"Eesti riigi ees on praegu kolm põhilist probleemi. Esimene on majandusliku hoo kadu ja sellest tulenev vaesus. Jutud e-riigist on minevikunostalgia, ettevõtjasõbralik keskkond on asendunud pseudoprobleemide hekseldamise, kasvava bürokraatia ja ülereguleerimisega. Eesti on konkurentsivõimelt jäänud väidetavalt maha nii Lätist kui ka Leedust ning oodatud välisinvesteeringud kipuvad maanduma mujale."

Eelnevad read passivad ka nüüdisaja Eesti majanduse jutufooni, ehkki kirjutas need 11 aastat tagasi Rein Raud Postimehe arvamusveergudel. Ajal, millele praegu vaadatakse tagasi justkui Eesti majanduse õitseajale, mil otsused olid õiged ja peaminister Andrus Ansip. Kas siis vahepeal kerkis Eesti Nokia ja kadus uuesti ära, et ajalugu end kordab? Ei. Idufirmad, e-riik, ettevõtluskeskkond ja kõik muud hästi turundatavad märksõnad olid ka toona olemas.

Võib väita, et kümne aastaga ei olegi midagi juhtunud. Sama supp podiseb mugavalt madalal tulel, kuid järgmist murrangut Eesti majanduses ei nähtud siis ega ka praegu.

Siiski ei tasu pessimismi segamini ajada tarbetu irinaga. Ekslik on arvata, et peaminister, poliitik või mõni muu vahva jutuvestja pakub rahvale selle suure idee, mis Eesti majanduse raketina kosmosesse lennutaks. Ei paku. Kuigi kära meedias on praegugi sama, mis kümnendi eest Postimehe veergudel, siis kärajate korras Eestis ühtegi majanduse mootorit pole leiutatud. Ei öelnud ju 2003. aastal Juhan Parts, et tehke Skype ega pakkunud Ansip 2009. aastal ideed Skeletonile teha superkondensaatoreid. Ammuilma ei teinud seda mõni jutusaade või riigiamet.

Leiutajad, uuendajad ja täiustajad – need majandusele vajaliku lisandväärtuse loojad – ei kosta ega paistagi kuskilt, kuid ühtäkki nad on olemas ja muudavad maailma. Tihti omaette nokitsedes vastutuult, võtavad pähe hullu idee ja rühivad jäärapäiselt edasi. Riiklikusse strateegiasse või erakonna valimisprogrammi neid talente kirjutada ei saa. Küll aga saab luua tingimused, et nad tahaksid siin olla ja tegutseda.

Kõige tähtsam on vabadus. Eriti majanduses, et olemasolevatel oleks ruumi sirguda ja uutel peale kasvada. Meist on saanud paranoiline ühiskond, kus iga vabaduse järgmine loogiline samm on justkui skandaal, et keegi seda vabadust meil kuritarvitab.

Kardame meediat, kardame ülemust, kardame tühistamist sotsiaalmeedias, kardame vastutust. Kardame halvimat ja loome barjäärid. Ettevõtja ju nihverdab, niisiis täitku lauatäis aruandeid, et viimne kui ostetud pastakas oleks riigi äranägemise järgi korrektne saanud.

Sisserändaja pole mitte hädavajalik insener, vaid potentsiaalne kurjategija, keda eemale nörritada piinarikka paberimajandusega. Ülekanne teise riiki on suure tõenäosusega rahapesu, seega tehtagu seda parem sama panga Rootsi filiaalist. Olgu idee nii suur kui tahes, aga kui sada detaili on hirmuga umbe topitud ja vabadust ei ole, siis tööle see idee ei lähe. Hirm toob stagnatsiooni.

Nii ongi lihtsam ja riskivaba jutlustada kõike, mis juba on olnud. Turundada Eestit nii nagu 11 aastat tagasi: e-riik ja ettevõtjasõbralik keskkond. Ega selles pole midagi väära, kuid see on hästi silutud ümar ja mugav jutt, miski, mis ei torka silma. Ei heas ega halvas. Mõnus nagu äraleierdatud jõululaul.

Oht on aga jääda iseenese kootud muinasjutu lõksu. Muu maailm on kümnendiga Eestile järele jõudnud, mitmed riigid ka eest ära sõitnud, kuid meie elame ikka oma turundusjutu mullis. Ent välismaailmale, kellele see jutt on mõeldud, pole Eesti PR-punktid enam ammu midagi märkimisväärset, sest teised riigid, aga ka globaalsed andmekontsernid, pakuvad sama ja rohkematki.

