Sama kindlalt, kui näidatakse jõulude ajal "Visa hinge", ilmub keegi, kes kurdab, kui hirmus tarbimispidu see jõul tegelikult on ja üldse on hedonism viinud läänemaailma (ja teised ühes temaga) hukatuse äärele.

Mulle ei meeldi raiskamine ja üksnes teadmine, et pärast pakendist vabastamist lendab suur osa kingitusi prügikasti, teeb meele mustaks nagu jõuluaegse maa. Aga kas alternatiivid on tõesti, mida tarbimise taunijad soovitavad: kingi aega, elamusi või hoolimist?

Mulle näib kuidagi veider idee, et helistan või käin lähedasi vaatamas vaid pühade paiku. Lähen lõhun vanaemal puud ära ja siis: "Aidaa, järgmine aasta jälle!". Kas aja võtmine lähedaste jaoks, hoolimine omadest (ja isegi võõrastest) ei peaks olema elementaarne? Minu jaoks on arusaamatu kinkida midagi, mis võiks olla igapäevane.

Kinkekaartidega elamuste kinkimine kaotab kinkimise kõige olulisema aspekti – suhte. Kui ma ükskord Ferrariga driftima või langevarjuga hüppama jõuan, on ammu meelest läinud, kes selle eest maksis. Ei ole materiaalset objekti, mis seoks mind ja kinkijat. Asja, mis käivitaks kaunid tunded, kui selle jälle kätte võtan.

Ei, just asju tasub kinkida, sest asi pole asjades, vaid selles, milliseid asju me kingime. Esmalt võiks välistada väärtusetud või vähe väärtuslikud asjad. Kink peaks olema selline, mis väärib säilitamist, millest loobumine oleks valus, isegi kui on vaenlase kingitud. See ei tähenda alati hinnalist kinki. On asju, mille väärtus on palju kõrgem kui hind. Mõni raamat, heliplaat või kunstiteos. Hea pakk teed või pudel viskit. Ilus ehe, pill või isegi tööriist.

Ma olen saanud jõuluks malekella, metronoomi, hulga heliplaate ja raamatuid. Need pole praktilised asjad ja iga päev ma neid kätte ei võta, aga kõik on kenasti riiulil ja alati on armsad inimesed meeles, kui silm mõnele meenele puhkama peatub.

Minu arvates on viga kinkida kasulikke asju. Kasulikkus kipub ajaga kaduma. Ilu on igavene. Seepärast tasub kinkida ilusaid asju. Jällegi ei tähenda see, et asi peab hinnaline olema. Jüri Järvet olla kunagi lavakooli tudengitele viinud kingiks patareisid. Olla nii ilusad värvilised olnud, et patt oli neid poodi jätta.

Muidugi pole kink ennekõike asi, vaid sõnum. Kinkekaart viitab, et ei viitsinud väga kingisaaja peale mõelda, võtku raha ja vaadaku ise endale midagi. Kasulik kingitus viitab, et kõigel hind, ka inimesel. Hästi valitud, ilus ja väärtuslik asi on aga sõnum: "Ma hoolin sinust!". Minu abikaasa teeb aasta jooksul märkmeid vihjetest, mida poetan selle kohta, mis mulle meeldib, ja kui siis mõni neist asjadest jõulukuuse alla jõuab, on rõõm suur. See on topeltrõõm: rõõm ilusast asjast ja veel suurem nauding teadmisest, et minust hoolitakse.

Ja üldsegi ei ole hedonism hukutav. Kui kasutada Jüri Krjukovi mahlakat metafoori, siis oleme hedonismist sama kaugel kui Kassiopeia sõnnikuhunnikust. Elame ilmselt ühel puritaanlikumal ajastul. Tuleb piitsutada keha, säilitada iga sent ja säästa iga sekund. Kuhu aga pilgu pöörad, terendab vastu mõni efektiivsuse, investeerimise või tervislikkuse õpetus, mis kõiki neid kasinusmeetmeid eeldavad.

Laseks jõuluks rihma lõdvaks ja lihtsalt naudiks! Naudingu eelis on see, et seda ei saa kunagi kuritarvitada. Keegi ei naudi ämbritäite kaupa kaaviari või Dom Pérignoni šampanjat. Pokaal ühte ja suutäis teist.

Just nauding võiks olla tarbimise piirmäär. Kui miski pole enam nauditav, on mõõt täis. Selleks tuleb tarbida üksnes nauditavaid asju ning pidada meeles, et kõige suuremad naudingud on sotsiaalsed, intellektuaalsed ja vaimsed. Olla koos kallitega, lugeda mõnd sügava sisu või veetleva vormiga raamatut, käia kirikus kauneid koraale kuulamas, need võiksid olla jõuluaja ülimad naudingud.

Nauditavaid jõulupühi!