Loetud tunnid tagasi andsite te teada, et lahkute poliitikast. Teeme sissejuhatuseks faktid selgeks: mida see õieti tähendab?

 25 aastat ma olen olnud poliitikas, 20 aastat omanud parlamendi mandaati, 12 aastat vabariigi valitsuse liikmena. See on väga pikk aeg. Ja selles hetkes, kui on neli kuud valimisteni, sa pead tegema otsuse, et kas sa kandideerid või mitte.

Mina kaalusin väga pikalt, väga tõsiselt seda, mis ma oma eluga tahan edasi teha ja jõudsin järeldusele, et järgmistel valimistel ma ei kandideeri. Kuniks asjaolud selguvad, täidan ma rahvalt saadud mandaati parlamendis edasi.

See ei ole nüüd äkki niiviisi, et loetud nädalate pärast hüppate välja mõne teise erakonna nimekirjas ja ikkagi kandideerite?

Ma olen öelnud seda päris mitmel korral oma varasemas ajaloos, et ma ei vaheta erakonda. Ma ei muutu kuidagi teistsuguseks. Minu jaoks on jätkuvalt kõige olulisemad inimeste põhiõigused ja vabadused, liberaalne demokraatlik riigikorraldus ja ma kindlasti erakonda ei vaheta.

Poliitikasse naasmine tõenäoliselt on teie jaoks veel lahti mingit moodi aastate lõikes või mitte?

Kunagi ei saa öelda ju lõplikku vastust sellele, mis juhtub nelja, viie või kaheksa aasta pärast. Praegu ma tean seda, et ma järgmistel valimistel ei kandideeri.

Ega siis, kui ma 25 aastat tagasi või natukene rohkem erakonnaga liitusin, ega ka siis ma ei osanud ette arvata, mis saab viie aasta pärast. Ka näiteks 2003. aastal, kui ma alustasin tööd Nõmme linnaosa vanemana, ei osanud ma ette näha, et juba nelja aasta pärast, 2007. aastal olen ma riigikogu liige ja kuue aasta pärast 2009. aastal täidan valitsuse ministri vastutust sotsiaalministrina, vastutades poole riigieelarve eest.

Nii et selles mõttes kunagi ei tea, mis elu ette toob, aga hetkel ma teen selle elumuutuse, mis on viimase 25 aasta minu kõige suurem elumuutus.

Ma julgen siiski väita, et teil ei oleks tõenäoliselt tekkinud raskusi isikumandaadi saamisega, uuesti valituks osutumisega. Mis oli siis ikkagi see, mis pani sellist otsust langetama?

Ma lugesin mõned päevad tagasi Eesti hokikoondise kapteni Robert Rooba intervjuud. Ta jõudis 600. mänguni Soome meistriliigas. Ja Robert ütles, et tal ei ole vaja kellelegi midagi enam tõestada. Et ma olen natukene võib-olla samas seisus, et tegelikult, ega poliitikas mul ei ole vaja kellelegi midagi tõestada.

Ma pigem kaalusin enda jaoks seda, kas ma soovin jätkata 50-aastasena järgmisel kevadel poliitikas või ma soovin oma energiat panustada erasektorisse ja ma leidsin, et see on õige tee, et ma proovin olla hea maksumaksja ja panustada Eesti ühiskonda tagasi maksumaksjana.

Terasemale poliitikavaatlejale ei ole teie teade eriti šokeeriv uudis. Torkas silma kasvõi teie puudumine Reformierakonna valimisklipist. Kas oli ikkagi mingi konkreetne hetk, millal te selle otsuse langetasite?

See konkreetne hetk oli ikkagi lõplikult neil päevil. Ma tegin väga põhjaliku analüüsi enda jaoks, mis on plussid ja mis miinused. Loomulikult ma rääkisin ka peaministriga. Loomulikult ma arutasin erakonna liikmetega, aga kõige rohkem arutasin ma loomulikult oma perega, oma lähedastega seda, mis elu ma soovin. Ja sellest ka see otsus.

Mõni kriitilisem ütleks, et te lahkute uppuvalt laevalt selle pärast, et Reformierakonna reitingud ei ole olnud viimasel ajal kuigi head. Mis vormis teie pilgu läbi teie koduerakond on?

