Loeme kõigepealt natuke raamatuid ja siis läheme tähtsate asjadega edasi. Mitte et raamatu lugemine oleks vähem tähtis. Palusin välja valida ühe tsitaadi lemmiksarjast "Seiklusjutte maalt ja merelt". Mis see on?

Neid on muidugi mitu, kuna see Jules Verne´i "Seiklusjutte maalt ja merelt" oli minu üks lemmikraamatud juba varajases nooruses. Nii et ma olen nad läbi lugenud. Tõsi küll, mitte kõik, sellepärast, et "Nahksuka jutud" mulle väga ei meeldinud. Aga jah, see tsitaat... Mis võib-olla ongi andnud jälle järjekordse tõuke mulle, on, et see, mis täna on ettekujutletav, siis ühel hetkel muutub see reaalsuseks. Teisisõnu, kui me täna näeme midagi, et see on võimatu, siis tegelikult see nii ei ole. Läheb natuke aega mööda ja see muutub kõik võimalikuks. Me teame seda ka suhteliselt lähiajaloost. Kui omal ajal president Kennedy (USA president John F. Kennedy - toim.) ütles, et on vaja kuule minna, siis 10 aasta pärast mindi. Ehk pandi kogu tehnoloogia, teadus, haridus selle nimel tööle, et see teostuks. Ja ma arvan, et meil Eesti riigis peaks mõne asjaga samamoodi tegema, et kui on mingi hea mõte, siis tõesti fokusseeriks kõik oma jõud sinna.

Ma panen vastu teise raamatu. "Euroopa tango". Andrei Anissimov kirjutab aastast 2075 ja kirjutab sellisest asjast nagu scan-kabiin. Ehk et kui me praegu saadame e-kirju, me teeme selle originaali ja siis justkui see koopia jõuab sellele, kes selle vastu võtab, siis see scan-kabiin on selline asi, et see juhtub inimesega. Inimene saadetakse hetkega ühest kohast teise. Kas see võib juhtuda ühel hetkel?

No see on ju vana teema. Meil oli ju ka Viplala, kes tahtis ennast tinistada ühest kohast teise. Mõte ei ole uus. Ja ma usun, et mingil moel on see ka tulevikus teostatav. Kas just nüüd täpselt sellisel kujul, aga täna ju üht-teist liigub ühest kohast teise ja kiiresti ja võib-olla kiiremini, kui tahaks.

Üks asi on liigutada neid asju ühes kohas teise, tõepoolest. Meil on vaja teadlasi, kes on saanud väga hea hariduse ja kes elavad siin Eestis, Eesti kultuuriruumis. 2025. aasta on raamatu aasta. 500 aastat esimesest trükisest, kus oli eesti keelt. Me tähistasime ka 1935. aastal tegelikult Eesti raamatu aastat. Ja seda esimest korda. Väike loogikaviga tundub justkui sees olevat 25. aasta ja 35. aasta.

Eesti on õnnelik. See esimene raamat, kus eestikeelne tekst sees oli, seal oli ka lätikeelne tekst sees. Me ei ole siin üksinda, meil on sõbrad ka, kes tähistavad 500. aastat. Aga meil on ikka niimoodi. Tartu Ülikool peab ju kaks korda oma sünnipäeva. Nüüd ka Tartu linn peab kaks korda, kas 800 aastat või siis loetakse algust 1030. Kuidas kellelegi meeldib. Nii et see on tore, et meil on põhjust tähistada ja raamatu puhul ju veel eriti.

Just. Väga armastatud näitleja Marika Vaarik ütles hiljuti ühes intervjuus, et kui me kultuuriraha kärbime, siis peavad jääma lasteraamatud ja lasteetendused. Väga terav mõte.

Mina lisaksin siia ühe mõtte veel juurde. Huviringid. Kui on kärbete aeg, siis ma saan aru, et näitlejad ja muusikud vajavad ju ka palka selleks, et elada, et oma muusikat ja teoseid luua. Aga kui me hakkame kärpima huviringe, eriti Tallinnast väljas, siis ma arvan, et meil on probleem. Kui nad ei saa enam oma andeid arendada, siis ühel hetkel meil ei ole neid andekaid kunstnikke teatris, kunstisaalis, ega ka kuskil mujal. Nii et ma arvan, et see kärbe ei tohiks puudutada. Ja kui me täna kuuleme ka seda, et keskkonnaministeerium võtab ära keskkonnahariduse lastelt ehk raha ja 10 inimest, kes seda tegid, siis ma arvan, et see ei ole hea mõte. Kas keskkonnaharidus peab olema just keskkonnaministeeriumi juures, olgu ta siis näiteks haridusministeeriumis, aga kui me seda noortele ei õpeta... Juba täna paljud ei tunne seeni, mis siis veel muust rääkida. See on äärmiselt oluline.

Ei tahaks, et lapsed kärbseseeni korjama hakkavad, seda tuleb ikka teada.

Kärbseseenega on lihtne, selle tunneb ära. Aga on väga palju teisi seeni, mida on raske eristada.

Mulle tundub, et praegu hariduses raha ei ole, kultuuris raha ei ole, mitte kuskil ei ole raha. Paneme nüüd jutumärkidesse - kas Eesti ongi selline vaene riik või?

