Nutiseadmete kasutus on paljude jaoks muutunud nii igapäevaseks, et needsamad seadmed ja kasutusviisid tunduvad nähtamatud, mõnikord ka lihtsalt meie füüsilise mina pikenduse või laiendusena. Ärkame hommikul üles, kui nutitelefon meid õrna laulukese või tigeda pirinaga unest välja toob. Paljud teevad siis ka juba esimese tiiru enda jaoks olulistel digiplatvormidel, et vaadata, mis vahepeal ka juhtunud on.

Nutikellad, -sõrmused ja muud vidinad monitoorivad meie aktiivsust, pulssi, samme, trajektoore. Paarisuhtes olevad inimesed sekstivad, räägivad ekraanide vahendusel romantilisi ja erootilisi jutte, vaatavad ka pornograafilist materjali. Grupivestlustes ja personaalsetes sõnumites laseme me auru välja, klatšime, jagame saladusi ja ajame niisama plära.

Me usaldame oma nutiseadmeid, sest need on nii läbi põimunud igapäevategevustega, et oleme need teatud mõttes tehnoloogiana "kodustanud". See, et mõni äpp või platvorm meid piilub ja meie andmeid talletab, on hind, mida oleme nõus ühenduse ja mugavuse eest maksma. Aga ühtlasi on need nähtamatud suhted tehnoloogiaga ka võimas vahend inimese jälgimiseks ja kontrollimiseks.

Oluline on siinjuures rääkida sujuvalt lõimunud online ja offline-maailmadest ning omavahel lõimunud kuritegevuse liikidest. 2023. aastal registreeriti Eestis 305 mittekontaktset seksuaalkuritegu – need on juhtumid, kus internet ja tehnoloogia saavad relvaks, kuid mis võivad kasvada üle ka kontaktseks vägivallaks ning igal juhul mõjutavad need inimest ka pärismaailmas.

Tehnoloogia vahendatud vägivalla tuhat nägu

Vägivald ja ahistamine, mida tehnoloogia vahendab, on kahjuks mitme koleda näoga ning arusaam, et meiegi võime olla selle ohvriks sattunud, settib aeglaselt ja sageli liiga hilja. Võrgustunud avalikkuse ja sotsiaalmeedia kaudu normiks muutunud ühisvalve oludes on info püsiv ja nähtav, kopeeritav, otsitav ja lihtsasti edasi levitatav. Andmeraasuketest koguneb pikema aja vältel korralik päts.

Samuti ei suuda me igas kommunikatsiooniolukorras mõelda kõikidele võimalikele silmadele-kõrvadele, kes võivad meid digikeskkondades jälgida. Internetikasutajatena tunneme me sageli, justkui kannaksime nähtamatuks tegevat keepi, sest veebikeskkondades tekib petlik anonüümsustunne – "keegi ei tunne mind, kedagi ei huvita ja keegi ei pööra mulle tähelepanu". Kuni ühel hetkel keegi tunneb, huvitub ja pöörab tähelepanu. See võib olla võhivõõras inimene, kuid suurema tõenäosusega keegi tuttav.

Tehnoloogia poolt vahendatud vägivallaks loetakse näiteks ahistavate ja hirmutavate e-kirjade, sõnumite, sh SMS-ide ja DM-ide (ehk privaatsõnumite) saatmist, privaatsete ja intiimsete audiovisuaalsete ning tekstiliste materjalide jagamist väljaspool konkreetset suhtlussituatsiooni ning jälitamisseadmete ja -rakenduste kasutamist inimese nõusolekuta. Lähisuhetes ka pidevalt telefoni kaudu inimese kontrollimist või ähvardamist, tõendite nõudmist näiteks piltide või kuvatõmmistena (asukoht, kellaaeg, ümbritsevad inimesed), teise inimese nutiseadme kontrollimist ja seal leiduva monitoorimist, telefonikõnede ja veebisuhtluse keelamist ja piiramist. Teisisõnu võetakse inimeselt ära infoga seonduv privaatsus: teiste inimeste juurdepääs või selle takistamine erinevatele isiklikele kommunikatsioonivahenditele ning tegevustele internetis.

