Milline on olnud aasta Eesti evangeelses luterlikus kirikus?

Aasta on olnud väga tegus. Meil on olnud päris toredaid sündmusi. Ma arvan, et kõige ilusam ja suurem sündmus, mis tõi kohale kesksuvel tuhandeid inimesi, oli kirikupäev ja laulupidu Viljandis juunikuu lõpus, mida kandis ka ERR üle. Lauljaid oli laululaval 3000 ja platsil sama palju inimesi, kes kaasa elasid. See oli sündmus, mida me ootasime kaheksa aastat, sest koroonaviirus lükkas seda edasi. Siis me pidime sättima oma pidu teiste pidude vahele. Laulsime rõõmust üle maa.

Mida on toonud kaasa piiskopkondade moodustamine?

See on toonud päris huvitava olukorra. Me oleme sattunud luteri kirikuga täiesti uude olukorda – meil ei olnud piiskopkondasid sellisel kujul, et piiskoppidel oleks konkreetselt oma territoorium ja oma vastutusala. Tõsi, ka eelmine põlvkond piiskoppe, kes emerituuri siirdusid lõppeval aastal, ka neil olid territooriumid määratud. Aga nad ei tegutsenud päris nii territooriumide järgi kui nüüd kolm uut piiskoppi. Lisaks neljas piiskopkond veel Tallinn eraldi. Nii nagu tavaks on olnud, ka peapiiskopil on oma piiskopkond.

See on päris uus olukord, aga samas me näeme, et piiskoppide ametisse seadmine on aktiviseerinud hoopis ilmikuid ja see on olnud üks meie väljakutse, kuna me oleme väga vaimulike keskne kirik. Aga usupuhastuspühal, 31. oktoobril, toimusid piiskopkondade sinodid ja võiks öelda, et need olid ühed esimesed suured sündmused, kus vaimulikud olid vähemuses. Tulevikus me tahame ka korraldada piiskopkondade sinodeid, kuhu kõik kirikute võtmeisikud kokku tuuakse, et arutada erinevaid teemasid, mis aktuaalsed ühiskonnas ja kirikus.

Kuidas on uued piiskopid on sisse elanud?

Nad on olnud väga tegusad. Ma ise pean vaatama, kas mind enam keegi kuhugi kutsub või kas mind enam vaja on. Piiskopid on väga aktiivselt sõitnud ringi oma piiskopkonnas, külastanud kogudusi, omavalitsusi, erinevatel üritustel osalenud. Kui öeldakse, et Toompeal – see käib ka kiriku kohta – istutakse kaugel ja keegi ei tea, mis kohapeal toimub, siis piiskopid on läinud inimeste sekka kogudustesse, väikestesse maakogudustesse, kuhu peapiiskopil ei olnud seni aega jõuda.

Kirikus algavad valimised. Mis see kaasa toob?

Jah, iga nelja aasta tagant toimuvad valimised. See tähendab, et koguduseliikmed valivad oma kogudusele nõukogu. Nõukogu valib juhatuse. Sealt omakorda valitakse praostkondade ehk maakondlikule tasandile esindajad (sinodid) ja lõpuks kirikukogu ehk kiriku parlament. Demokraatlik protsess. Nii nagu riigiski.

Tavaliselt toovad valimised kaasa kuni ühe kolmandiku muutuse. Aga sel aastal olen mina ise ja teised piiskopid ka rõhutanud seda, et palume teadlikult esitada kandidaatide hulka noori täiskasvanuid. Plaan on, kui valimised on läbi märtsis, nende noortega ühendust võtta ja moodustada järgmise aasta sügiseks noorte foorum luteri kirikus, keda kaasata kõikidel kiriku tasanditel selleks, et noorte hääl oleks teada. Ja mitte ainult hääl teada, vaid nad oleksid kaasas otsuste tegemisel.

Kas noori on kirikusse tulemas?

Me väga tahame loota, et kui noored näevad, et kirik on koht, kus neid hinnatakse ja kus neid kaasatakse, kus nende hääl on oluline ja nende otsustusprotsessides osalemine tähtis, siis neid võiks rohkem tulla.