Kui nüüd võtta eelarve lahti ja mitte nüüd sisusse tungida, sest me teame, et sellest on raske aru saada. Aga piisab, kui vaadata, kui suur on Eesti eelarve. See on pea 20 miljardit juba. Nii et öelda, et meil raha ei ole, pole vist päris õige. Aga alati on küsimus, kuhu ta panna. On piirkondi või valdkondi, kuhu seda antud ajahetkel peab kindlasti panema. See on ka jälle minu suust vana jutt, et kärbete puhul ei tohi joonlauaga võtta, vaid tuleb vaadata, kust võtta rohkem ja kuhu tuleb isegi juurde panna. Ja ma arvan, et haridus, teadus, innovatsioon, see on see valdkond, kuhu peaks pigem juurde panema, mitte ära võtma. Paljudes teistes riikides, kes on meile siiani eeskujuks olnud, näiteks Soome, on just rasketel aegadel leidnud, et sinna peab raha juurde panema, et ühel hetkel oleks seda teadmist võtta, kui seda vaja on.

Tuleme veel riigieelarve juurde. Aivar Sõerd, endine rahandusminister, tark mees finantsaladel, jättis riigikogus hääletamata, sest ta ütles, et ta ei saa sellest aru. Ta ei hääletanud ei poolt ega vastu. Kas härra president saab sellest riigieelarvest aru? Kas inimesed peaksid ka saama sellest riigieelarvest aru?

Riigieelarve ongi ju selline, et ta on kohati keeruline. Aga ta peab olema esitatud viisil, et inimesed aru saavad. Ja eelkõige riigikogu liikmed. Jälle vana teema - oma vanas ametis olen ma mitu korda hurjutanud riigikogu selle sama asja eest, et riigieelarve ei ole arusaadav. Isegi kinkisin faksiimile koopia 1939. aastast, kus kõik ilusti näha, kust raha tuleb, kuhu ta läheb. Nii, et võtke eeskuju ja vaadake, kuidas eelarve peab välja nägema. Ja teinekord on seal seletuskirjas 100 eurot täpselt kirjas, kuhu see läheb, millisesse kooli seina värvimiseks. Aga siis 60 miljonit on lihtsalt kirjutatud, et tegevuskulud. See peab olema selgem ja arusaadavam, eriti selle tegevuspõhise eelarve puhul.

Mis siis juhtub meiega, kui me käimegi vähem teatrietendusi vaatamas, sest neid ongi vähem? Näituseid on vähem. Raamatuid kirjutatakse ka vähem, kirjutatakse vähem just eesti keeles. Ka tõlgitakse vähem. Ma jääme nagu vaesemaks selles mõttes. Mis see tähendab ühiskonnale?

Ma loodan, et see nii ei lähe.

Ma ka väga loodan.

Ma loodan, et need asjad on ajutised. See ajapiir, mida sa sead, on teinekord liiga kitsas. Majandus käibki üles-alla. See, et me praegu üsna põhjas oleme oma näitajatega, ei rõõmusta meid. Läti on meiega samas olukorras ja võib-olla Soomegi pole kaugel. Aga tuleb teha kõik selleks, et asjad läheksid paremaks ja nendel rasketel aegadel tuleb hoida kirjandus elus. Ma ei ole seda meelt, et kirjanik kirjutab ja kunstnik maalib ainult siis, kui ta on vaene ja on külmas. On vaja sooja ruumi ja toitu laual, et nad saaksid teha seda, milleks nad on ellu kutsutud ja mida nad oskavad kõige paremini. Ma arvan, et see olukord ei lähe nii halvaks, tuleb üle elada. Nagu näeme ka ettevõtluses, inimesi hoitakse tööl, tööpuudus ei ole suurenenud rasketel aegadel. Ja püütakse hoida, et inimesed ära ei läheks, sest pärast neid tagasi saada on tunduvalt keerulisem. Sama kehtib ka siis, kui inimene otsustab leida teise töökoha – ta võib-olla enam ei kirjuta muusikat ja leiab uue valdkonna, mis on võib-olla sama huvitav, aga me oleme kaotanud ühe andeka inimese.

Aga kui me vahepeal natukene ikkagi järgi anname, siis kas see tähendab midagi sellele järjepidevusele? ERM-i (Eesti Rahva Muuseum- toim.) direktorina oli teil tohutu mängumaa, te läksite Kukruse memmest iga päev mööda, kui te oma kabinetti läksite ja kõik see kultuur, mida on nii pika aja jooksul, millele me oleme juured alla ajanud. Kas natukene võib juhtuda nii, et kui need juured lähevad hapramaks ja maailm on nii globaalne, et siis me tegelikult ei sikuta ennast sellest august välja ühel hetkel, kui me oleme väga sügavale läinud?

Kui ERM-ist oli juttu, siis toona ju sai tehtud selline otsus, et ERM-i püsinäitus võiks olla kõigile tasuta. Ja nii ma ka tegin. Kõik said püsinäitust tasuta vaatama. Et nad ei peaks mõtlema selle peale, et kui ma terve perega lähen, siis mis see mulle maksma läheb. See on ka üks võimalus ligipääsu kultuurile suurendada. Muuseumid ei tõsta oma hindu, kuigi neil on raske. Sest ei tule tõenäoliselt vaatajaid. Ja kui nad ära kaovad, siis nad võib-olla kaovadki pikaks ajaks. Kogu aeg on vaja leida tasakaalupunkt enda ellujäämise ja ka selle vahel, milleks on need muuseumid ja teatrid ellu kutsutud Eesti riigi jaoks.

Läheme hariduse juurde. Sel aastal on väga jõuliselt mindud eestikeelsele haridusele ja eestikeelsele koolile üle. Diskussioonid on olnud teravad, inimesed on olnud vihased, isegi raevus ja pahased.

