Jaanuari lõpus läbis riigikogus esimese lugemise jahiseaduse muutmise eelnõu, mis annab keskkonnaametile võimaluse lubada ulukite tekitatud kahjustuste vältimiseks jahipidamist ka jahiperioodi ajal.

Isamaa fraktsiooni algatatud muudatus võimaldab ära hoida eelmise aasta lõpul tekkinud ja ajakirjanduses laialdast kajastust leidnud õiguslikku punnseisu, kus kohtuprotseduurid peatasid küll hundi tavajahi, aga paraku koos sellega ka võimaluse küttida nuhtlusisendeid. Selle taustal on paslik üldisemalt hundi ja hundi tuleviku üle arutada.

Hunt kui ökosüsteemis oluline päisliik

Hunt on erakordselt plastiline, intelligentne ja ühiseluline loom. Ta suudab tegevusi planeerida ja koordineerida nii, et hundikari jõuab seatud eesmärgini. Ta on oluline tippkiskja, kellel on ökosüsteemidele äärmiselt suur mõju. Tegu on päisliigi või võtmeliigiga ehk liigiga, kes vaatamata madalale arvukusele avaldab märkimisväärset mõju teiste liikide arvukusele ja paiknemisele, mida ei saa seletada vaid puhta kisklusega.

Teaduses on selline mõiste nagu gildisisene agressioon – kiskjad ei armasta eriti üksteist. Kui suurkiskjaid on palju, siis on keskmise suurusega kiskjaid vähem. Kui keskmise suurusega kiskjaid on vähe, siis väikekiskjaid on omakorda palju ja närilisi vähem. See on muidugi lihtsustatud mudel, mis üldreeglina küll toimib muude mõjurite rägastikus ja tähendab, et kõik on kõigega seotud ning otsustusteks on vaja arvesse võtta ökoloogilist tervikut.

Kahe päisliigi konflikt

Hunt on inimesele alati probleeme tekitanud. Miks? Seepärast, et tema huvid sageli põrkuvad inimese vahetute huvidega. Ka ajalugu on näidanud, et kui need kaks päisliiki - hunt ja homo sapiens (ladina keeles tark inimene – ikka väga jaburalt ennast ülistav nimi, mõeldes kasvõi sellele, kui kriitilisse seisu oleme me oma elukeskkonna viinud), saavad kokku, siis tekib konflikt. Seetõttu on hunti läbi aegade emotsionaalselt laetult käsitletud.

Hunt on liik, kes siis, kui teisiti ei saa, kipub inimese tegevustest matti võtma. Näiteks aastatel 1822–1823 langes Liivimaal langes hundi ohvriks 30 152 kodulooma, ilmselt rohkemgi. Ühelt poolt tingis seda saakloomade puudus. Metskitsi oli vähe, põder oli üle jahitud ning metssiga polnud üldse, ta taasasustas Eesti alles 1930. aastatel. Teisalt puudus võimekus reguleerida hundi arvukust.

Enamiku toonasest kahjust kandis talurahvas, mõisnikud said huntidega tõhusamalt hakkama. Paradoksina leidis seesama talurahvas, et hunt peab ju kuskilt süüa saama. Nii räägib kirjandus. Huntide tekitatud kahju vähenes alles siis, kui paranes nende küttimise võime ja saakloomade arvukus hüppas üles. Ajaloost tasub õppida.

Hundi inimohvrid

19. sajandi teise pooleni oli Eestis ka inimohvreid ja inimsööjad hunte, aga on ebaselge, kui palju neid oli, sest väga paljud hundirünnakud olid seotud marutaudiga. Esines ka juhtumeid, et hunt ründas talvel näljaga inimest, tavaliselt olid need vanad või haiged hundid.

Hundiründed toimusid põhiliselt Peipsi kirde- ja läänenurgas ning arvatakse, et rünnakutes võis oluline roll olla hundi ja koera vahelistel hübriididel, kes olid huntidest märkimisväärselt jultunumad.

Milline on tänapäeval hundiründe tõenäosus? Ääretult väike. Kipun arvama, et see on väiksem kui metssea rünnaku alla sattumine. Aga ebanormaalsust võib ette tulla nii huntide kui ka inimeste hulgas.

Hundi populatsiooni hoidmine vajalikes piirides

Hunti on metsa tarvis, tal on seal täita ökoloogiline roll. Aga tema arvukust tuleb hoida sellises vahemikus, et täidetud saaks roll ökosüsteemis ja samaaegselt jääksid kahjud taluvuse piiridesse. Kui me seda ei tee, on omakohus kiire tulema ja kaotab nii inimene kui ka hunt.

Kõigeks selleks on vaja andmeid ja planeerimist. Eesti on siiamaani väga heas seisus, kuna meil on suurepärane riiklik süsteem ulukite, sh hundi arvukuse seiramiseks. Ja ka senine tegevuskavade põhine hundi haldamine on olnud hea. Eesmärk on, et hundi arvukus jääks vahemikku 20–30 pesakonda, mis täidab bioloogiline vajaduse ja jääb allapoole sotsiaalse taluvuse piiri.

Paraku tõi eelmise aasta lõpu liiga kõrgeks kasvanud arvukus kaasa huntide ründed lammaste ja koerte vastu, mis ületasid sotsiaalse taluvuse piiri. Teisalt, kui hundil pole metsas süüa, siis tuleb ta inimeste juurde, et murda. Tal pole valikut. Kogu asjale lisas vürtsi kohtu esmane õiguskaitse, mis tegi hundijahi võimatuks. Nii veider kui see ka pole, siis antud situatsioonis oli just huntide heaolu huvides vaja nende arvu piirata.

Tekkinud olukord väljendab üht suuremat väljakutset ühiskonnas. Kui me toimime ökoloogiliste piiride lähedal järjest kitsamates oludes järjest suuremate majanduslike ambitsioonidega, siis muutub üha olulisemaks võimekus tõlgendada ökoloogilisi andmeid ja loogikaid, samal ajal neid oskusi napib.

Hundi tume tulevik

Kui vaadata suuremat pilti, siis hundi tulevik näib tume, sest langenud on tema saakloomade kitse ja põdra arvukus ning edasine surve selleks on suur. Metsi kiputakse nägema vaid kui puiduallikat. Metsade liigintensiivse raiumise tulemusel on tekkinud arvukalt metsanoorendikke, kus põrkuvad sõraliste ja metsaomanike huvid – sõralistele on need suurepäraseks toidubaasiks, metsaomanikele toovad aga sõralised majanduslikku kahju.

Sellest siis surve jahimeestele vähendada sõraliste arvukust, mis jätab hundi ja ka ilvese näljapajukile ning viib ta maainimese juurde saaki otsima.

Liigume vastuolulisesse olukorda, kus suurkiskjate vajadus looduslike saakloomade järele põrkub puidukasvatuse tulude maksimeerimise huvidega, aga hakkab väljenduma hundirünnakutes lammaste ja koerte vastu ka siis, kui arvukus jääb lubatud piiridesse.

Konflikti lõpetamiseks peab võimalikult kiiresti taastama metskitse arvukuse ja pidama hunte ökoloogiliselt mõistlikes ja sotsiaalselt talutavates piirides, aga sellele lisaks peab tagama tema saakloomade arvukuse looduses, et tal poleks sundi tulla inimese manu toitu otsima. Midagi pole teha, majanduse arendamisel tuleb arvestada looduse poolt etteantud piiridega, nende eiramine annab ühel või teisel viisil tagasilöögi.