Aga me leeritame ju kogu aeg. Näha on huvitav tendents, et leeris käijate vanus on läinud madalamaks. Kui me leeritame aastas umbes 1500 inimest ja mõtleme, et viimase 10 aasta peale me oleme leeritanud 10 000–15 000 inimest, siis on noored ju kuskil olemas. Nende aktiviseerimine on see, millele me peaksime praegu tähelepanu pöörama.

Riigil on kärpeplaanid. Kuidas kirikul rahaga on? Kas riik ja omavalitsused toetavad?

Kirik on püüdnud ise majandada oma tegevust, mis on põhikirjaline tegevus. Me oleme püüdnud oma vahendite ja annetustega hakkama saada. Luteri kirik, kui me kõik kogudused kokku lööksime, on Eesti suurim annetuste koguja. Muret teeb see, et arhitektuurne ja ajalooline pärand on endiselt vaeslapse osas ja tunda on, et riigi toetus kipub vähenema.

Kurb on see, et kui vaadata praegu väga aktuaalset kliimaseadust, siis kliimaseaduses ei ole tegelikult leitud viise või pakutud välja meetmeid selleks, et kultuuripärandit (kaitsta) nende summade eest, mis muidu suunatakse keskkonnahoidu või kliimaneutraalseks muutmiseks. Ei ole näha, et neid vahendeid oleks kirikutele suunatud. Kuigi soovitus eraldi meetmete väljatöötamiseks on varem antud ekspertide poolt. Me ju ei räägi ainult kirikute kütmisest, me räägime sellest, et meil Saaremaal kirikud hallitavad, rohevetikas sööb kirikud ära. Ei ole ei Saaremaa vallal ega kogudustel ega kirikutel tervikuna seda vahendit, kuidas kliimat kiriku sees pärandi hoidmiseks muuta ja see on üks asju, millele tahaks pöörata kliimaministri tähelepanu ja inimeste tähelepanu ka, kes sellega tegelevad praegu.

Olete (kliima)ministriga kohtunud?

Kavatseme kohtuda, Kohtumine pidi toimuma detsembri alguses. Aga kiired ajad olid ja lükkus edasi. Loodame jaanuaris kohtuda

Kuidas luteri kirikus keskkonna-aasta läks?

Keskkonna-aasta oli ootamatult edukas ja peab rõhutama, et me ei ole siin üksi luteri kirikuna vaid Eesti kirikute nõukogu on loodushoiuaasta välja hõiganud juba eelmisel aastal ja nüüd lõppeval aastal teist korda. See oli väga-väga tegus ja eraldi lõime töörühma, kus olid esindajad erinevatest Eesti konfessioonidest, kirikutest. Oli väga intensiivne programm, mis keskendus loodushoiukuule septembrist oktoobrini.

Meie soov on pöörata inimeste tähelepanu keskkonnale meie ümber. Tõenäoliselt ei ole meie need, kes üksi kliimat muuta suudavad, aga me saame sellele tähelepanu pöörata. Me saaksime olla ka Eesti riigile partneriks, sest inimesi, keda kirikud kaasavad oma tegevusse, on väga palju. Ja kui me juhime tähelepanu, et loodut tuleb hoida ning kui jumal seda käskinud on – see on juba piibli esimestes peatükkides –, siis võib olla saame oma panuse anda sellele.

Teema jätkub?

Me loodame küll, et see saab olema iga-aastane programm Me tahame liikuda selles suunas, et meil oleksid kogudused, kes teadlikult keskenduvad sellele, ja on väga palju võimalusi. Olgu need päikesepatareid, mitte ainult kütmiseks. Või on need keskkonnaprojektid, mida kogudustes saab läbi viia – toidukapid, mahepõllumajandus, aiamaalapikesed välja jagamiseks. Loobuda ühekordsetest nõudest, mis nagunii seadusega on ette seatud. Kogukondades on päris jõudu midagi muuta ja kirikud on endiselt kohal üle Eesti.

Riigikogu kultuurikomisjonis oli avalikul istungil üks teie  jaoks oluline teema.