See ei ole kerge. Me oleme lootnud siin oma mitukümmend aastat. Kuigi neid katseid on ju olnud varem, et nüüd teeme eestikeelse hariduse. Ega asjad iseenesest ei juhtu. Ja see, et see samm on nüüd tehtud, on ju igati õige samm. Aga nüüd peab väga hoolega vaatama, kus toimuvad tagasilöögid või kus peab sekkuma. Et me näeksime, kus on rasked kohad. Näiteks Narva linnas, kus sa kuuled ainult vene keelt, siis kuidas sa motiveerid inimest õppima keelt, mille suhtes ta võib-olla tunneb, et milleks talle see vajalik on. Ja võib-olla on mõistlik ka teha siia peale põhikooli üks vaheaasta. Kui on keeleraskused, et siis ühe aasta lihtsalt õpid eesti keelt.

Järele aitamiseks?

Nojah, põhimõtteliselt. Sellele, kes tunnetab, et gümnaasiumis ta ei saa hakkama. Üks aasta inimese elus võib tunduda väga pikk. Et ma kaotan ühe aasta. Aga vaatame, kui palju on meil noori, kes käivad vahetusõpilaseks, tulevad tagasi, lähevad klass allapoole, on targemaks saanud ja ei ole sellest ühest aastast suurt midagi. Kes saavad otse põhikoolist edasi minna, siis muidugi. Aga et see üks aasta oleks selleks, et sa ei õpi mitte eesti keelt matemaatikaga koos, vaid sa õpid eesti keelt ja siis lähed edasi gümnaasiumisse ja õpid eesti keeles matemaatikat.

Eestikeelne haridus paneb ju tegelikult aluse eestikeelse kultuuri edenemisele. Ka siis, kui seda eestikeelset haridust saavad tegelikult muu emakeelega lapsed.

Muidugi. Ühe keele võib ju ära õppida kõne tasemel ja mitte vaeva nähes, et me saame üksteisest aru. Tänapäeval eriti, võtame need chatbot-id välja ja laseme ära tõlkida, ei olegi väga suurt vaeva. Aga selleks, et neid nüansse aru saada, mis ühes eestikeelses raamatus on, peab natuke rohkem keelt tundma ja teadma. Ja teadma ka varasemat kultuuri. Ega siis kultuur ei alga täna, ühest raamatust, vaid see on ikkagi järjepidev protsess olnud ja seda ajalugu peab teadma.

Kas härra president võiks ühel hetkel olla ka näiteks natuke matemaatikaõpetaja? Neid on väga puudu. Füüsika, keemia, bioloogia.

Bioloogiat, ma olen õpetanud. Ma olen Gustav Adolfi Gümnaasiumis õpetamas bioloogiat, olen käinud ka Narva kolledžis lastele õpetamas bioloogiat. Need on sellised üksikud ampsud. Õpetama pead seda, mida sa oskad. Ma ei saa minna võib-olla matemaatikat ja füüsikat õpetama, milles ma ei tunne ennast väga hästi ka võib-olla teise klassi tasemel, kuigi seal vist matemaatikat ja füüsikat veel ei ole.

Matemaatika ikka on.

Aga isegi seal pead sa seda oskama, sest õpetamine on ikkagi omaette kunst. Sa pead teadma neid metoodikaid. Me saame kasutada arusaadavalt inimesi, kellel on see töökogemus, kes mingis valdkonnas on tublid ja tugevad. Me saame kutsuda neid mõnda tundi andma, rääkima päris elust ja siduma füüsikat mingisuguse oma tööga. Aga baas peab ikkagi tulema õpetajate poolt, kes on õpetatud õpetama.

Meil ei ole õpetajaid.

Meil on õpetajaid küll, aga meie õpetajad on natuke liiga vanad. See tähendab seda, et varsti meil ei ole enam õpetajaid. Ja noored õpetajad kipuvad koolist ära minema. Erinevatel põhjustel. Üks põhjus on ka see, et vanemate surve on väga suur. Soovid lastele head haridust anda on nii suured, et need teevad pinge nii lapsele kui ka õpetajale. Kui õpetajale tuleb pinge lapse poolt, teiselt poolt ka lapsevanema poolt, ja kui see hakkab prevaleerima kogu tööd, siis tõenäoliselt väga paljud lahkuvad. Me teame, kui palju on ju väljaspool kooli õpetaja haridusega õpetajaid. Selle asemel, et muretseda, kuidas saada ülikoolist uusi, peaks tõenäoliselt mõtlema selle peale, et kuidas need inimesed, kes täna on läinud teise valdkonda, tagasi kooli saada. Mis on see motivatsioon? Ja palk ei ole siin ainuke. Kuidas nad tuua tagasi õpetajaks, sest neil on see vastav haridus olemas.

Ma ei kujuta ette, kuidas meelitada ära üks matemaatikat õppinud inimene, kes on läinud suurepärasesse tehnoloogiafirmasse tööle. Mida talle pakkuda?

Eks nende tehnoloogiafirmadega on nagu on. Need ka tulevad ja lähevad. Et eriti, mis idufirmasid puudutab. Sünnib uusi ja osad kaovad. Kui on teadmine, et neid vajatakse, oodatakse, siis võib-olla nii mõnigi kaalub, et miks mitte proovida seda õpetaja ametit vahepeal. Ja võib-olla on mõttekas, et ta tulebki kaheks-kolmeks aastaks.

Mida arvata sellest video vahendusel õpetamisest, et õpetaja õpetabki korraga kolme klassi, tal on 90 noort inimest kuulamas seda video vahendusel õpetust?

