Ajaloost lugu pidav kodanik Toomas Mattson kirjutas ERR-i arvamusportaalis, et rüütelkonna hoone Eesti esindushooneks nimetamine viitab üha tugevnevale suundumusele muuta ühiskonnas kõik võimalikult värvituks, maitsetuks, lõhnatuks, hingetuks ja sisutuks näivusmaailmaks.

"Ei, see ei ole "esindushoone, endise nimega rüütelkonna hoone". See oli minevikus, on praegu ja on ka tulevikus rüütelkonna hoone," kirjutas Mattson.

Uiboaia sõnul on maja oma 300-aastase eksistentsi ajal kandnud paljusid eri nimesid, mitte ainult rüütelkonna hoone nime.

"Alustuseks oli ta Uexküllide maja. Siis kui rüütelkond seda kasutas, oli selle hoone rahvakeelne nimetus hoopis landstube. 1920-ndatest oli ta välisministeerium, siis rahvusraamatukogu ja kunstimuuseum. Rüütelkonna hoone nimi leidis kasutamist 1990-ndate aastate algusest," rääkis Uiboaed.

"Vaadates maja pikka ja siiruviirulist ajalugu, siis aastal 2024, kui hoone on kasutusel Eesti esindushoonena, on saabunud täiesti uus ajajärk pikas ajaloos," sõnas Uiboaed.

"Otsustasime, et meil ei ole mõistlik kasutada ühtegi varasemat ajaloolist nimetust. Kõige selgem on nimetada seda hoone funktsiooni järgi: Eesti esindushoone. Siis on kõigile selge, millega on tegu," rääkis Uiboaed.

Rüütelkonna hoone nime puhul oleks tähendusväli olnud segasem, aga esindushoone nimetuse puhul on kohe selge, millega tegu, rääkis Uiboaed.

"Me ei soovinud ka täiesti uut nime leiutama hakata. Nimi Eesti esindushoone loob hoonele kõige selgema tähendusvälja," ütles Uiboaed.

Restaureeritud hoonele uue nime valimisel riigikantselei ametlikku nimetoimkonda kokku ei pannud, aga Uiboaia sõnul pole uus nimi ka ainult ühe koosoleku tulemus.

"Tõesti mõtlesime, ja päris pikalt. Ühtlasi vaagisime ka seda, et nimetuse muutmine vajab uuesti sisseharjumist. Kommunikatsiooniväli on inimestes kinni, kes tahavad maja nimetada rüütelkonna hooneks, teevad seda ka edaspidi, aga peaminister kutsub külalist Eesti esindushoonesse," selgitas Uiboaed.

"Aja jooksul uus nimi kinnistub või siis ei kinnistu. Eks me seda näeme," sõnas Uiboaed.

Uusi nimemuutusi ei tule

Teiste Toompeal asuvate riigihoonete, nagu Stenbocki maja, nimesid välja vahetada kavas pole, ütles Uiboaed.

"Mingit sellist lööktööd me tegema ei hakka. Stenbocki maja on kultuurimälestise passis kogu aeg olnud Stenbocki maja. Kui vaatame laiemalt Toompeal ringi, siis teaduste akadeemia maja puhul me ei räägi Ungern-Sternbergide linnamajast või õiguskantsleri hoone puhul me ei räägi Kaulbarsi paleest. Nad kõik on kohandatud. Ka teised on otsustanud selgemat kommunikatsiooni pakkuda," sõnas Uiboaed.

Rüütelkonna hoone ümbernimetamise puhul dekoloniseerimise või tühistamisega tegemist pole, lisas Uiboaed. "Me ei pelga baltisaksa kultuuripärandit," sõnas Uiboaed.

"See polnud üldse teema nimevahetuse puhul," lisas ta.

Kinnistu Toompeal kuulus Eestimaa rüütelkonnale alates 1652. aastast, kuid sellel asunud hooned põlesid nagu endine rüütelkonna hoonegi (Rahukohtu tänav 3) 1684. aasta Toompea tulekahjus.

Esialgu asus rüütelkonna hoone peafassaad Kohtu tänava poole. Pärast kahe eelmise ehitise hävimist tulekahjudes ehitati 1845–1848 Peterburi arhitekti Georg Winterhalteri projekti järgi Eestimaa rüütelkonnale uus uusrenessanss-stiilis hoone. See oli üks esimesi omataolisi Tallinnas.

Aastatel 1920–1940 asus hoones Eesti Välisministeerium ja 1948–1992 Fr. R. Kreutzwaldi nimeline Eesti NSV Riiklik Raamatukogu ja Eesti Rahvusraamatukogu. 1. aprillil 1993 avati rüütelkonna hoones Eesti Kunstimuuseumi ekspositsioon.

Aastatel 2009–2016 tegutses rüütelkonna hoones Eesti Kunstiakadeemia vabade kunstide teaduskond. Pärast seda seisis hoone tühjana ja kasutamata.

2014. aastal tegi valitsus otsuse hoone renoveerida. Remonttööd lõpetati hilissügisel 2024. aastal.