Privaatsus ju ongi üldistatult inimese õigus otsustada selle üle, kes ja kuidas pääseb tema (informatsioonilisele) minale ligi. Kuritegude statistika näitab, et umbes 50 protsenti ahistava jälitamise kuriteona registreerimistest on ohvriga soovimatu kontakti võtmine telefoni, sõnumite, e-kirjade, sotsiaalmeedia kaudu. Pooltel juhtudel ahistati kannatanut füüsiliselt jälitades või ilmuti tema elu- või töökoha juurde. Mitmel juhul häiris ahistaja oma tegevusega ka ohvri teisi pereliikmeid (näiteks vanemaid, lapsi), sõpru ja töökaaslasi.

Küber ei jää kunagi ainult virtuaalsfääri

Kuritegude statistikast  selgub, et ahistava jälitamise juhtumitest väga üldistatult umbes pooled toimuvad füüsilises maailmas ja pooled kübervägivallana.

Virtuaalses sfääris toimuv ei jää kunagi ainult eraldiseisvaks küberprobleemiks - ohvrid on ju lihast ja verest inimesed, kes peavad oma päris kehas selle kõigega tegelema. Kübervägivald ei ole virtuaalne ka selles mõttes, et see mõjutab reaalseid inimesi, nende vaimset ja füüsilist heaolu, kusjuures kübervägivald ei erine tihti tagajärgede poolest kontaktsest vägivallast ning see hõlmab ahistavat jälitamist, ähvardusi, intiimse sisu loata jagamist ja muud digitaalsete vahendite abil põhjustatud kahju.

Sotsiaalmeediavõrgustikes oleme sageli väga nähtavate diginiitidega seotud paljude inimestega, kellega meid seob ka füüsilises maailmas mingi sotsiaalne suhe ja see on oluline nüanss, mida pahatahtlikud tegutsejad saavad ära kasutada.

Meenutades üht jõhkramat lugu lähiajaloost, kus veeb ja füüsiline maailm põrkusid rõlges ahistamisjuhtumis, tasub meenutada nn "hispaanlanna" juhtumit aastast 2008. Eesti toona populaarseimas suhtlusportaalis rate.ee võttis noormeestega ühendust Hispaania neiu.

"Hispaanlanna" flirtis, saatis endast seksuaalseid pilte ning meelitas samasisulist materjali välja ka oma ohvritelt. Mõne aja pärast hakkas ta oma ohvreid ähvardama piltide avalikustamisega ja sõbralisti kaudu nähtavatele kontaktidele edasi saatmisega, kui ohver materjali juurde ei saada. "Pealtnägija" telesaade paljastas, et neiuna esinenud 22-aastasel Hispaania mehel oli üle Euroopa 700 ohvrit ja Eestis üle 43 ohvri, kellest üks lõpetas ahistaja šantaaži kahjuks ka enesetapuga.

Häbi ja nali

Tehnoloogilised vahendid annavad võimaluse tekitada kõikjalolek ehk pidev tunne, et vägivallatseja on ohvrile lähedal isegi siis, kui ta füüsiliselt seda ei ole. Sotsiaalsete olenditena on meie jaoks oluline manipuleerimisvahend ka häbitunde tekitamine. Häbi on tugev ja valuline emotsioon, mis kerkib siis, kui inimene saab teadlikuks oma isiku ja/või käitumise naeruväärsusest, ebamoraalsusest või sotsiaalsest taunitavusest ning ei suuda elada vastavalt iseenda standardite ja isiklike internaliseeritud ideaalide järgi.

Teisisõnu – häbi kui emotsioon ohustab meie iseenda-tunnetust ja minapilti, mistõttu üritame seda tunnet esile kutsuvaid olukordi vältida. Just seetõttu peetakse häbi üheks kõige olulisemaks emotsiooniks, sest see tagab sotsiaalsetest normidest kinnipidamise ilma välimise sanktsioneerimiseta. Seda tunnet oskavad osavad manipuleerijad väga hästi ära kasutada, nagu nägime ka "hispaanlanna" juhtumi puhul. Nn "kättemaksuporno" ehk nõusolekuta kellestki tehtud seksuaalse sisuga audiovisuaalse materjali avaldamine neile, kellele see algselt ei ole mõeldud, mängib justnimelt häbitundele kui inimese käitumist kontrollivale emotsioonile.

