Terras tunnistati Nõukogude ajal süüdi selles, et ta otsustas koos Arakasega 30. septembril 1977 ilma vastava passi ja loata sõita välismaale, mis jäi lõpule viimata, sest paadimootoris tekkis rike ja 1. oktoobri 1977. aasta hommikul tõid tuul ja lained paadi randa tagasi.

Terrasele pandi ka süüks, et ta murdis 1977. aasta augustis koos Arakasega sisse ENSV vetelpäästeühingu Tallinna vetelpäästejaama kaatrite ellingusse, kust nad varastasid kummist mootor-aerupaadi. Sama aasta edasistel kuudel varastasid nad koos spordikombinaadi "Dünamo" süstabaasist paadimootori, Tallinna konservatooriumist kaks stereomagnetofoni koos kõlaritega ning samasugused aparaadid ka samas majas asuvast Tallinna muusikakoolist.

1978. aasta sügisel varastasid Terras ja Arakas autoinspektsiooni autost nahkse vormijope, kümme indikaatortoru ja teedekaardid ning "Dünamo" vibustaadioni majast nooletupe, vibukaitsmed, rinnakaitsme, vibu ja "Dünamo" lipu ning Tartu vetelpäästejaama sadamast kaks paadimootorit.

Süüdi tunnistas ENSV ülemkohus Terrase ka nahkmapi varguses, sõiduauto ärandamises, aga ka "Dünamo" lasketiiru ruumidesse tungimises, kus tema ja Arakas ähvardasid laohoidjat püstoliga, lõid talle püstolipäraga pähe ja nõudsid relvalao võtmeid, misjärel riisusid laost 13 püstolit ja 1248 padrunit.

Lõplikuks karistuseks nende kuritegude eest määrati talle 11 aastat vabadusekaotust tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias.

Selle aasta juulis esitas Heiki Terras taotluse, et ülemkohtu otsus ja määrus üle vaadataks ja ta rehabiliteeritaks. Taotluse kohaselt oli kõigi tegude motiiviks vastupanu okupatsioonirežiimile.

Sellel nädalal kirjutas Eesti Ekspress, et niisugune pöördumine on haruldane, sest viimati arutas kõrgeim kohus kellegi rehabiliteerimist rohkem kui kakskümmend aastat tagasi. Kõik Nõukogude ajal välismaale põgenemises süüdi mõistetud inimesed rehabiliteeriti juba 1992. aastal Eesti Ülemnõukogu otsusega.

Nõukogudeaegsed relvaröövlid automaatselt rehabiliteerimisele ei kuulunud. See sõltus konkreetse röövi asjaoludest, mille hindamine on riigikohtu pärusmaa.
Rehabiliteerimise puhul peavad riigikohtunikud leidma, et süüdimõistmise aluseks olnud teod olid võitluseks Eesti iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu.

Reedel tegigi riigikohus otsuse. Kriminaalkolleegium leidis, et Terrasele süüks arvatud kummist mootor-aerupaadi ja paadimootori hõivamine 1977. aastal olid seotud välismaale ebaseadusliku sõitmise katsega. Kuigi esimene põgenemine ebaõnnestus, oli plaan Terrasel jätkuvalt olemas ka järgmisel. 1978. aasta sügisel, mistõttu oli ka kahe paadimootori hõivamine seotud põgenemise ettevalmistamisega. Sellest tulenevalt on kolleegiumi hinnangul võimalik Terras rehabiliteerida.

Samuti rehabiliteeriti Terras relvade ja laskemoona hankimise ning miilitsaautost vormi ja dokumentide hõivamise osas, sest Terrase selgituse kohaselt oli miilits vaenlane ja okupandi tööriist ning ta ei varjanud eeluurimise ajal oma motiive, vaid ütles välja, et kavandas linnades relvastatud võitlust okupantide vastu.

Kolleegium tutvus toonase kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktiga, mis Terrase väiteid kinnitas ja akti kohaselt hakkasid tal nõukogudevastased vaated välja kujunema juba viiendas klassis.

Küll aga leidis kolleegium, et Tallinna konservatooriumi sissemurdmisel ning sealt ja samas majas asunud muusikakooli ruumidest magnetofonide ja kõlarite vargusel ning ka sõiduauto ärandamisel ei ole mingisugust seost Eesti Vabariigi iseseisvuse eest või Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu peetava võitlusega. Selliseid motiive ei ole võimalik tuvastada ka kriminaalasja materjalidest ning sellest tulenevalt ei saa Terrast nendes tegudes rehabiliteerida.

See tähendab, et kohus rahuldas Terrase rehabiliteerimisavalduse osaliselt.

Terras taotles riigikohtult ka 395 euro ja 28 sendi riigi õigusabi tasu väljamõistmist. Kolleegiumi hinnangul olid kaitsja toimingud vajalikud ja taotletav summa põhjendatud. Menetluskulu jääb Eesti riigi kanda.