Me oleme rõõmsad olnud, et meie väike kalambuur aasta tagasi ehk petitsioon korraldada rahvahääletus usundiõpetuse teemal õnnestus. Me suutsime saavutada need 1000 allkirja, mis olid vaja selleks, et riigikogu võtaks asja menetlusse. Suur tänu riigikogu kultuurikomisjonile ja komisjoni esimehele, et seda ei rutatud kiiresti kalevi alla pistma või sahtlisse peitma Toimus mitu arutelu ja ka üks avalik arutelu riigikogu kultuurikomisjonis.

Ma küll ei tea, mis oli selle ametlik tulem, olen näinud ainult selle istungi protokolli ,aga kui uskuda komisjoni liiget Tõnis Lukast, kes sellest ka kirjutas ajalehes Eesti Kirik, siis ma saan aru, et pöörduti haridusministeeriumi poole ja paluti pöörata sellele teemale tähelepanu ja leida võimalusi religioonialaste teadmiste paremaks õpetamiseks või keskkonna loomiseks koolides.

Kuidas see läheb, ei oska öelda, aga me kindlasti aktualiseerisime teema, mis on globaliseeruva maailma ja eestlaste, kes puutuvad kokku erinevate kultuuride ja religioonide esindajatega, jaoks oluline, et meil oleks neid teadmisi rohkem.

Üks teema, mida just viimasel ajal on arutatud – kas kirik on liberaalne või konservatiivne. Kumb siis?

Jah, see on selline tore teema. Ma olen seda ise advendijutluses käsitlenud. Ja püüdnud väita, et kirik tegelikult ei saa valida pooli. Kiriku ülesanne on olla alalhoidlik See puudutab konservatiivset poolt. Hinnata väärtusi, kultuuriväärtusi. Hinnata väärtusi, mis on pühakirjas.

Samal ajal oleme me liberaalses majanduskeskkonnas, tegutseme ka ise omavahendeid otsides samasuguste majandusmudelite alusel – võiks öelda, kapitalistlike majandusmudelite alusel, kui me oma põlde välja rendime või metsa majandame. Selles mõttes oleme me kindlasti liberaalsed.

Me ei saa ennast lukku lüüa ja ka teoloogia, mis on kirikutööriist, peab arvestama tänaste oludega. Kui me loobume ise teoloogilistest aruteludest kirikuna, siis ei tähenda see, et neid arutelusid ei toimu – siis keegi teine arutab ja me ei ole ise nende arutajate ringis, vaid me muutume omamoodi instrumendiks, kellega keegi teine hakkab ümber käima. Ma arvan, et kiriku asi on olla ühiskonnas tasakaalupunkti hoidja ja me püüame seda teha.

Algaval aastal on ees maksutõusud, hinnad tõusevad. Mida inimestele öelda?

Tuleb lohutada. Tõsi on see, et tõenäoliselt kõik tajuvad,  et need otsused, mida praegune koalitsioon on teinud, esindavad teatud osas arrogantsust või kõrkust. See tuleneb kindlast tundest, et meid ei väära miski, meil on hääled nii tugevalt riigikogus koos ja me võime ükskõik mida otsustada. Ja see teeb natuke ärevaks. Näha on, et kui erinevate valdkondade eksperdid ütlevad, et need otsused, mis on tehtud erinevate maksutõusude osas või maksumäärade muutmise osas, et need ei elavda majandust, siis millegipärast see ekspertiis, mis on valitsusel kasutada, räägib vastupidist keelt.

Me peame olema kannatlikud. Mida öelda inimestele, on see, et me peame selle perioodi üle elama. Kõik majanduskriisid on üle elatud, küllap sellel perioodil me peame oma püksirihma pingutama. Aga meil ei ole paremat Eestit kui see, mis meil täna on. Meie asi on seda muuta. Aga me ei saa kindlasti jätta Eestit sinnapaika ja raputada ennast sellest lahti. Me peame selle üle elama. See on kindlasti valus, aga on olnud raskemaid aegu.

Milline on teie jõulusoov?

Minu jõulusoov on seotud sellise kannatlikkusega või rahu leidmisega oma südames ärevatel aegadel. Me elame kõik raskused üle, jumala abiga. Kõige olulisem, kui maailm on ärev, kui toa uksest  välja astudes vaatab vastu ärevus ja hirm, siis meie asi on oma koduseinte vahel hoida rahu ja rõõmu ja armastust ja kindlasti mitte lahendada küsimusi vägivallaga.