Me alati püüame mõelda selles võtmes, et nüüd on meil videod ja õpetajaid pole enam vaja. Tegelikult on nad kõik üksteist täiendavad. Kui tuli televisioon, siis raadio ära ei kadunud. Raadio jäi ikka alles. Ja kui tuli internet, siis ei ole ära kadunud ka televisioon kui selline. Nad on üksteist täiendavad ja sama on ka sellise õpetamisega. Meil on õpetajaid, kes on väga head õpetajad ja kes suudavad võib-olla haarata paremini seda ainet. Aga õpetaja peab koha peal ikka olemas olema, kes siis õpetab sealt edasi. Sama kehtib ka ülikoolide kohta. Ma mäletan üht juhtumit. Ülikoolis kõikides auditooriumites on videokaamerad, mis võtavad su loengu üles, et oleks lihtsam, et teinekord ei ole vaja seda kõike uuesti rääkida. No siis professori esimene küsimus oli, et kust see välja käib, mitte see, et kuidas ma seda kasutada saan. Nii et ma arvan, et see tuleks nagu murda. Tehnoloogiat tuleb ja on võimalik kasutada.

Poliitikud kipuvad vastandama seda, kas me tahame raha panna kultuuri ja haridusse või julgeolekusse. Kas saab üldse nii küsida, kas tohib nii küsida?

Mõlemasse on vaja paigutada vahendeid. Me oleme täna ju võtnud otsused vastu, et me peame tõstma oma kaitsekulutusi ja seda me täna ka teeme. Minu arust ühiskond on ka aru saanud, et see on antud hetkel oluline. Oluline selleks, et mitte nüüd sõtta minna. Sõjast me räägime liiga palju. See on pigem ikkagi selleks, et seda ära hoida. Et kellelgi ei tekiks mõtet ja soovi tulla siia oma kurja plaaniga. Mitte selleks, et kui ta tuleb, et siis me neile alles näitame. See on selline hirmuga seotud asi ja kui sõna "sõda" juba kasutada väga tihti, siis see paratamatult jääb inimestesse sisse. See hirmu tunne on paraku väga kerge tekkima. Ma rääkisin paar päeva tagasi president Stubbiga Soomest. Neil on sama asi. Et on tekkinud mingisugune vale hirm mõnes mõttes, et kohe-kohe läheb sõjaks. Seda ju ei ole. Aga kaitsekulutustesse on kindlasti vaja paigutada, kultuuri ja haridusse on vaja paigutada. Kõigi jaoks ühtlaselt arusaadavalt vahendeid ei jätku. See ongi see tark otsus, mida üks või teine minister või valitsus tervikuna teeb, et need fookused, need valikud oleksid õiged ja et ka sellest aru saadakse.

Ma olen nii paljude noorte inimeste juttu kuulnud, kes arutavad, et kuhu ikkagi ära minna, kui Eestis läheb sõjaks. Kas see ongi seesama, et räägitakse sellest sõjast nii palju ja juba see hirm on tegelikult hakanud endale pesa tegema?

Ma arvan, et vastata tuleb nii, et kuhugi ei pea minema, sellepärast et sõjaks ei lähe. Ja ma arvan, et meie kaitsetahe on ka piisavalt piisavalt tugev. Neid küsitlusi on ju tehtud. Aga me ei taha seda testima hakata. Ei taha kindlasti hakata proovima ei artikkel viit ega proovima seda, kas meie inimesed siis jooksevad minema, laiali või nad võtavad püssi ja asuvad kaitsele. Me ei taha seda proovida ja seetõttu me peame tegema kõik selleks, et siia keegi ei tuleks, ega isegi tekiks sellist mõtet.

Aga on vaja rääkida nii, et teil peavad olema veepudelid kodus, teil võivad olla konservid kodus, aga mitte sellepärast, et sõda võib tulla, vaid sellepärast, et kõike muud võib ka juhtuda, teil võib elekter ära minna või mõni looduskatastroof tulla?

No just. Ohtu on vaja ju tajuda. No mis näide tuua? Müristab ja lööb välku. See tähendab seda, et elekter võib ära minna. Me ei pea kartma seda mürinat ja välku, vaid me peame tunnetama ohtu, et sellega võib kaasneda see, et elekter läheb ära. Et meil on siis taskulamp olemas ja meil on võib-olla siis natukene ka süüa kodus rohkem. Mobiil on laetud, suhteliselt lihtsad asjad. Aga kartma ei pea seda tormi ja välku, vaid tuleb tunnetada lihtsalt ohtu. Ja sama kehtib ka muude asjade kohta.

Ometi see Ukraina sõda muudkui kestab ja kestab. Kas seda sõda võiks kuidagi aidata lõpetada see, et meie endine peaminister Kaja Kallas on nüüd Euroopa Liidus väga tähtsal kohal ja justnimelt sellised asjad nagu välispoliitika, julgeolek, kaitse, kõik kuulub tema kompetentsi. Lihtsalt tal on nii palju tarkust sellest Venemaa kõrval elamisest.

