2024. aasta oli Eesti rakenduskõrgkoolide jaoks kahtlemata töine ja edukas. Sellegipoolest mõjutab valdkonda ka tuleval aastal mitu pakilist lahenduse ootel küsimust.

Nii mulle kui teistele rakenduskõrgkoolide rektoritele teeb rõõmu, et praktiline haridus kogub Eestis aina enam populaarsust ja leiab väärtustamist nii riigi kui ka tööandjate ja õppurite poolt. Vastuvõtt oli rekordiline, suvel kandideeris rakenduskõrgkoolides ühele õppekohale keskmiselt 5,7 üliõpilast ning kokku laekus koolidele ligi 10 000 avaldust.

Mitmed kõrgkoolid võtsid seetõttu vastu rohkem üliõpilasi kui varasemalt, näiteks suurendas sisekaitseakadeemia politseinikuks õppijate arvu ning Tallinna ja Tartu tervishoiukõrgkool võtsid vastu senisest enam radioloogiatehniku, bioanalüütiku ja õe erialade õppureid.

Iga rakendusliku hariduse saanud lõpetaja tähendab väärtuslikku lisa tööjõuturule, kus kõrgharitud spetsialistidest on kasvav puudus. Rektoritena oleme tänulikud tihedale koostööle tööandjatega, kes meid tööjõu- ja koolitusvajadusega pidevalt kursis hoiavad. Suurt väärtust on pakkunud ka OSKA raportite järeldused, mis toovad välja tööjõuturu muutuste pikaajalised trendid ja võimaldavad kõrgkoolidel, tööandjatel ja riigil tegevusi pikemalt ette planeerida.

Meie rektorite nõukogu on seepärast korduvalt rõhutanud, et OSKA ja teised sarnased põhjalikud uuringud peaksid hariduspoliitika kujundamisel suuremat kaalu omama. Nende põhjal saaks riik teha targemaid ja ettenägelikumaid otsuseid kõrghariduse rahastamise ning õppetellimuste puhul. Kui teame, et järgmise kümne aasta jooksul jääb Eestis puudu 7700 tervishoiutöötajat, nagu tänavune OSKA uuring tuvastas, tuleb sellega kõrghariduspoliitika kujundamisel arvestada juba nüüd.

Kuna Eesti rahvastiku juurdekasv suuda ühiskonna tööjõuvajadust katta ja vananeva elanikkonna teenusvajadus kasvab, seisid rakenduskõrgkoolid lõppenud aastal jõuliselt sellegi eest, et riik kujundaks välja selge ja kõigile osapooltele vastuvõetava talendipoliitika.

Praegu on Eesti üks neljast erandlikust Euroopa riigist, kus välistudengite arv kasvamise asemel kahaneb ning selle mõjud peegelduvad otseselt mitte ainult kõrgkoolide, vaid ka ettevõtete ja majanduse käekäigus. Mõistame julgeolekuga seotud kõhklusi kolmandatest riikidest pärit tudengite kaasamisel, kuid usume siiski, et just haridussüsteem on välistalentidele parim ja turvalisim lõimumisplatvorm.

Meie rõõmuks nõustub ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et rändepoliitika ja hariduspoliitika peavad ühte sammu käima ning võttis aasta teises pooles initsiatiivi talentide kaasamisel üles kerkinud takistuste lahendamiseks.

Loodan, et 2025. aastal jõuavad regulaarseks muutunud ministeeriumite ja kõrgkoolide koostöökohtumised juba selgete kokkulepeteni, millist talendipoliitikat Eesti vajab. Seda enam, et välistudengite arv kõrgkoolides mõjutab oluliselt ka kõrgkoolide eelarvelist poolt ning selle kaudu kõrghariduse rahastamisvajadust.

Aasta lõpus kerkinud debatt kõrghariduse rahastamise ning võimaliku osaliselt tasulise kõrghariduse üle on rakenduskõrgkoolide jaoks äärmiselt teretulnud. Konkreetsete eelarvenumbrite kõrval ootame uuel aastal sisulist vaadet ka selles osas, kuidas riiklikult rahastatud haridus paremini ühiskonna ja majanduse huve teeniks. See tähendab paremat tasakaalu akadeemilise ning rakendusliku kõrghariduse rahastamise vahel, mis seni on olnud tugevalt kaldu akadeemilise hariduse kasuks.

Selle kõrval näeme, et riigil pole mingit põhjust piirata inimeste soovi oma raha eest õppida ning õppida täpselt seda, mida hing ihaldab.

Eraraha kaasamisel kõrghariduses puudub toimiv rahastamismudel, mis võimaldaks läbipaistvalt ja selgelt pakkuda eestikeelset kõrgharidust tasulisena, olgu sihtrühmaks inimesed, kel on kõrghariduse omandamisest möödas vähem kui kümme aastat, või erialad, kus on piiratud õppekohtade arv. Võimalus tasu eest õppida soosiks nii õppureid kui ka kõrgkoole, aitaks riigil hariduskulusid paremini juhtida ning maandaks tööjõupuudusest tulenevaid riske.

Tähelepanu tuleb pöörata ka kõrgkoolide teadus- ja arendustegevuse rahastamisele, pidades silmas, et rakenduskõrgkoolides keskendutakse ennekõike kasulike ja praktiliste lahenduste leidmisele, innovatsioonile ning koostööle ettevõtete ja tööstussektoriga. Ehk teadus- ja arendustegevusele, mis on sõna otseses mõttes rakenduslik ehk ühiskonna kasuks rakendatav.

Sellisena tuleb rakenduskõrgkoolide TA suundi ka käsitleda ja väärtustada. Seepärast on rakenduskõrgkoolid rõhutanud, et ka meie kõrgkoolide institutsionaalsel akrediteerimisel, mis on teadus- ja arendustegevusega vahetult seotud, tuleb arvestada neis kõrgkoolides antava hariduse eripärade, eesmärkide ja spetsiifiliste vajadustega.

Eesti rakenduskõrgkoolid lähevad 2025. aastale vastu selgete eesmärkide ja ootustega. Riigi ja kõrgkoolide vaates on esmatähtis selge talendipoliitika ja kõrghariduse rahastamispõhimõtete kokkuleppimine. Oleme optimistlikud, et heas koostöös poliitikakujundajate ja tööandjatega need eesmärgid õige pea ka täituvad.