No vot, see on nüüd seesama koht, kus ma ütlen, et tegelikult - ja mida te ise ütlesite – et küllap ma oleks selle mandaadi saanud ja tõepoolest ma väga tänan kõiki oma valijaid läbi nende aastate selle usalduse eest. Ma julgen arvata, et ma oleksin olnud valitud ka uude parlamenti. See ei olnud nii-öelda küsimärk, kas ma pean lahkuma riigikogust sellepärast, et ma ei saa mandaati. Seda ohtu ma ei näinud.

Pigem oli ikkagi minu isiklik tunnetus, kus ma olen oma poliitilises elus jõudnud, kas ma soovin poliitikas veel olla ja praegu oli otsus, et ma valin teise tee.

Te olete küll Reformierakonna kõige pikaajalisem minister ja üldse moodsa Eesti kõige pikaajalisem minister, aga mul on mulje, et mingit isiklikku keemiat Kristen Michaliga teil ikkagi ei olnud?

Kui mind valiti erakonna esimeheks, siis teine kandidaat oli ju Kristen Michal ja tõepoolest tollal erakonna liikmed andsid mulle väga tugeva mandaadi. Sellest ajast on ajakirjanikud kogu aeg kirjutanud, et küllap teil on seal mingisugune nagu jama. Reaalsus on see, et me töötasime koos. Loomulikult me maailma kõige suuremad sõbrad ei ole, me perekondlikult läbi ei käi, aga see ei tähenda, et me Eesti asja ei aja.

Kui Kristen Michal sai peaministriks, küsisin ta käest väga konkreetselt: kas ma teen kaitseministrina plaane paariks kuuks või ma teen plaanid kuni valimisteni? Ma sain vastuse, et ma võin need plaanid teha valimisteni. Ma need plaanid tegin ja kaitseministeeriumiga me tegime väga suuri asju, alates Ukraina abistamisest, lõpetades Eesti kaitsevõime tõstmisega. Need on olnud väga-väga olulised muutused.

Kui te mõtlete selle peale, et neli aastat tagasi oli kaitsekulu veel kaks protsenti ja täna on kaitsekulu 5,4 protsenti, siis need on olnud pöörased arengud ka Eesti kaitsevõimes.

Raamistage ja pakendage, kuidas soovite - see, et te ära lähete, ju ikkagi näitab, et asjad ei ole päris korras teie vaates?

Eesti rahvas on päris palju viimasel ajal oma arvamusi poliitilisel tandril muutnud. Meenutagem, et Isamaa erakond oli alla valimiskünnise vahepeal või valimiskünnise juures. Täna on üks populaarsemaid. 2010. aasta sügisel oli sotside populaarsus üle 25 protsendi ja Sven Mikser valmistus peaministriks saamiseks. Nad ei võitnud valimisi.

Erakonnas toimuvad muutused, ühiskonnas toimuvad muutused ja reaalsus on see, et valija annab nendel valimistel hinnangu. Kui meil hetkel on 37 kohta, pluss siis mõned, kes on erakonnaga liitunud ehk no ütleme ligi 40 saadikut, ja kui see näiteks kukub seal 13-15-16 koha peale, siis on kolm korda kukkumine ja siis loomulikult on erakonna sees vaja vaadata, et kuidas me nüüd siia jõudsime.

Ma kujutan ette, et väga paljudel tekib ikkagi küsimus või kahtlus, et küll see Pevkur põgeneb mingisuguste luukerede eest?

Teate, luukerede kohta ma ei oska teile küll midagi öelda. Need 20 aastat on mul olnud võimalus teenida Eesti rahvast ja 12 aastat valitsuse liikmena teha suuri asju. Ja kindlasti ma ei põgene kellegi ega millegi eest.

Teid on juba palju grillitud sel teemal, aga protokolli jaoks käime põhipunktid ikkagi üle. See Datasel, mille taga on mingid kahtlased India päritolu ettevõtjad ja kellele Eesti riik maksis suurusjärgus 60 miljonit eurot, aga kaupa ei saanud, ka te tõukasite seda tehingut kuidagi eriliselt tagant?

Räägime faktidest. Punkt üks: ei, ei tõuganud. Punkt kaks: kui me vaatame üldse erasektorit, siis mul on väga kahju, et erasektor vahest ei suuda oma kohustusi täita. Dataseli käitumine ja kohustuste mittetäitmine tähendas seda, et Ukraina ei saanud oma vabadust kaitsta ja sellest on äraütlemata kahju. Aga ma väga loodan, et Euroopa prokuratuur koos Eesti uurijatega teeb maksimaalselt head tööd ja kui keegi on vaja vastutusele võtta, siis see inimene või need inimesed võetakse vastutusele. Samas Datasel on ju püüdnud Eesti riigiga suhelda edasi ja ei ole kusagile peitu kadunud.

