Advendi- ja jõuluaeg langeb põhjapoolkeral aasta pimedamale ja külmemale ajale. Püüame ammutada valgust igast jõulukaunistuseks üles sätitud tulukesest kodus ja mujal. Põhjamaa rahva jaoks, kellel enne talvist pööripäeva tuleb saada hakkama vaevalt kuue tunni päevavalgusega, on advendi- ja jõuluküünaldest kumav valgus sama tähenduslik kui sädemeid pilduv jaanilõke suvisel pööriööl. Valgusel on meie jaoks eriline tähendus.

Kui valgusel on tekitaja, siis pimedus tähistab valguse puudumist. Et saavutada täielikku pimedust, tuleb summutada igasugune valgus ja kustutada ka kõige väiksemad sädemekesed. Kui poleks päikest, valitsekski pimedus. Ei oleks elu. Nõnda elamegi ajastul, mil mitmel pool maailmas püütakse valgust summutada või lausa kustutada, mille tulemusel ka südamed kalgistuvad ja külmuvad. Aga valguse lastena ei saa meie anda alla – me kõik saame seda muuta. Jõululapse abiga.

Oleme kõik olnud vahel haiged. Mõni meist on põdenud nõnda, et kõik kohad valutavad, silmad ei kannata eredat valgust, kõrvad ühtegi teravamat heli. Kõige parem on siis varjuda pimendavate kardinate taha, kustutada toas tuli ja pugeda haigevoodisse, kus üle pea teki all olles, täielikus rahus, on tundunud vähem valus. Nõnda oma valu valutades tahame kõige vähem, et keegi tuleks meid segama. Kui siis aga laps vaikselt sulle ligi hiilib, poeb sulle kaissu ja ütleb: "Ma tulen valutan koos sinuga", täidab hinge soojus, mida ei saa kuidagi kirjeldada.

Jeesus sündis jõuluööl siia aeg-ajalt pimedusse vajuvasse maailma, et valutada koos meiega, olla haige koos meiega, kannatada koos meiega... Kuid tegelikult tuua meie hinge lootust, anda kindlust, lohutada ja rõõmustada iga vaevatud hinge ja kannatavat südant. Väeti Petlemma lapse sündimine jõuluööl muutis maailma kahe aastatuhande eest valgemaks ja helgemaks ning teeb seda ka nüüd.

Kõik, kes Jõululapse vastu võtavad, peavad raskustes vastu, sest nende hinged tervenevad pimedusest, külmusest ja kalkusest. Nii võime ka ise olla pimedusse valguse toojateks kuulutades sõnumit Valguse sündimisest. Apostel Johannes kirjutab: "Ja see on sõnum, mida me oleme kuulnud temalt ja kuulutame teile: Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust." (1Jh 1:5)

Praktikas tähendab see üksteisega kokku hoidmist. Saame igasuguse vägivalla katkestada ja ülekohtu lõpetada, kui sekkume otsustavalt seal, kus tehakse haiget ja jõuga rõhutakse nõrgemat. Kõikjal, kus see sünnib: tänaval, koduseinte vahel, tööpaigas või veebiavarustes, tuleb pimeduse jõud peatada. "Teie kõik olete ju valguse lapsed ja päeva lapsed. Meie ei ole öö ega pimeduse lapsed" (1Ts 5:5), kirjutab apostel Paulus.

Teame, et valgusega kaasneb soojus, lahkusega külalislahkus, hea sõnaga julgustav naeratus, väljasirutatud käega toetav abi. Me ei ole mitte ainult kannatajad üheskoos, vaid oleme ka lahked ja helded üheskoos, pakume rõõmu ja soojust kõigile, kes on meie ümber. Oleme headuse ja rõõmu toojad ja rahu sõlmijad. Üheskoos.