Riigi esindajad käivad konverentsidel ja tippkohtumistel, istuvad teisel pool lauda maailma tippudega ja midagi peab ütlema, et Eestit oleks maailmakaardil märgatav, et meie vastu huvi tuntaks. Kui aga reaalsed saavutused on eilsed uudised, sisenetakse plaanide ja soovide maailma – tehakse samm libedale trepiastmele, kus on oht end üle müüa.

Üks näide. Arvatavasti on uudissõnaga "personaalmeditsiin" toodetud aastate jooksul terve jutupunktide armee. Aga mida on Eestil öelda? Õigemini ette näidata. Näiteks on Lõuna-Koreas ettevõte Lunit, mis õpetas tehisintellekti tuvastama rakuproovi digitaalselt pildilt vähki. Masin teeb arsti ühe tunni või mitme töö ära mõne sekundiga. Ettevõtte kliendid on aga muude hulgas juhtivad USA meditsiinikeskused.

Eestis seisavad taolised rakuproovid veel klaaside vahel haiglate keldrites. Isegi digitaliseerimiseni on pikk tee minna, tehisintellekti õpetamisest rääkimata. Mis aga veel hullem: ka juba digitaliseeritud andmete süsteemse korrastamisega ei saa me avaliku sektori ametkondade üleselt hästi hakkama. Selle aasta seisuga teame me 409 riiklikust andmekogust andmekoosseise 61 protsendil ja nondest kahel kolmandikul on andmekirjeldus vanem kui viis aastat.

Tõenäoliselt ostame sellise moega tulevikus vähirakkude analüüsimise teenust sisse, selmet teha sellest ekspordiallikas. Ja ostame ka digiriiki (vahet pole, kas Koreast, Ukrainast või Google'ilt) ja muudki, kui jääme sõtkuma juba sissetallatud rada ja jätame kasutamata õige ajaakna ja hüppamaks hoogu koguva andme- ja teaduspõhise kõrgtehnoloogilisetööstuse rongile. Sealjuures meil suuri valikuid ei ole. Kui me ei taha põlevkivi ja fosforiiti kaevandada, peame kaevuma andmetesse.

Ei ole mõtet otsida järgmist head jutupunkti Eesti eduloole või lisada ministri tiitlisse tühja tähistajat "tööstus", vaid tuleb teha kõik, et järgmised legendid ettevõtjate seast ise sirguks.

Jah, neile on vaja vabadust tegutseda. Kui palju on riigi poolt öeldud ettevõtjatele jah ning kui palju ei? Kas otsitakse põhjuseid, miks midagi teha ei saa või antakse endast kõik, et kuidagi ikkagi saaks? Kui palju jääb riik riigile ette – üks ametkond ütleb, et teeme, aga teine seisab risti ees?

Ometi, selle asemel, et ametnikele nuuti anda, neid kiruda ja maha teha, on ka neile vaja vabadust. Kuidas muidu julgeb ametnik otsustada? Loomulikult ta kardab, sest Eestis on kombeks jutusaadetes ajakirjanike poolt ametniku nimi kogu maailmale justkui rahvavaenlasena välja hõigata. Vastupidine olukord riivaks meediavabadust, aga millal ametnik isiklikest vabadustest meedia ees ilma jäi, seda ei teagi. Ilmselt ongi selle hirmu ees lihtsam ettevõtjatele takistusi seada ja käed vastutusest puhtaks pühkida. Eks ikka leiab põhjuse, miks midagi ei saa või ei tohi.

Kui tahame, et elu läheks paremaks, siis hea soovitus igaks elujuhtumiks ja mõistagi ka majanduspoliitikasse: püüaks võtta vähe vabamalt. Ei ole vaja pidevalt iriseda või kõike keelata ja kinni keerata. Küll siis see vabaduse mõju jõuab ka majandusse ning katalüsaatoriks saab siin olla vaba teadus.

Selle kinnituseks ja lõpetuseks tsitaat teiselt targalt mehelt, värskelt Teaduste Akadeemia presidendilt Mart Saarmalt:

"Olen tegelenud terve elu neurobioloogiaga. Minu uurimisobjektide üle otsustamine eeldaks, et ministeeriumis istub keegi inimene, kes teab minust paremini, mida neurobioloogias uurima peab. Ma sügavalt kahtlen, et seal selline inimene on. Tsiteerin taolistel juhtudel tavaliselt Ameerika teaduse- ja tehnoloogiaministrit teise maailmasõja ajal, kes pani ühtlasi püsti Manhattani projekti – Vannevar Bushi. Vabas tõlkes ütles ta, et teadlastel peab olema täielik vabadus selles, mida nad teevad. Kõik suured avastused ja kõik suured läbimurded sünnivad, tehes vaba teadust."