Moona on vahelaos olemas, aga Eesti riik peab seisma ka Euroopa maksumaksja vahendite eest. Kuigi seal ei ole Eesti maksumaksja vahendeid – mida on jällegi valesti meedias tihtipeale oponentide poolt kasutatud –, siis see asi saab lahenduse läbi prokuratuuri menetluse.

Samas on ikkagi mulje, et teie versioon sellest, kuidas Dataseliga suheldi, ja riigi kaitseinvesteeringute keskuse versioon on kuidagi nagu erinev ja takkapihta veel mingid e-mailid on ka kadunud?

Nagu ma ütlesin, las uurijad tegelevad sellega, aga on olemas ka ju Dataseli ütlused parlamendi komisjonis, kus nad ütlevad, kellega nad suhtlesid. Nad suhtlesid riigi kaitseinvesteeringute keskuse inimestega ja see on selles mõttes juba praeguseks tegelikult päris hästi dokumenteeritud, kuidas ja mismoodi Datasel Eesti riigiga suhtles. Ikkagi ma tulen tagasi selle juurde, et minu arust fookus kipub olema vales kohas – Datasel ei täitnud oma kohustust, nii nagu osa teisi ettevõtteid ei ole täitnud oma kohustust. Aga see ei ole selles mõttes maailma lõpp selle pärast, et Eesti riik läbi riigi kaitseinvesteeringute keskuse seisab Euroopa maksumaksja õiguste eest nii kohtus kui Euroopas rahvusvahelises arbitraažis.

Teine teema, mida teile ette heidetakse, on siis arvepidamise puudused kaitseväes, millele riigikontroll aastaid tähelepanu juhtis ja mida teie nii-öelda vahikorra ajal ei suudetud ka likvideerida. Mis teil selle õigustuseks on öelda?

Ma ütlesin seda parlamendi suures saalis, kui ma tegin poliitilise avalduse ja võtsin poliitilise vastutuse riigikontrolli auditis toodud etteheidete eest, et need probleemid kaitseväes tegelikult olid olemas ka siis, kui kaitseminister oli Urmas Reinsalu.

Kaitseväes oli väga pikalt erand, kus kogu arvepidamist, kogu vara ei pidanud riigi raamatupidamisaruandesse kajastama. Mina muutsin selle ära. Minu ajal me tegime ümberkorralduse, kus kogu kaitseväe vara peab olema kenasti arvel. Ja on hulk tehnilisi üksikasju, mida meil siin nii-öelda lahti rääkida kõiki pole võimalik, aga fakt on see, et iga euro, mille Eesti maksumaksja on andnud kaitsevõime arendamiseks, on läinud kaitsevõime arendamiseks.

Me teame, kus on meil haubitsad, me teame, kus meil on padrunid, me teame, kus meil on mürsud. Me teame, palju meil on vara, ja selles mõttes, et loomulikult ka raamatupidamislikult peab saama arvepidamine korda. Me tegelesime sellega väga palju, aga see on väga suur süsteem, üle tuhande arvepidamise koha, üle kahe miljoni kirje. Kaitsevägi peab selle korda saama. Ja ma arvan, et seda ei saada korda ei Heremi ajal ega kindlasti siin ühe aastaga, vaid see võtab rohkem aega. Ka uue valitsuse minister peab sellele väga palju tähelepanu pöörama.

Kolmas intriig on seotud suure Türgi relvakontserni ARCA investeeringuga Eestisse, kes siis kavandab Virumaale suurt moonatootmist. Versioon on selline, et justkui teie kuidagi lükkasite enda sõpra, ärimees Jaanus Rahumäge türklaste esindajaks siin Eestis?

Vaadake, see on nüüd nagu see, kus spekulatsioonid on ületanud igasuguse kaine mõistuse. ARCA Defence on Eesti riigi ees kõik oma kohustused täitnud korrektselt. Nad osalesid rahvusvahelisel konkursil. Rahvusvahelise konkursi tulemusel nad tegid parima pakkumise. Nad on tänaseks saanud tegevusloa, millega on läbi valgustatud kogu nende tegevus erinevate ametkondade poolt, ja see, kes on nende esindaja siin Eestis, see on nende kommenteerida, nende valida.

Ja teil siin mingisugust sudimist ei olnud, sõbra lükkamist?

