Hvostov ei nõustunud täiel määral saatejuht Anvar Samosti optimismiga, et Assadi kukutamisega on alanud regioonis uus ajastu: "Ma nii väga hoogne ei oleks, sest 2011. aasta Araabia kevade puhul räägiti ka, et alanud on uus ajastu. Ma poleks optimistlik."

Hvostov meenutas, et Araabia kevade ülestõusud sumbusid suuresti kodusõdadesse ja uute autokraatide võimuletõusu, ega toonud kaasa demokraatiat. Siis puhkes ka Süürias verine kodusõda, milles Assad suutis Venemaa sõjalise toe abil võimu säilitada.

Samosti viitele, et juba 1971. aastal Bashar al-Assadi isa Hafez al-Assadi ja Nõukogude Liidu tollase liidri Leonid Brežnevi kokkuleppe alusel loodud Tartusi mereväebaasi võimalik väljaviimine annab tunnistust pikaajalise koostöö lõppemisest kahe riigi vahel, ütles Hvostov, et see ei pruugi nii minna.

Hvostov tõi näiteks selle, et kui Damaskuse langemise järel ründasid massid sealset Iraani saatkonda, siis Venemaa saatkond jäi puutumata. Selle üks põhjus võib küll olla see, et Iraan šiiitliku riigina ja Assadi toetajana on valdavalt sunniitidest mässuliste jaoks surmavaenlane, aga Assadit toetas ka Moskva, meenutas Hvostov. Venemaa rahulejätmise üks põhjus võib olla see, et venelased on Lähis-Idas võõras jõud, nendel puudub oma teistsuguse religioosse tausta tõttu suhe sealse väärtusruumiga, rääkis ta.

Hvostov leidis, et Süüria uued juhid on võtnud Venemaa suhtes äraootava seisukoha ega kiirusta neid välistama. "See tähendab, et uus võim vajab mõnda suurvõimu, keda teiste vastu välja mängida. See on väikse riigi tegevusvariant," rääkis ta, viidates Ameerika Ühendriikidele, Iisraelile ja Türgile kui regiooni kõige mõjukamatele jõududele.

Hvostov nõustus, et Venemaa mõju Süürias on siiski vähenenud ja kui Moskva võis maleterminites veel mõni aeg tagasi olla lipp, siis nüüd oleks ta tugevuseks ratsu või isegi ettur.

Hvostov viitas ka sellele, kuidas Vene propaganda püüab praegu Süüria läbikukkumist näidata võimalikult väikse ja tähtsusetuna. Lisaks peegeldab Vene meedia käitumine ka seda, kuidas Kreml häälestus Süürias toimuva taustal välgukiirusel ümber. Kui 7. detsembri varahommikul kell kuus öeldi, et Damaskusele lähenevad terroristid, siis kell seitse nimetati neid juba relvastatud opositsiooniks ning hiljem lihtsalt opositsiooniks, kirjeldas Hvostov.

Venemaa tegevus sobis diktaatoritele

Hvostov meenutas seda, kuidas Venemaa oma mõju Süürias ja ka laiemalt Lähis-Idas ning Aafrikas saavutas.

Kui Süürias ja laiemalt regioonis oli 2015. aastaks suure mõjuvõimu omandanud Islamiriigi (ISIS, Daesh) nimeline äärmusorganisatsioon ja kõik lääneriigid sellega võitlesid, siis otsustas ka Venemaa selle võitlusega kutsumata liituda, esitledes ennast terrorismiga võitlejana. Süüriasse saadeti Wagneri võitlejad, loodi Hmeimimi lennuväebaas ning pommitati massiliselt  ja suurte inimohvritega Aleppot ja selle ümbruses tegutsenud opositsioonivägesid, tänu millele jäi Assadi režiim püsima.

"Siis algasid Venemaal lääneliitlasi alavääristavad jutud, et keegi tegelikult ISIS-ega ei võitle, ainsad, kes seda teevad, oleme meie. Siis sai Vene oma kodanikele ka rääkida, et Venemaa ei alusta sõdu, vaid lõpetab need," kirjeldas Hvostov. "Ja tundub, et see oli sõnumiks ka nn globaalsele lõunale, kus on ka palju diktatuurirežiime – neile anti justkui teada, et venelastele toetudes te võidate, nad annavad teile jõuvektori. See näitas, et nad saavad Venemaale loota, et venelased on efektiivsed," selgitas ta.

Selline "julgeolekueksport" erines lääneriikide tegevusest Iraagis või ka Afganistanis, märkis Hvostov.

Kommenteerides tollase USA presidendi Barack Obama administratsiooni käitumist Süüria suhtes, märkis Hvostov, et ameeriklased oli väga ettevaatlikud Afganistani ja Iraagi kogemuse mõjul, ei tahtnud saada endale veel kolmandat probleemset riiki.

"Venemaa oli aga oma jõhkrusega efektiivne," tõdes Hvostov. Ja see andis ka tulemuse laiemalt, kui Venemaa hakkas Aafrikas, Saheli regioonist välja suruma Prantsusmaa üle sajandi kestnud kohalolekut. Sealsed riigid hakkasid tasapisi Prantsuse relvajõude välja saatma, võttes asemele Vene üksused või Wagneri võitlejad, kes olid sealsete autoritaarsete valitsejate jaoks sobivamad partnerid.