See teadmine kindlasti on olemas Kaja Kallasel ja meil. Paraku on Euroopa Komisjon ikkagi mitu riiki. See tähendab seda, et see, mida ka üks esindaja ütleb, peab olema väga selgelt kooskõlas enamusega. Seal soolosid on keerulisem teha. Aga see on hea, et väikesel riigil ikkagi on siin-seal esindajad. Sest meie riigi jaoks on seda vaja. Ma olen seda rääkinud ka teiste väikeste riikide presidentidega, et me toetaksime üksteist kui on vaja kuskil mingis tähtsas nõukogus olla või on vaja esindajat sinna või tänna panna. Väikese riigi jaoks on see oluline. Ja meil on neid inimesi. Mitte ainult Kaja Kallas, vaid näiteks ka Maive Rute, keda võib-olla vähesed teavad, kes on väiksest Eesti külast pärit ja on jõudnud väga kõrgetele kohtadele Euroopa Komisjonis. Ja neid on teisigi. Aga seal arusaadavalt nad ei aja mitte Eesti asja, vaid seda tööd, mida seal on vaja teha.

Ukraina sõja lõpetamine ei olegi ainult Eesti asi.

Euroopa Liidus on 27 riiki ja mitte ainult need riigid, vaid see puudutab juba suuremaid nagu Ameerika Ühendriigid ja mitmedki teised kes on ju ka ühel või teisel kujul huvitatud sellest. Kõige rohkem on huvitatud Ukraina ise. Tähtis on see, et ükskõik, mis see otsus saab olema, et seda ei tehta ilma Ukrainata. Ajalugu on näidanud, et kui tehakse otsused üle peade, siis need väga head otsused ei ole.

Kas Eesti väikse riigina, mängib mingisugust rolli ikkagi rahvusvahelisel areenil?

Ikka mängime. Aga siin tuleb mõelda ka seda, e me ei läheks väga käremeelseks. Kuskil tuleb mõelda ka natukene rahulikumalt, me ei pea olema kõikides asjades võib-olla esimesed. Sellest alaväärsuskompleksist võiks lahti saada.

See on meil ikka natuke olemas?

Meil on see sees, jah. Aga see tähendabki seda, et teinekord võib-olla tekib olukord, kus meil on soov olla seal kohal, aga meil teadmisi ja oskusi ei ole ja me tahame ikkagi olla esimesed, siis see võib anda väga tugevad tagasilöögid. Tuleb alati mõelda, mõnikord ka reageerides millelegi, et kui ei ole täpselt selge, mis asjaga on tegemist, siis võib-olla ei pea esimesena tviiti (sotsiaalmeedia postitust - toim.) tegema. Natukene mõtleks korra. Aga teinekord on see vajalik. Eks siin tulebki see tarkus mängu, et kui tark rahvas me siis lõppkokkuvõttes oleme.

Millises valdkonnas oleks meil kõige suurem põhjus rind kummi lüüa ja öelda, et meie, Eesti?

Ma usun, et meil on vaatamata kõigele väga hea haridus ja mitte ainult PISA testide kontekstis, vaid üldiselt. Selle alus on paljuski selles, et meie õpetajad on suhteliselt autonoomsed, sõltumatud selles osas, kuidas nad õpetavad. Sama kehtib ka ülikoolide kohta. Ülikoolid on autonoomsed, õppejõud on autonoomsed. See annab meile väga hea positsiooni ja on suur väärtus, mida me ei tohiks kaotada.

Tegelikult meie teadlased on ju ka maailmas tegijad, kui me võtame näiteks geenivaramu. Sel aastal oli 200 000 geenidoonoril nii põnev, kui see geenivaramu uksed lahti lõi ja inimesed said vaadata oma päritolu kohta, oma geneetilise eelsoodumuse kohta mingisugustele haigustele. Tohutu võidujooks läks lahti, inimesi väga huvitas nende päritolu. Kui palju on neandertaallast, kui palju on idaeurooplast, soomeugrilast. Kas te olete ka geenidoonor?

Mina olen jah, geenidoonor. Ja sellest päevast alates, kui mina läksin, Eestis tähistatakse DNA päeva lausa. Nii et mul on olemas ka sümboolne seos geenidoonoriks olemisega. Aga inimesi ikka huvitab enda ajalugu ja geenide kaudu me saame väga kaugele tagasi minna, mitte ainult Põhjasõja aega kirikute raamatute järgi. Inimesi on oma juured ju alati huvitanud ja mida põnevamad need juured on, selle võrra eneseteadvus ju kohe tõuseb.

Kui palju teis neandertaallast on?

Ma ei ole vaadanud. Eesti jagub ka siin kaheks - ühed, kes tahavad teada ja teised, kes ei taha teada, kui palju on temas neandertaallast, mis on ohud, mis tema geenides peituvad või kas minu elu lõppeb 10 või 50 aasta pärast. Mõned lihtsalt ei soovi seda teada ja tahavad elada seda elu, mis neile antud on. Samas, kui sul on ikkagi mingi eelsoodumus teatavale geneetilisele haigusele, siis parem on seda muidugi teada, sest tänane meditsiin on nii arenenud, et paljud asjad on võimalik ikkagi ära hoida või siis leevendada.

See päriselt ju päästab elusid. Kui inimene teab, et tal on geen, mis põhjustab rinnavähki, siis ta saab natukene teha ise oma valikuid.

Nii ta on. Olles kunagi olnud teadlane, siis minu jaoks on tähtis see, et parem on teada kui mitte teada. Sama kehtib ka maavarade kohta. Parem on teada, mis meil siin on, kui mitte teada. Kas me neid kaevandama hakkame, see on iseküsimus. Me kipume need kaks asja väga ruttu kokku panema, oma ajaloost tulenevalt. Aga teada, mis meil on maapõues, on tähtis. Mitte teadmine meid ju targemaks ei tee.

Palju te oma juuri niimoodi tahapoole ajaloos olete ajanud? Kus see selgus majja on saanud, mis hetkest?