Ei. Mina ei lükka kedagi kuskile ette. Ma saan ju aru sellest… Loomulikult, Jaanus Rahumägi on inimene, keda ma tunnen, ja ma pean hoidma lahus need, millised on otsused kaitseministeeriumis, ja millised on minu isiklikud tutvused.

Kokkuvõttes, kõik teie sammud on tehtud parimas usus Eesti kaitsevõime arendamise nimel omakasupüüdmatult ja uurimisi te ei karda?

Kaitseministeeriumis ja ka vabariigi valitsuses oli üks põhimõte moonatehasega:  me soovime moonatehast, aga me ei soovi sinna – ja seda on muuseas öelnud ka ühes intervjuus siinsamas rahvusringhäälingus Kusti Salm, et me ei soovi sinna maksumaksja vahendeid sisse panna. Täpselt nende põhimõtete järgi need rahvusvahelised konkursid ka käisid.

Kõikidel pakkujatel – kui me räägime suurtest tegijatest BAE Systems, Rheinmetall, Nammo – kõigil oli võimalus esitada pakkumine. Ja kui me vaatame ARCA Defence'i, siis ta on Türgi suurim eksportöör. Ta on NATO liitlane ja ülisuur moonatootja ja ma arvan, et kui on võimalus saada Eestisse 300-miljoniline investeering, sajad ja sajad töökohad, siis see on Eesti riigile tunnustus, et üks väga suur monotootja tahab Eestisse tulla.

Kui ei oleks olnud seda mürsuskandaali, mis sundis teid septembri alguses tagasi astuma, kas see otsus poliitikas (mitte)jätkamisega oleks teistsugune?

Suure tõenäosusega ma oleks ikkagi teinud otsuse, et ma valin endale uue tee. Nagu ma ütlesin, see on olnud pikemaajalisem protsess ja väga pikalt kaalutud. Ma pidin enda jaoks selgeks mõtlema, mis ma soovin järgmised 25 aastat oma elus teha.

25 aastat olen ma olnud poliitikas. Kas ma soovin jääda poliitikasse, hinnates ka hetkel loomulikult seda, milline võib olla valimistulemus, et kas Reformierakonnal on võimalik kanda valitsusvastutust või mitte või on ees ootamas opositsioon parlamendis – et selles mõttes neid kõiki erinevaid asjaolusid ma hindasin. Samamoodi seda, milline on mu enda soov ennast teostada järgnevatel aastatel.

Teil on 49 ees, juubel kevadel tulemas. Ma saan aru, et tegelikult ka tervis hakkas endast kergelt märku andma?

Ministri töö on väga pingeline. See ei ole mingi vabandus, sa pead sellega hakkama saama. Aga reaalsus on see, et mingil hetkel töökoormus oli nii suur, et mõned korrad, jah, tervis andis väga oluliselt märku ja ühe korra seetõttu kokku kukkumise tagajärjel ma jäin ka lennukist maha. Nii et tuli ette.

Aga ma ei kurda ja ma ei virise. Ma tegin oma tööd, kontrollisin oma tervist, aga pikema perspektiivi peale loomulikult sa pead mõtlema.

25 aastat poliitikas, 20 riigikogus, 12 ministrina. Need on väga muljetavaldavad numbrid ja küllap tehakse põhjalikumaid portreelugusid tulevikus sellest kõigest, aga mõned peatükid ma käiksin siiski eraldi üle. Ma saan aru, et kui te olite värskelt saanud ministriks millalgi aastal 2009, siis oli episood, kus teile toodi kirst ukse ette. Mis see oli?

Jah, ta toodi Stenbocki maja ette. Tervishoiutöötajad ei olnud rahul. Mäletate, oli 2008-2009 suur majanduskriis. Kui ma läksin sotsiaalministeeriumisse, siis tegelikult minu esimene ülesanne oli üheksa protsenti eelarvet kärpida. Me tegime väga suuri kärpeid – mäletate, kärpekrokodillid ja nii edasi – ja loomulikult sotsiaalvaldkonnas ei ole see võimalik, tervishoius samamoodi, aga kuna see foon oli loodud, siis tervishoiutöötajad nõudsid vaatamata kärbetele väga suuri palgakasvusid ja siis nad tõepoolest demonstratsiooni käigus tõid musta kirstu, kus oli siis ka vere imitatsioone, Stenbocki maja ette.

Kuidas noorele ministrile mõjus selline tagasiside?