Kommenteerides seda, et ta on üks väheseid inimesi Eestis, kes on Assadit silmast silma näinud, kui ta käis koos Euroopa Parlamendi saadiku Jana Toomiga Damaskuses Süüria diktaatoriga kohtumas, selgitas Hvostov, et tollaste kontaktide põhjus oli lääne vajadus saada Süüria võimudelt abi näiteks põgenikevoo peatamiseks. Lähis-Idas ei ole sageli häid ja pahasid, kuna kõik jõud on lääne jaoks halvad ning teiseks ei olnud Süüria opositsioonil ka keskset juhtimist ning polnud teada, kellega rääkida, et tulemusi saavutada.

Hvostov meenutas ka ühe kunagise USA presidendi sõnu ühe Kesk-Ameerika riigi diktaatori kohta, et ehkki too on lurjus, on ta "meie oma lurjus". "Assadist oleks võinud saada USA oma, aga ei saanud. Küll aga sai Iraani oma," tõdes ta.

Küsimusele, kas nüüdsete muutuste järel võib oodata ka Iraani islamirežiimi kukkumist, meenutas Hvostov, et ka seda on prognoositud juba aastakümneid, kasvõi Iraani-Iraagi sõja ajal, kuid seni pole seda juhtunud.

"Aga ka Süüria mässuliste aktsiooni alguses riigi põhjaosas Idlibi lähistel ei usutud, et nende võidukäik saab nii kiire olema. Ka Türgi pool, kes mässulisi välja õpetas, oli üllatunud, et see nii edukaks osutus. See, et Assadi armee keeldus võitlemast, tuli üllatusena isegi Iisraeli luurele," rääkis Hvostov.

USA-Türgi vastasseis

Samosti viitele, et USA järgmine president Donald Trump on öelnud, et tal ei ole Süürias huvisid, viitas Hvostov, et Ameerika Ühendriikidel on praegu seal, Jordaania piiri lähedal, sõjaväebaas.

Hvostov tõi esile ka selle, et kui Süüria islamistlikke mässulisi, kes Assadi kukutasid, õpetas välja ja toetas Türgi, siis Ankara verivaenlasi, Süüria kirdeosas võimutsevaid kurdide rühmitusi toetab USA.

Kuna kurdid on Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani suurimad vaenlased ja tema toetatud jõud Süürias juba ründavad seal kurde, siis tekib küsimus, mis sellest segadusest kahe NATO riigi vahel välja tuleb, arutles ta.

Iisraeli positsiooni muutus

Hvostov leidis ka, et ehkki Iisraeli jõuline reageerimine eelmise aasta 7. oktoobri Hamasi korraldatud terrorirünnakule põhjustas läänes pahameelt, saavutas ta sellega regioonis märksa tugevama positsiooni. Võib juhtuda, et kunagi hakkavad ajaloolased pidama just 7. oktoobrit uue ajastu toonud sündmuste laviini vallandajaks.

Hvostovi hinnangul vastab Iisraeli peaministri Benjamin Nentanyahu otsus sellise jõhkrusega rünnata, Lähis-Ida käitumismudelile, kus rünnakule tuleb alati vastata: "Lähi-Idas austatakse jõudu – kui saad kõrvakiilu, siis pead sellele vastama, muidu muutudki pekstavaks."

Kui lääneriigid ei olnud soovitanud Iisraelil nii jõuliselt vastata, pakkudes hoopis läbirääkimisi Hamasiga ja kui Iisrael oleks hakanudki pantvangide vabastamist lahendama läbirääkimiste teel, oleks võinud ka Heszbollah Iisraelist põhja pool sama teha ja pantvange võtnud, leidis ta. See äärmine jõhkrus, millega Iisrael hakkas tegelema Hamasiga ja ka Hezbollah'ga, mis tegi selle vea ja ründas Israeli, viis selleni, et mõlemad purustati. Ja ehkki lääne meedia ja avalikkus räägib, et Iisraeli maine on maha käinud, siis regionaalselt on ta tohutu respekti saavutanud, rõhutas Hvostov.

HTS-i liidrist uus Che Guevara?

Rääkides Süürias võimule tõusnud rühmituse Hayat Tahrir al-Sham (HTS) liidrist Ahmed al-Sharaast, meenutas Hvostov, et veel kümme aastat tagasi oli ta terrorist, kuid nüüd esineb mõõdukana, kellest võib mõnede lääne ringkondade jaoks saada isegi uus Che Guevara-tüüpi liider, keda hakatakse austama.

"Huvitav on näha, kuidas ta on ka imagoloogiliselt muutunud. Kui varem oli ta Talibanile tüüpilise habemega, noad vöö vahel võitleja, siis nüüd paistab ta välja nagu noor Fidel Castro või Kalamaja hipster. Ilmselgelt on Türgi nõustajad teda koolitanud läänemaailmale vastuvõetavaks kujuks. Ma üldse ei üllatuks, kui lääne üliõpilased leiavad temas uues Che Guevara," ütles Hvostov.