Peeter Kaldre: märul nagu päriselu

Peeter Kaldre kirjutab Aku Louhimiehe filmist "Omerta 6/12" ja seriaalist "Konflikt" ning küsib, kus on Eesti ohufilmid.
Soomlased on kogu aeg olnud üsna ettevaatlik rahvas, eriti kui asi puutub Venemaasse. Ajaloolistel põhjustel on see mõistetav. Kõik teavad nn soometumiskurssi pärast teist maailmasõda. Soome liitumise järel NATO-ga on väga palju muutunud, kuigi mineviku haavad nii ruttu ei parane.
Tabusid murdes
Seda enam tuleb tunnustada Soome loomerahvast, kes rullisid tabuteemast üle ammu enne ametliku kursi muutumist. Neist üks silmapaistvaim on ka eestlastele tuttav filmimees Aku Louhimies. Tema "Tundmatu sõdur" on juba enam-vähem kultusfilmi staatuses. Minu tähelepanu pälvisid aga kaks tema filmi, mis on tänapäevased ja räägivad Venemaa rünnakust Soome vastu.
Üks neist on 2021. aastal valminud "Omerta 6/12". Selles võtavad Venemaalt tulnud terroristid pantvangi Soome iseseisvuspäeva pidulikule tähistamisele saabunud külalised eesotsas presidendiga. Põgenemise käigus president tapetakse ja põhjus on lihtne: Soomes on riigipeal keskne roll avaliku arvamuse kujundajana ja filmis oli just president see, kes toetas Soome astumist NATO-sse.
Päriselus oli teatavasti asi samasugune. Veel 2020. aastate alguses oli soomlaste suhtumine NATO-sse pigem eitav, Venemaa sõda Ukraina vastu ja eriti juhtkonna meelemuutus muutis olukorda täielikult.
Õpetlik lugu
Louhimiehe teine film, õigemini seriaal "Konflikt"on meile palju õpetlikum. Selles hõivavad eraldusmärkideta sõjaväelased Hanko poolsaare ja võtavad pantvange. Filmis ei öelda päris otse välja, et tegemist on ametliku Moskva vandenõuga, sest paljud "rohelised mehikesed" räägivad hispaania keeles (palgasõdurid), aga kogu süžee ei jäta kahtlust, et tegemist on Kremli kavandatud operatsiooniga.
Selle konflikti ajal on Soome juhtkonnas inimesi (antud juhul peaminister), kes kogu aeg manitsevad olukorda mitte eskaleerida ja terroristidega salamisi kokku leppida. Kohal on ameeriklased, kes nõuavad, et see lugu ei muutuks jumala eest rahvusvaheliseks. Tänu otsustavalt tegutsenud naispresidendile, kelles soomlased ise näevad suurt sarnasust endise peaministri Sanna Mariniga, õnnestub terroristid sõjalise jõuga maha suruda.
Kuigi "Konflikti" puhul on tegu märulifilmiga, tuleb tahtmatult meelde praegune olukord Läänemerel, kus venelaste ja hiinlaste käsi on mängus merealuste kaablite lõhkumises. Ka praegu leidub riike, mis ei ole valmis otsustavalt tegutsema, vaid eelistavad aru pidada, välja selgitada, konsulteerida jne. Ja siis on teised, kes saavad väga hästi aru, kus peitub kurja juur, ja on valmis jõuliselt sekkuma. Sest tõepoolest on ka hübriidsõda sõja üks vorm.
Kus on meie oma ohufilm?
Muide, ka prantslased on teinud filmi Läänemere riikide haavatavust. 2019. ilmus Prantsusmaa filmimehe Antonin Baudry "Hundi kutse", milles Venemaa vallutab Ahvenamaa. Soomele riskib appi minna vaid Prantsuse tuumaallveelaeva meeskond.
"Konflikt" on tekitanud Soome ühiskonnas vastakaid arvamusi. On neid, kes sellise filmi ilmumist tervitavad. Teised jälle pahandavad, miks nii koledat asja näidatakse ja inimesi hirmutatakse, kuna päriselus midagi sellist juhtuda ei saa. Sõda Ukrainas näitab, et saab ja küll veel.
Siit küsimus, miks Eestis ei ole midagi analoogset tehtud, sest näiteks Narva hõivamisest "roheliste mehikeste" poolt pasundatakse lääne ajakirjanduses pidevalt. Ah et ei ole vaja inimesi hirmutada? Kas tuleb käituda, nagu Ukrainas, kus inimesi veel sõja eelõhtul rahustati, et midagi hullu ei juhtu, ja seetõttu oli rünnak paljuski ootamatu. Sestap oli igati kohane mullune näitus "Hetk" Tallinna linnaruumis, milles oli kujutatud paneelelamuid pärast raketi- ja pommirünnakuid.
"Konflikti" lõpus küsitakse presidendilt, mis edasi saab? Too vastab, et tuleb valmistuda uueks konfliktiks, sest ohte ei ole kuhugi kadunud. Just nagu päriselus.
Toimetaja: Kaupo Meiel