Mõne päeva pärast saabub palverännakule Eestisse üle kolme tuhande noore täiskasvanud kristlase ligi neljakümnest riigist. Prantsusmaa Taizé kloostri vendade üleskutsel kogunevad noored juba 47. korda, et ühes Euroopa linnas koos palvetada. Palvetada rahu eest. Tullakse Tallinna, sest Eesti piirneb riigiga, kus pimedus lämmatab valguse ja lootuse sõnum vajab palve tuge.

Mõned rahvad järgivad külalislahkust rõhutavat vana kristlikku tava, et jõululauas kaetakse üks koht tundmatule külalisele, kel jõuluööl pole oma pidulauda, pole isegi kodu ega peavarju. Keegi ei taha, et korduks jõuluevangeeliumist tuttav olukord, kus Maarja ja Joosepi jaoks polnud majas kohta (Lk 2:7).

Kaheksakümmend aastat tagasi sõja eest võõrsile põgenenud kümned tuhanded eestlased kogesid oma esimeste jõulude ajal võõral maal, mida tähendas sõltuda võõrustajate külalislahkusest. Eestist põgenenutele jagasid külalislahkust teised rahvad võõrsil. Liigutavad on mälestused Rootsi jõudnud eestlastelt, kellele jõuluõhtul kaeti lauas kohad kohalike rootslaste peredes.

Kuna eestlased on skeptilisevõitu rahvatõug, on seekordsel Taizé noorte aastavahetuse palverännakul neid peresid, kes on oma kodud peavarju andmiseks mõneks päevaks avanud, üsna vähevõitu. Nii tuleb ligi kahel tuhandel külalisel aasta viimased päevad ja aastavahetus veeta pealinna koolimajade põrandatel. Siiski tänan kõiki, kes on oma koduuksed rahu eest palvetavatele külalistele avanud. Julgustan neidki, kes seda veel otsustavad teha. Mõni päev on veel aega. Kes soovib pakkuda peavarju Taizé aastavahetusel siia saabuvatele noortele kristlastest täiskasvanutele, saab anda endast teada.

Mõeldes lõppevale aastale on mul suur tänutunne südames, et kümned tuhanded eestimaalased on oma südame valguse moondanud külalislahkuseks ja heategevuseks. Tänan kõiki, kes on toetanud kannatavat Ukraina rahvast, sõjapõgenikke, annetanud meie oma haigete laste ja täiskasvanute, loomade varjupaikade või laguneva sakraalpärandi toetuseks.

Paljude südamesoojuse ja Kirikufondi annetajate toel jõudis ka Estonia klaver tuhast tõusnud Pariisi Jumalaema kirikusse – märgina koostööst, heast tahtest, üksteisemõistmisest ja lahkest meelest, ka luterlasi ja katoliiklasi ühendavast usust ja ligimesearmastusest. Märgina sellest, et keegi ei ole nii väike ega väeti, et ei võiks kinkida armastust.

Rääkides valgusest räägimegi jõulude kontekstis armastusest. Just armastus annab julguse tegutsemiseks, sest "armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja" (1Jh 4:18), kirjutab apostel Johannes. Nõnda ei tohi me karta pimedust ega raskuseid, ebamugavust ega eesootavat tundmatust. Armastus võidab selle kõik!

Üks südamesse läinud jõulusõnum, mille sel aastal kaardiga sain, saabus Arvo Pärdilt. Algava aasta septembris oma 90. sünnipäeva tähistava heliloojast kristliku mõtleja jõulusoov on lihtne:

Rääkima ei pea.

Aga armastama peab.

Komponeerima ei pea, raamatut kirjutama ei pea.

Aga armastama peab.

Nii on ka pühakirjas öeldud.

Seepärast palumegi täna inimeseks sündinud Jumalalt, et jõuludega algaks rahu ja armastuse ajastu. Et uus aasta tooks "rahu ilmale!". Täpselt nii nagu Ernst Enno kord oma luuleridadesse ja Pärt Uusberg kõlavasse muusikasse selle igatsuse kirja pani. Selleks Jeesus sündiski – et armastada ja tuua rahu ilmale.

Aamen.