Začeki või Remo Savisaare meistritöödega ei võistle, kuid löövad neid kordades kvantiteediga.

Rahvas on mures, kohati isegi paanikas, ja küsib nõudlikult, kas me ootame, et hundid inimest ründaksid, enne, kui nende arvukust piirama hakatakse.

Hundihädaga tuleb moel või teisel loomulikult tegeleda, see ei ole väljamõeldud probleem. Veelgi enam peaks meile aga mõtteainest andma selle loo teine pool, sest ka me ise oleme mõnes mõttes muutunud metsloomadeks, kes tihti isegi ei aima, kui neid jälgitakse. Kui meid jälgivate hundisilmade arv on kasvanud kaks korda, siis neid jälitavate kaamerasilmade lausa plahvatuslikult.

Valvekaamerate külluse poolest on konkurentsitus tipus muidugi autokraatlik Hiina, kus Suur Vend hakkab George Orwelli kujutlustele üsna kiiresti järele jõudma. Väidetavalt on Hiinas juba üle 700 miljoni valvekaamera, mis teeb ühe kaamera kahe inimese kohta.

Eesti jääb kindlasti maha nii Hiinast, USA-st kui Suurbritanniast, kuid tehnoloogia odavnemine on siingi kaameraid tublisti juurde toonud. Ainuüksi politsei võrgus on 1650 kaamerat, eravaldustes aga kindlasti mõõtmatus koguses rohkem. Ja miks ei peakski olema, kui vara on kallis, aga tehnoloogia odav? Me peamegi innovatsiooni võimalusi ära kasutama.

Tõeliselt kasulik saab aga olla vaid see, mida tehakse teadlikult, kaaludes nii eeliseid kui ka ohte. Paraku võrrandi teist poolt enamik inimesi eriti ei adu.

Veelgi enam kui valvekaamerad, hoiavad meil silma peal nutitelefonid. Ma ei räägi siinkohal isegi peentest, varjatult töötavatest programmidest nagu Pegasus, mille laialdase ebaseadusliku kasutamise rahvusvaheline ajakirjanike konsortsium mõne aasta eest paljastas. Ka täiesti tavalised, spioonimaailma vaid filmide kaudu tundvad inimesed filmivad ja jagavad ümberringi toimuvat sedavõrd palju, et meie privaatsuse kaitsekiht on kulunud õhukeseks ja hõredaks nagu Haapsalu sall.

Maailmas on kasutusel umbes viis miljardit nutitelefoni. See tähendab, et vähegi rikkamates maades käib sellega ringi praktiliselt igaüks, kui rinnalapsed välja arvata. Mida noorem põlvkond, seda loomulikum on nende jaoks üles filmida kõik vähegi huvitav, mis ette jääb, ja võimalikult kiiresti mõnesse veebikanalisse postitada. Kas see kellelegi kahju teeb, väga tihti ei mõelda.

Euroopa Liidus on privaatsuse kaitseks välja mõeldud ridamisi regulatsioone ja piiranguid, mis teisest küljest juba elu asjatult segama hakkavad, kuid interneti vabakasvatusega kogukonnas on nende jõustamine tihti üsna keeruline.

Kindlasti on oluline mõista, et tehnoloogia võimendab reaalsust teinekord rohkem, kui me arvata oskame. Seda võib teha trollide või bottide armee teadlik kampaania avaliku arvamuse kallutamiseks, seda võib teha meie oma sotsiaalmeedia kajakamber, kus kõik meile aiva takka kiidavad, aga seda võib teha ka riistvara ülikiire levik ja areng, mida me pole lihtsalt ise tähele pannud. Muutunud pole mitte ainult inimkonna infotarbimise viisid, vaid ka selle kogumine.

Kaamerasilmad peavad halastamatut jahti nii pahadele kui ka headele ja sulgeda on neid võimatu. Üha kergem on kaasa minna üldise meelsusega, nägemata võimendatud üksikjuhtude taga suuremat pilti. Seda olulisem on tagada, et jäädvustatut käideldaks ja analüüsitaks teadlikult ning õigesti.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.