Selgus lõpeb ju seal, kui palju kirikuraamatuid on,. Paljud on ju ära põlenud. Aga üldiselt ma tean, kust mu juured pärit on ja kes nad on. Vürste ja kuningaid seal ei ole, on tavaline Eesti inimene, kes on küll elanud seal, kus keisri hull tegutses, nii et mulle meeldib mõelda, et von Bock sai ühel põlluveerel kokku ka minu vana-vana-vanaisaga, et seal juttu ajada. Nii palju lähedust aadli suguvõsadel on.

Kas eestlane tahab, et tal oleks natuke seda aadli suguvõsa või mingit huvitavat võõrast verd? Või on tähtis üdini eestlaseks olemine?

Raske öelda. Inimesed on ju õnneks erinevad, mõnele meeldib see, mõnele ei meeldi see. Mõnel liigutab see kõrvu, kui saab teada, et kuskiltpidi on ta vürst. Aga mõne jaoks on see lihtsalt tore teadmine. Aga alati on huvitav. Mind on ajalugu huvitanud. Ja ka tänases ametis, kui ma selgitan, mis Ukrainas toimub, siis ma teen seda ka paljuski läbi ajaloo ja läbi Eesti ajaloo ja läbi selle, mis meil on toimunud. Siin on paralleele üksjagu.

Seesama teadus läbi selle geenivaramu ühel hetkel ju annab väga paljudele inimestele nii palju teadmist juurde. Praegu geenidoonoriks uuesti ei saa minna, aga Google'i otsingus eestlased kõige esimesena guugeldasid, kuidas valida ja teisena, kuidas saada geenidoonoriks. Ma saan aru, siin on vaja raha juurde, et võtta neid uusi geenidoonoreid. Kas see on see koht, kuhu võiks selle raha leida?

Siin on kaks aspekti. Üks on see, et kui palju doonoreid on vaja geenivaramu jaoks, et teha neid ülesandeid, mis on. Nagu me teame, siis me oleme ju rohkem eurooplased kui eurooplased ise, me ei ole selles mõttes unikaalsed. See 200 000 on juba täiesti piisav kogus, et hakata sealt teatavaid järeldusi tegema, et saaks teadustööd teha. Aga indiviidist lähtuvalt, nüüd, kui me teame, et me saame seal ka ise sobrada sees, siis ma arvan, et see huvi kasv on olnud. Siin ei ole minu arust küsimus ainult rahas, vaid paljuski arstide ajas. See ju võtab ka teatava aja. Omal ajal ka maksti selle eest, et sa 20 minutit kulutasid ühele ühele inimesele, et need andmed saada. Ainult vere andmisest on vähe kasu. Sul peavad olema paralleelselt ka sinu sinu andmed ja mitte ainult tänapäevased, vaid ka minevikust, mis aitab sellele kaasa. Nii et see asi ei ole ainult rahas. Aga võib-olla me ei ole seda geenivaramut täna jälle osanud ka rahaks teha. Kas on siin mingi ärimudel, kuidas meil on võimalik selles mingi uus hüpe teha. Et siis teha rahaks läbi selle, et neid andmeid kuidagi kasutada. Et ka teised, farmaatsiafirmad või kes iganes saaksid seda paremini enda huvides ära kasutada. Aga siin tulevad vastu teatavad regulatsioonid, isikuandmed. Siin on palju probleeme lisaks. Asjad ei ole päris lihtsad.

Kui kaugele tohib või on võimalik minna nendesamade geeniuuringute kaudu inimeste tervisesse sekkumisega? Me saame ju teha juba mingites aspektides geeni muutmist, see geen justkui välja võtta inimesest, muuta ja panna ta tagasi. Mingisuguste väga haruldaste haiguste puhul. See ei ole enam ulme.

Otseselt me seda praegu teha ei saa. Me saaksime seda, kui eetika seda lubaks, saaksime teha järglastega. Selle võin ka mina kööginurgas ära teha, see ei ole väga keeruline. Ma olen seda teinud, ise küll hiirtega. Siis on vaja väga selget sihtmärki, kuidas seda täpselt teha, et ei eksitaks. Aga meditsiin areneb ka selles vallas ju üsna kiiresti, et on võimalik neid geenimutatsioone parandada. Tihti on ju ka niimoodi, et haigus ei ole ainult monogeenne, ehk ühest geenist tulenev, vaid seal on palju aspekte, näiteks keskkond, kus see geen organismi sees on ja ka väline keskkond. See ei ole nii lihtne, et üks geen ja üks haigus.

Sellesama geenivaramu puhul hea mõte, et justkui teha need oma andmed ikkagi rahaks, et saada veel raha juurde ja teha teadust edasi. Eesti teadlased, väga erinevates valdkondades, kui hästi nad suudavad oma teadmisi rahaks teha?

Meil on üksikuid häid näiteid. Aga üldiselt see on jälle üks väga, väga vana teema, et kuidas see teadmine, mis tekib ülikoolis rakendada äri ette. Äri ette selles võtmes, et inimkonnal sellest kasu oleks. Mul on sellest hea rääkida, kuna ma ise professorina omal ajal ka ühe firma tegin ja ma tean, mis raskused sellega kaasnevad. Aga see, et ülikoolid ja ettevõtlus peaks tihedamalt koostööd tegema, on väga oluline. Seda on rääkinud ka tulevane Teaduste Akadeemia president Mart Saarma, kes on seda ise ju ka teinud ja ärgitanud üles aastaid, kui mitte öelda aastakümneid Eesti teadlasi vastavalt käituma. Et see, mis täna on, et see oleks ka rakendatav. Jah, see võtab väga palju aega, see võtab viis-kümme aastat aega, et jõuda mingisuguse produktini, millest on võimalik raha teha ja vahepeal väga palju ideid kukub ka ära, millest ei tule mitte midagi.

