Ülle Jaakma: kas kõrgharidus on riigile kulu kõrval ka oluline tulu?

Kui meie riigi poliitiline valik on teadus- ja tehnoloogiamahukas majandus ning ühiskonnakorraldus, siis seda ei ole võimalik saavutada kõrghariduse rahastamise külmutamisega, kirjutab Ülle Jaakma.
Kas kõrgharidus on riigile kulu kõrval ka oluline tulu? Kas Eesti vajab majanduskasvu turgutamiseks eeskätt hea kvaliteediga ja tööturu vajadustest lähtuvat kutseharidust ning rakenduskõrgharidust? Või on riigi edu võti jätkuvalt rahvusvaheliselt tugev teadus koos kvaliteetse ülikooliharidusega?
Need on poliitiliste valikute küsimused. Valikute tegemiseks aega võtta näib valitsusele üsna keeruline olevat või see on teisejärguline küsimus.
Pole kahtlust, et ajal, mil riigis on tõsised julgeolekuküsimused, on meie esmane ülesanne riigi kaitsevõime ehitamine ja tagamine. Kuid kas on õige panna pausile hariduse ja teaduse küsimused keerulistel aegadel? Teame, kui suur jõud on teadmistel praeguses maailmas, kus innovatsioon juhib majanduse arengut, seejuures ka julgeolekuvõimekuse arendamisel.
Muidugi ei saa ka kutsehariduse ja rakenduskõrghariduse tähtsust meie majanduse toetamisel ja arendamisel kuidagi pisendada. Mõistes, kui suur puudus on oskustöölistest, spetsialistidest, tervishoiu- ja sotsiaaltöötajatest ning teenindajatest. Ülikooli rolli tunnetamine ei tohi riigi konkurentsivõime mõjurite tervikpildist kaotsi minna.
Kui Eesti riik taasiseseisvus 1990ndate alguses, tehti põhimõtteline otsus, et Eesti teadussüsteem on ülikoolide keskne. Viimase kümnendi jooksul on tulnud järjest rohkem kõrvalekaldeid, kus osa teadusmahukaid tegevusi on liikunud erasektorisse või avaliku sektori asutustesse nagu Metrosert jt.
Ei saa öelda, milline teadussüsteemi ülesehitus on õige või vale, aga riik peaks selgemini sõnastama oma seisukoha teadussüsteemis osalejate rolli kohta ja pikema vaate. Arvestades Eesti väiksust on meil ka piiratud ressursid – loetud arv ühe või teise valdkonna teadlasi ning piiratud summa riikliku teadusrahastuse põhiinstrumente – baasraha ja uurimistoetusi.
Ülikool kui ühiskondliku mõju keskus
Ülikoolide panus ühiskonda on ajas muutunud, eriti just viimase paarikümne aasta keerulistel aegadel. Traditsiooniliselt on ülikoolid olnud õppimise ja uurimistöö keskused ning on seda ka edaspidi. Nüüdisajal areneb tehnoloogia sellises tempos, et konkreetsed tööoskused vananevad üsna kiiresti.
Ülikooliõpe eristub kutseõppest ja rakenduskõrgharidusest laiemate teaduspõhiste alusteadmiste omandamise poolest. Fookus pole ainult töökohapõhiste teadmiste saamisel, vaid iseseisva õppimisoskuse, kriitilise mõtlemise, probleemide lahendamisoskuste ja loovuse arendamisel.
Kõrgharidus annab spetsiifiliste praktiliste oskuste kõrval ka pagasi, mis aitab lõpetajal olla ettevõtlik, uuenduslik ja edukas kogu tema elu jooksul. See võimaldab ülikooli lõpetanul kohaneda erinevate töövajadustega, muutuvate oludega ning juhtida oma arengut ja teisi inimesi.
Traditsioonilise õppe- ja teadustöö kõrval tõuseb aga järjest olulisemale kohale ülikooli roll innovatsiooni, koostöö ja ühiskondliku mõju keskusena. Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse 2022. aastal valminud analüüsis " Ülikoolide kolmas missioon: Eesti teadlased innovatsiooni teejuhina" tuuakse välja, et ülikoolid on tänu oma teaduspotentsiaalile üks olulisem osapool suurte ühiskondlike väljakutsete lahendamisel, kuid alles määratleb oma rolli selles kontekstis.
See kinnitab ühiskonna ootust, et ülikoolid oleksid aktiivsemad lahenduste pakkumisel kõikvõimalikele komplekssetele probleemidele. Teisalt pole meil Eestis veel välja kujunenud järjepidevat head süsteemi teadmussiirde ja innovatsiooni toetamiseks ja arendamiseks, mille kaudu ülikoolid neid lahendusi ühiskonnale kõige paremal viisil pakkuda saaksid.
Ülikoolide majanduslikku mõju saab ka mõõta. Viimane sellekohane uuring Eestis pärineb küll 2017. aastast (valminud rektorite nõukogu tellimusel), kuid selle järgi toob iga kõrgharidusse investeeritud euro ühiskonnale tagasi seitse eurot. 2016. aastal hinnati Eesti ülikoolide panust Eesti sisemajanduse kogutoodangust hinnanguliselt 6,4 protsendile. Uuemaid uuringuid leiab Suurbritanniast.
