Haridus- ja teadusministeeriumis alustab tuleval aastal tööd keelepoliitika asekantsler, kultuuriministeerium plaanib loomingu asekantsleri ametikoha loomist ning justiitsministeerium kuulutas nädala alguses välja konkursid nii digiriigi kui ka digitaristu ja küberturvalisuse asekantsleri leidmiseks. Maa- ja ruumiloome valdkondade liikumise tōttu regionaalministeeriumist majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi saab viimane juurde ka planeeringute asekantsleri.

Detsembri alguses ütles justiitsminister Liisa Pakosta ERR-ile, et kuigi tema juhitud ministeeriumisse tuleb juurde kaks asekantsleri kohta, siis kaovad ära valdkonna osakonnajuhtide ametikohad ning sellega jääbki tippjuhtide ametikohti ministeeriumis plaanitult vähemaks. Digiarengu valdkonna all on praegu kolm osakonda, mil igaühel on oma juht. Kas kõigi osakondade juhid kaovad, ei ole veel teada, sest struktuurimuudatuse peab kinnitama valitsus.

Avaliku sektori tippjuhte, nende seas ka asekantslereid, valib riigikantselei alla kuuluv avaliku teenistuse tippjuhtide valiku komisjon.

Komisjoni juht riigisekretär Taimar Peterkop leiab, et iga ministeerium peab ise otsustama oma juhtimisstruktuuri ning seda kusagilt mujalt ette ei määrata.

Ministeeriumite palgafondid jäävad aga samaks ning kõrgete ametikohtade loomisel ükski ministeerium raha juurde ei saa. 

"Ministeeriumid peavad selle raha kokku hoidma, mis valitsus ette nägi. Kuidas nad ametikohti koondavad ehk palju töötegijaid vähemaks jääb ja pealikke juurde tuleb või vastupidi – see on iga ministeeriumi oma otsus," rääkis Peterkop.

Miks asekantsleri kohti juurde vaja on, sõltub konkreetsest ministeeriumist. Näiteks kultuuriministeeriumis loodud loomingu asekantsleri positsioon on võrdlemisi sarnane mõne aasta eest koondatud kunstide asekantsleri kohale. Ministeerium põhjendas ametikoha loomise vajadust sellega, et eesootavad reformid nõuavad strateegilist juhti ja aktiivset dialoogi sinna alla kuuluvate valdkondadega.

"Kui uusi asekantsleri kohti luuakse, siis me ka küsime, miks neid luuakse ja mis need täpsed ülesanded saavad olema, mis tüüpi inimest otsitakse sinna. Üldiselt on need küsimused saanud ka ammendavad vastused ja on ära põhjendatud, miks neid kohti niimoodi tehakse," sõnas Peterkop. 

Miks peavad valdkondi eest vedama pigem asekantslerid kui osakonnajuhid, vastas Peterkop, et asekantsleri positsioon on suurema vastutusega ning Eesti süsteemis mõeldud pigem poliitika kujundamiseks ja valdkonna vedamiseks.

"Asekantsleril kindlasti on otsustuspädevust rohkem, ressurssi suunata rohkem, ministrile suurem ligipääs. Sageli kui mingeid ümberkorraldusi tehakse, asekantsleri koht tehakse juurde, siis see valdkond on poliitiline prioriteet," kirjeldas Peterkop. 

Peterkop tõi näiteks haridusministeeriumi keelepoliitika asekantsleri positsiooni. "Eestikeelsele haridusele üleminek on suur prioriteet ja kui sul on kõrgemate pagunitega inimene seda vedamas, siis on suurem tõenäosus, et see asi õnnestuks," ütles ta. 

Mõnel ministeeriumil on asekantslerite arv määratud põhimääruses, teistel mitte. Üldiselt on süsteem Peterkopi sõnul viimasel ajal läinud paindlikumaks, et iga ümberkorralduse jaoks poleks tarvis ministeeriumi põhimäärust muuta.

Ministeeriumi sees kõrgemate ametikohtade juurde loomist Peterkopi hinnangul bürokraatia paisumiseks ei saa pidada. "Bürokraatia paisumist tasub vaadata selle järgi, kas üldiselt ametnikke tuleb juurde või jääb vähemaks või mis valdkondadega riik enam tegeleb. See üks-kaks tippjuhi kohta ei ole kvaliteediindikaator."

Üldist suundumust üht- või teistpidi Peterkopi hinnangul ei ole. "Organisatsioonid peavad kogu aeg olema elavad, ajaga kaasas käima," nentis ta.