Sellised perioodid, kus kuskil käib suuremat sorti sõda, tehnoloogia arengut tohutu hooga lükkavad edasi. Praegu Eestis ka kaitsetööstusesse panustatakse, meil on seal tipptegijad täiesti. Kõik need mehitamata droonid ja kogu see lugu. Kas see võib olla meie võti tulevikku vaadates?

Kindlasti. Paljud ükssarvikud leiavad, et sinna on panustada, paljud start-up-id lähevad sinna, paljud kindralid on läinud sinna tööle. Praegu on see hetk, kus midagi sünnib, see on tõsi. Aga samas tuleb vaadata, kui palju siis selles päris sõjas seda kõike kasutatakse. Võib-olla droonid ongi ainuke innovatsioon, mis on selles kahetsusväärses Ukrainas toimuvas sõjas esile tõusnud. Ülejäänud on ikkagi kõik "hakklihamasin" ja raud. Aga ma arvan, et see mingi hüpe ikka toimub. Ja tihti on ju nii, et kui sõjatööstus areneb, siis sealt kõrvalt tulevad ka tsiviilellu uued lahendused. Seda, tuleb mõelda, et kui me teeme midagi sõja otstarbel, et siis kuidas seda on võimalik kasutada ka meie igapäevaelus. Siin ei ole midagi uut, see on kogu aeg ajaloos ajaloos toimunud.

Kas meie teadlased on suutnud poliitikutele selgeks teha, kui kehvasti ikkagi kliimaga on? Teie eelkäija Kersti Kaljulaid kasutas täitsa kurje sõnu, kuidas kurja kuulutavalt on teadlaskond halba tööd teinud.

Teadlastega on nüüd see lugu, et kui mina olen geeniteadlane, siis ma üldiselt väga ei kipu rääkima näiteks kosmosest. Teadlane hoiab ennast väga selgelt oma valdkonna sees. Üks Eesti teaduse probleeme võib olla see, et meil võib-olla täna neid inimesi, kes suudaksid kliimast rääkida, väga palju ei ole. Mitte see, et kogu teadlaskond peab hakkama rääkima ühel või teisel teemal või et see on mingi poliitiline surve. Me näeme, et ka Teaduste Akadeemias on koos välisliikmetega sadakond inimest ja seal on väga palju eriarvamusi. Teaduse võlu ongi see, et sul toimub vaidlus ja diskussioon. Seda ei tohi ära võtta.

Teadlane võib ju ka läbi kukkuda.

Siis ta üldiselt ei jõuagi Teaduste Akadeemiasse, kui ta on läbi kukkunud.

Aga ta õpib sellest ja ikkagi ühel hetkel jõuab, läheb järgmist rada pidi edasi.

Muidugi. Ega siis teadlane ei ole midagi teistsugust elukutselt kui mõni teine. Me võime kõik läbi kukkuda oma ametites. Aga teadlastega on tõesti nii, et oma valdkonna asju võiks selgitada laiadele rahvahulkadele, et nad aru saaksid. Siis hakkavad võib-olla ka inimesed rohkem mõtlema, et teadusest on ikka midagi kasu ka. Kõik, mis on meie ümber, on ju paljuski teaduse töö tulemus. Külmkapid ja pesumasin ei ole tulnud niisama, ei ole tulnud jumalast.

Kas teadlased tunnevad Eesti ühiskonnas ka mingit poliitikute survet? Kas poliitikud kuidagi dikteerivad või ütlevad midagi?

Aeg-ajalt see kerkib, aga see ei ole otseselt väga seotud, et kes rahastab. Teadlasi on juba sünnist saati õpetatud olema sõltumatud. On muidugi erandeid. Aga öelda, et nüüd hakkate seda tegema või et tulemus peab olema selline, siis ma arvan, et see ei tööta. Need on üksikud teadlased-aferistid, kes võib-olla on seda teed läinud.

Kas poliitikud tahavad liiga kiiresti saada teadlastelt mingeid tulemusi?

Teadlastelt ei ole võimalik saada seda, mida poliitik tahab, selles võtmes, et konkreetset vastust. Ja see ongi üks probleem, mis teadlaste ja poliitikute vahel on. Teadlane räägib hetkeseisu ja ta näeb ka teisi võimalusi, teisisõnu ebamäärasust on üksjagu. Ja poliitikul, kes tahab toetada, teadlasel ei ole sellega mitte midagi peale hakata. Või siis teisel juhul on jälle erinevad teadlased, kes on natukene erineval arvamusel ja siis poliitik valib selle, mis talle tema asja elluviimiseks sobib ja ütleb, et teadlased soovitasid, kuigi see võib-olla on ainult üksainukene teadlane.

Niimoodi saab ju ka mingisuguse teaduse taha pugeda.

Saabki. Tänapäeval, kes natukene guugeldab, leiab kõikide oma hullumeelsetele mõtetele teadusliku toe. Teadusartiklid on väga erineva kvaliteediga ja igal teemal võid sa leida mingisuguse teadusartikli. Ja kui sa veel seda artiklit ei oska kriitiliselt lugeda, siis sa selle leiadki sealt ja ütled, et teadlased ütlesid ja sinu teooria on nii-öelda paigas.