Kurvaks teeb aga see, et sotsiaalmeediaplatvormidel ja digikommunikatsioonis on "hea maitse" piiri ületamisest saanud tähelepanumajanduse käivitav mehhanism. Neile, kes mängude- ja sotsiaalmeediakeskkondades üles kasvavad ja sealsete normidega harjunud, tunduvad paljud probleemsed praktikad pelgalt naljana. "Stalkimine" (ehk kellegi nähtamatu jälitamine veebiplatvormidel) on saanud uute tuttavate puhul tavaliseks, "doxximine" (ehk kellegi  isiklike andmete pahatahtlik avaldamine ilma tema nõusolekuta) on paljude jaoks adekvaatne karistusviis.

Värskest PPA jaoks läbi viidud laste- ja noorteuuringust selgus näiteks, et kasvamas on  eakaaslaste vaheline seksuaalse sisuga küberkius, kus mõnest lapsest on läinud liikvele seksuaalse sisuga pilt või video ja eakaaslased jagavad seda edasi sotsiaalmeedia keskkondades või suhtlusrakendustes. Ekspertide sõnul on jagamine kui tegevus lastele sedavõrd loomulik ja iseenesestmõistetav praktika internetis, et nad ei pruugi isegi tajuda, et nende tegevus on vale.

Sekku. Ka sina, hea mees.

Vägivalla vastu võitlemisele ja tagajärgede leevendamisele keskenduvad konverentsid, ümarlauad, organisatsioonid on eelkõige naise näoga. Julgelt kolm neljandikku selles valdkonnas tegutsejatest ja sõnavõtjatest on naised. Eks seda tunnetavadki valusamalt need, kes suurema tõenäosusega kahju saavad. Taas kuritegude statistikasse vaadates näeme, et 91 protsenti selliste kuritegude ohvritest on naised, kurjategijad pigem mehed. Aga need mehed ei esinda ju ometi kõiki toredaid mehi, keda enda ümber näeme?

Sotsiaalne sanktsioneerimine ehk korralekutsumine, eri moel inimesele mingi normi rikkumisest teada andmine on mõjusam, kui see tuleb "olulistelt teistelt". Sellistelt inimestelt, kellega suudab kurja tegija (justnimelt lahku kirjutatuna) mingil moel identifitseerida, kelle arvamus võiks talle korda minna. Kui naist nähakse objekti, iluasja, madalama ja vähemväärtuslikuna, siis tema arvamus ei loe.

Just seetõttu on vajalik, et mehed kutsuksid teisi mehi korrale, mõistaksid hukka suhtumise ja tegevused, mis võivad kahju tekitada. Ja mitte vaikselt oma vuntsi pobisedes, vaid nii, et kurja tegija seda reaktsiooni kindlasti ka märkaks.

Mida aga öelda kõigile väärkohtlemist kogenutele, nii veebi- kui kontaktse väärkohtlemise ohvritele? Ärge jääge üksi – pöörduge spetsialistide, sõprade või tugigruppide poole abi saamiseks.

Kuus praktilist soovitust:

Kontrollige üle inimese nutitelefon (vt juurde: stalkerware), personaalsed asjad, auto jne küljes olevate jälitus- ja jälitusseadmete osas (AirTags, SmartTags, Chipolo, kaamerad, mängukarud, jne)

Tehke kuvatõmmised, salvestised ahistavast/vägivaldsest käitumisest – tõendeid tuleb kohe usaldusisikuga jagada. Oma nutiseadmesse saab vajadusel luua ka salajasi kaustu

Lisaks professionaalsele abile, leidke üles (mitteformaalsed) tugigrupid, toetavad veebikogukonnad, teemaviite-avalikkused jne

Kasutage asukohajagamise funktsiooni usaldusväärse toetajaga. Vajadusel õppige kasutama paanikanupu lahendusi (st kuidas kiirelt anda märku, et ollakse hädas)

Viige elu-oluga seotud sotsiaalmeediapostitused miinimumi, peitke sõbralistid ja minevikupostitused. Veenduge, et digitaalne "teekond sinuni" oleks blokeeritud ka teiste inimeste (nt ühiste sõprade) kaudu

Vahetage paroolid ära ning võimalusel kasutage erinevatel teenustel funktsiooni "sign out of all devices". Kui on olnud varem jagatud elu, siis võib-olla jagati ka (sel hetkel) ebaolulisi paroole või ristkasutati seadmeid, nt Spotify, Netflix, piletiostukeskkonnad jne. Ruuterid ja nn "targa kodu" seadmed ka.