Kui sa oled sel hetkel 32-aastane, värskelt saanud ministriks, siis oli hea karastus. Aga lõppkokkuvõttes me nii selle olukorra kui ka arstide streigi ju tegelikult suutsime ära lahendada ja ma arvan, et üks võib-olla olulisemaid märksõnasid kogu nende 12 aasta jooksul tegelikult ongi minu karjääris olnud erinevate kriiside lahendamine ja nende inimestega, kes mu ümber on olnud, on need ka õnnestunud.

Ma saan aru, et väga hingeminev ja raske oli, jällegi vist sotsiaalministri ajal, kui toimus Haapsalus ohvriterohke lastekodu põleng? Te olite isiklikult seal väga lähedal?

Jah, see oli üks raskemaid hetki selles mõttes, et, jällegi, sa oled ju tegelikult noor minister. Sa saad öösel kõne, et lastekodu põleb. Ma hüppasin kohe autosse ja sõitsin Haapsallu. Olime seal staabis koos päästjate, politseinike, kriisijuhtidega ja sa tead, et sul on noored, väikesed hukkunud. Emotsionaalselt oli see üliraske. Aga ka selles olukorras sa ministrina, juhina pead säilitama ratsionaalsuse ja vaatama seda, kuidas sellest olukorrast välja tulla - mida teha, mida öelda lähedastele, mida öelda avalikkusele.

Siin peab tunnistama, et meie päästjad, politseinikud, kriisijuhid, nad on absoluutselt profid ja neid tuleb väga-väga tunnustada.

Järgmine rahvusvahelise mõõtmega kriis oli 2014, kui Eesti-Venemaa piiril Vene eriteenistused röövisid kaitsepolitsei ametniku Eston Kohveri. Te olite siseminister ja ma saan aru, et teil oli päris palju kulissidetagust tegevust, et ta tagasi tuua?

Selle lahendamise käigus tõepoolest sa pead kasutama kõiki tutvusi. Siin tuli abiks hoopis kõrvaline teema: minu olek võrkpalliliidu presidendiks. Tollal olid Eestil veel Venemaaga suhted olemas ja kuna Venemaa võrkpalliliidu presiidiumi esimees on tänane Putini julgeolekunõukogu esimees, siis oma võrkpallikontaktide kaudu ma võtsin temaga ühendust. Me saime esmase kontakti ja hakkasime sealt lahendama.

Loomulikult põhivastutus ja põhiläbirääkimised toimusid kaitsepolitseiameti ja FSB vahel, aga lõpuks see vajas ka presidentide armuandmist ja selle vahendamise FSB-ga pidin läbi viima mina. 

Mul on kahju, et Estoni pere pidi olema ilma Estonita üle aasta. Oleks kindlasti soovinud kiiremini, aga, jah, see hetk, kui Eston koju Eestimaa pinnale tagasi tuli, oli mul võimalus Estoniga ka rääkida. Tema esimene kõne oli oma abikaasale, mis on mõistetav. Ja see oli väga südamlik hetk.

Te olete ikkagi rekordimees: seitsmes valitsuses viiel erineval ministrikohal olnud. Olite vahepeal ka Reformierakonna esimees oma kaks aastat, aga peaministriks te kunagi ei saanud. Kas see kipitab ka?

Eestis on väga vähe inimesi, kes on olnud peaministrid. Ei oleks nagu selles mõttes loomulikult aus öelda, et ma ei ole mõelnud peaministrikohast, loomulikult olen. Aga sa pead hindama objektiivselt oma võimalusi ja sel hetkel, kui need võimalused avanesid, olid otsused teised. Ja midagi ma kahetsema küll ei ole jäänud.

Mul on olnud võimalus ka kaitseministrina tegelikult olla maailma kõige suuremate laudade ümber. Olles pärit väikesest Iisakust. Jõuda Valgesse Majja või NATO laua taha, käteldes president Zelenskiga või Donald Trumpiga – on olnud suur au teenida Eesti rahvast.

Hoopis teisest ooperist. 2022. aasta kevadel, kui täiemahuline sõda oli paar kuud vana, osalesite TV3 laulusaates "Maskis laulja". Mis teid sinna ajas?

Kui hästi lihtsalt öelda, siis produtsent Kaupo Karelson helistas. Eks ma mõtlesin hästi tõsiselt. Ma ei pea ennast mingisuguseks suureks lauljaks ja ma olin veendunud, et ma sealt esimesest saatest välja kukun. Aga kui saatus ja Eesti rahva hääled viisid Malekuninga superfinaali, siis ma palusin, kas mul oleks võimalik laulda ukraina keeles Ukraina tollast nii-öelda sõjahümni, mis 2014. aastal kirjutati. Tagantjärele, see on olnud väga emotsionaalne rännak selles mõttes, et, jah, Ukrainas sai see laul oluliselt veel populaarsemaks kui Eestis. Seda vaadati seal miljoneid-miljoneid kordi Facebookis.