Eelmisel aastal avaldatud uuring "Kõrghariduse õpetamise, teadustöö ja innovatsiooni majanduslik mõju" näitas, et iga ülikoolidesse investeeritud nael toob majandusse tagasi 14 naela (valminud Suurbritannia ülikoolide tellimusel). Seega aitavad investeeringud kõrgharidusse tagada majanduskasvu, riigi konkurentsivõimet ja inimeste heaolu.
Ka poliitika kujundamine vajab teaduspõhist lähenemist
Praegu, mil riik on sõnastanud uued omanikuootused ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutusele (EISA), oleks õige aeg arutada, kuidas EISA saaks oma teenuste kaudu teadusmahukale ettevõtlusele ka ülikoolides tuge anda. Pea kõik senised toetusmeetmed ülikoolide ja era- ning avaliku sektori koostöö edendamiseks on rajatud Euroopa Liidu tõukefondide raha kasutamisele ning seetõttu on need ajaliselt piiritletud, ministeeriumite vahel killustunud ega taga stabiilsust.
Sellise projektipõhisuse tõttu on isegi suurematel ülikoolidel keerukas pakkuda oma liikmetele püsivat ja mitmekesist tehnosiirde tugivõrgustikku, selleks vajalikku teenuste paketti, rääkimata väiksematest ülikoolidest. Näen siin ruumi haridus- ja teadusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi koostööle püsivama süsteemi loomiseks, et viia rakendusuuringute tulemused edasi ettevõtlusse ja toetada ülikoolidest võrsunud start-up'e ja spin-off´'e.
Otsese ettevõtluskoostöö kõrval saab järjest tähtsamaks teaduspõhine poliitikakujundamine. Euroopa teadusuuringute ühiskeskus (JRC) ning majanduskoostöö ja arengu organisatsioon (OECD) koostöös Eesti teadusagentuuri, haridus- ja teadusministeeriumi ning riigikantseleiga viisid läbi projekti "Teadmistepõhine poliitikakujundamine ja avaliku sektori juhtimise võimekuse kasvatamine".
Eelmise aasta lõpus Tallinnas toimunud projekti lõpukonverentsil märgiti, et ehkki avalikud vahendid on surve all ja valitsus seisab silmitsi mitme omavahel seotud kriisiga, nagu kasvavad ohud riigi julgeolekule, kliimakatastroofid või aeglane majanduskasv, tuleb süsteemset teadmistepõhist poliitikakujundamist tempokalt edasi arendada, et edendada kulutõhusa poliitika väljatöötamist ja parandada strateegiliste otsuste tegemist. Just selles saavad ülikoolid olla avalikule sektorile ja seadusloojatele targaks ehk teaduspõhiseks partneriks.
Ühtlasi soovitati tähelepanu pöörata ministeeriumite tipp- ja keskastme juhtide ning poliitikaanalüüsiga tegelejate akadeemilisele kvalifikatsioonile ning väärtustada magistri- ning doktorikraadi omandamist.
Rohkem kui pool on projektipõhine
Eesti hariduskulude raport (Eesti hariduskulud 2022. Töörühma raport) näitab, et kõrghariduskulude tase suhtena SKP-sse on aastatel 2013−2022 kahanenud (1,7 protsenti vs 1,2 protsenti SKP-st), samuti on kahanenud kõrghariduskulude osakaal hariduse kogukuludest (26,3 protsenti vs 19,2 protsenti).
Ülikoolide kolmikrolli (õpe, teadus/innovatsioon ja ühiskonna heaks suunatud tegevus) keerukuse tõttu on ühiskonnas laiemalt ja vahel isegi ekspertidel raske vahet teha, mis on kõrghariduskulu, mis on teadustöö ja muude tegevuste kulu.
Hariduskulude analüüs näitas, et ülikoolide riiklik kõrghariduse tegevustoetus ja teaduse baasfinantseerimine jääb alla 40 protsendi ülikoolide tulust. See sunnib ülikoole pidevalt lisarahastust taotlema erinevatest konkurentsipõhistest meetmetest ning lepingulistest töödest kodu- ja välismaal. Rohkem kui pool ülikoolide rahastusest on seega projektipõhine, sihtotstarbeline ja lühiajaline ning seda ei saa pidada kõrghariduskuluks.
Kõrgharidusest ja teadusest ühiskonnale sündiva kasu hoidmiseks – veel parem suurendamiseks ja võimendamiseks – tuleb meil Eestis, hoolimata keerulistest aegadest, planeerida kõrghariduse ja teaduse stabiilset riiklikku rahastamist ning töötada kõrghariduse pika plaani loomiseks nüüd ja kohe. See plaan peaks teenima riigi eesmärke, tunnistama kõrghariduse rolli riigi konkurentsivõime kindlustamisel ning sisaldama eesmärkidele vastavat rahastusplaani.
Selle üheks osaks saab olla eraraha kaasamine (näiteks täiendõppe võimaluste suurendamine; mikrokraadid, veebipõhised kursused jmt), mis aga ei asenda vajadust suurendada kõrghariduse tegevustoetust.
Kui meie riigi poliitiline valik on teadus- ja tehnoloogiamahukas majandus ning ühiskonnakorraldus, siis seda ei ole võimalik saavutada kõrghariduse rahastamise külmutamisega alates 2027. aastast, mis on praegu valitsuse kärpekavas.
Toimetaja: Kaupo Meiel