Kui palju jõuab Eestis päris teadust ettevõtlusesse?

Natuke liiga vähe. Ei ole ka täna erilist motivatsiooni, miks teadlane peaks paralleelselt tegema näiteks oma firma või minema kuhugi ettevõtlusse. See asi on paranenud. Ma tunnistan. On üksjagu ettevõtteid, kus täna on juba teaduskraadiga inimesed tööl. Ehk tekib side ülikooli ja sellesama ettevõtte vahel, nad saavad üksteise keelest aru. Teine on see, et kui ettevõte mõtleb, et kas ta järgmine aasta on üldse elus, siis ma arvan, et esimene asi ei ole see, et kuidas arendada teadust ja innovatsiooni oma ettevõttes. Mis saab riik siin teha? Riik saab luua teatava kindlustunde keskkonna, et need ettevõtted siin tegutseksid. Või nagu üks ettevõtja mulle ütles, et peaasi, et riik ei segaks.

See kõlab natuke halvasti, peaasi, et nad ei segaks, järelikult on ikkagi kogemusi, kus poliitikud või riik siis segab.

Segamine eelkõige on selles võtmes, et seda bürokraatlikku masinavärki on lihtsalt liiga palju. Mis piirab vaba mõtet ka ettevõtluses. Et riigi asi on vaadata, et mis takistab, mida on võimalik vähendada, vaadata ka need Euroopa direktiivid üle, kas me oleme kuskil seal keeranud natukene liiga palju vinti peale, kas on võimalik maha võtta ja minna sinna alumise piirini, mis on lubatud piir, mitte ületada seda ülemist. See loob selle teatava vabaduse. Nii ettevõtted kui ka inimesed põllumajanduses kurdavad ju seda, et nad peavad nii palju paberit täitma. See on viinud selleni, et eriti kui väike on ettevõte, ta jätab selle ettevõtmise katki ja ta enam sellega ei tegele.

Ega neid poliitikuid ei oleks ja neil ei oleks ka riiki juhtida, kui meil ei oleks ettevõtjaid. Ettevõtja ju paneb inimesed tööle, teeb midagi, maksab maksud, hoiab riiki.

No just. Me peaksime seda ettevõtmist, mitte ainult ettevõtlust, vaid seda ettevõtmist rohkem propageerima. Me oleme läinud natuke teise äärmusse, et kui meil tekivad esimesed raskused, siis me hakkame vaatama riigi poole, et kus on need abipaketid või kus on üks või teine. Vaid esimesena peaks mõtlema, mis ma saan teha või õppida midagi juurde või järsku ma ei peaks sellega tegelema, järsku ma tegelen millegi muuga. Mõtleks kõigepealt ise. Arusaadavalt abivajajaid on ka, kes vajavad abi ja riik peab toetama. Aga need ei ole praegu ikkagi enamuses, vaid paljud peaksid ise hakkama saama ja saavadki.

Üks kangesti halb väljend on ülekvalifitseeritud tööjõud - me ei võta teid sellepärast tööle, et te oskate nii palju keeli, teil on kaks kõrgharidust. Kas me ei hinda tarka inimest?

See on mõnes mõttes, jah, halb väljend. Mul on isegi oma näide selle kohta olemas. Käisin mingis aiapoes, ostsin mingeid pulkasid taimede jaoks. Risti-rästi siis viskasin sinna letile umbes 20 tükki ja see müüja vaatas korraks sinna peale ja lõi mulle kassas tšeki välja. Ma mõtlesin, et kas te ei loegi neid? Aa, ma nägin ära täpselt, kui palju see on, ma olen Tartu Ülikooli lõpetanud. Et ühesõnaga ta ongi ülekvalifitseeritud, aga kui sa vaatad, et järjekord liikus tunduvalt kiiremini tänu sellele, et ta ei hakanud neid ükshaaval lugema, siis tuleb see ikkagi kasuks.

Me ju tegelikult ikkagi tahame, et inimesed on targad.

Tahame. Aga tark saab olla siis, kui sa harid ennast ja mitte ei hari läbi selle, et sa oled ühe kooli lõpetanud, olgu see ülikool või kutsekool või mingi rakenduskõrgkool, vaid sa ikkagi õpid terve elu ja õpid peale ühel või teisel kujul. Muidu sa tõesti jääd hätta.

Mida on olnud presidendi ametist õppida siiani?

Oi, ma ei tea. Eks ma õpin ju iga päev. Hägustes piirides on ju teada, ükskõik, kes presidendiks hakkab, et mis see presidendi amet on. Aga eks iga päev toob üllatusi ja võib-olla üks suurem õppetund on see, et kui piiratud on presidendi võim. Ootused inimeste poolt on tunduvalt suuremad. Meile tulevad ka kirjad majja, e miks sa seda ministrit lahti ei lase, miks sa seda seadust lasid läbi. Aga kui ta põhiseaduse vastane ei ole, siis mulle võib see seadus meeldida või mitte meeldida, aga ma pean jääma nendesse raamidesse. Teinekord sa näed isegi lahendusi ja tahaks ju sekkuda, et ma tean, kuidas see lahendus on, aga ma ei saa, mul ei ole seda rolli. Ma saan küll rääkida, ma saan küll nelja silma all rääkida, aga ma ei saa sekkuda siseriiklikesse probleemidesse.

Väga vahel tahaks, jah?

No vahel tahaks kindlasti. See on mõnes mõttes ka isegi frustreeriv, et sa ei saa seda teha.