Ukrainlased on väga-väga tänulikud Eesti rahvale kogu selle toetuse eest. Kui ei oleks meie enne sõja algust saatnud Javeline, kui me ei oleks alustanud tankikoalitsiooni, kui me ei oleks teinud miljoni mürsu initsiatiivi, kui me ei oleks andnud ära oma haubitsaid, siis Ukraina oleks oluliselt kehvemas seisus ja seda ukrainlased mäletavad. Ja kui midagi läheb Ukraina ühiskonnas viraalseks, siis tõepoolest, nad on palunud mul mõned korrad Ukrainas ka seda laulu esitada. Ja see vastuvõtt on olnud väga soe. Aga ma olen ka öelnud, et ma ikkagi laulja ei ole, minu põhitöö on aidata Ukrainat nende vabadusvõitluses.

See on olnud tõesti, nagu ise ütlesite, pöörane sõit ja pikk sõit. Kõigest me ei jõua siin rääkida, aga kas on kahju ka praegu see uks, see peatükk sulgeda?

Mul selles mõttes ei ole kahju, et ma tunnen tänutunnet ja on olnud suur au Eesti rahvast teenida. Ma lihtsalt loodan, et nüüd, tulles teisele poole maksumaksjaks, et see annab tegelikult teistpidi võimaluse Eesti riigi arengusse panustada.

Mis või kes teist siis edasi saab, sest ma kujutan ette, et võrkpalliliidu presidendi ametiga te ei piirdu?

Võrkpall jääb minu südamesse, sport jääb minu südamesse. Ma olen ka Eesti olümpiakomitee täitevkomitees, nii et selles mõttes see ei kao minu elust mitte kusagile. Võib-olla on võimalik tagasi minna mängima näiteks ka rahvaliigat või 50+ liigat näiteks, aga eks lähitulevik ja lähikuud näitavad, milline see täpne väljund saab olema.

Ma tahaksin osaleda tegevustes, mis ka Eesti riiki aitavad edasi arendada, tugevamaks muuta. Rahvusvaheline suhtlus on mulle alati meeldinud. Võib-olla tänane intervjuu tegelikult avab mingid uksed, kus keegi pärast seda intervjuu avaldamist helistab ja pakub midagi, nii et vaatame.

Teil on telefon pungil rahvusvahelistest kaitsevaldkonna kontaktidest, ma saan aru, et te sihite siis ikkagi kusagile nagu välismaale, aga kaitsevaldkonda?

Ma austan seda, mida ma olen ka varasemalt öelnud, mis puudutab pöördukse efekti. Ma ei sihi mingit konkreetset nii-öelda Eesti kaitsetööstuse ettevõtet, et panin kaitseministeeriumis ukse kinni ja järgmisel hetkel lähen Eesti kaitsetööstusettevõttesse, vaid siin peab jääma mingisugune ajaline puhver.

Selles mõttes, jah, olen avatud, soovin olla hea maksumaksja pärast seda, kui minu poliitiline karjäär lõpeb.

Kui ma õigesti aru saan, siis selle nädala lõpuks peavad olema Reformierakonna valimisnimekirjad nii-öelda lukus. Kas lahkujaid tuleb veel?

Lahkujaid juba mõnevõrra on olnud. Andres Sutt teatas, et ta ei kandideeri, Liina Kersna teatas, et ta ka ei kandideeri, Maris Lauri tuli presidendi kantseleisse. Ma ei välistaks, et on mõned loobujad veel, aga kindlasti on ka uusi tegijaid. Nii et selles mõttes poliitika ja poliitika tegijad ajas ikka muutuvad. Seda ei pea kuidagi eriskummalisena võtma.

Küll on mul üks kerge mure, et tegelikult poliitika on väga-väga palju muutunud selle 25 aasta jooksul ja sellist ärapanemist on rohkem kui ära tegemist. Sotsiaalmeedias klikihuvi on ületanud sisulise poliitika tegemise. Nii et ma arvan, et see on see, mille peale tegelikult Eesti rahvas peaks üldisemalt mõtlema, et selline populismi tuuleiil ei muutuks tormiks ja sisuga tegeletaks rohkem kui tantsimisega Tiktokis.