Oktoobris toimusid Brüsselis riigihangete reformi elluviimiseks meeleavaldused, millel üheksa liikmesriigi elutähtsate teenindussektorite töötajad nõudsid, et riigihangete kaudu väärtustataks ettevõtjaid, kes soovivad töötajatele maksta inimväärset palka. See kõlab kokku Euroopa Parlamendis juba mõnda aega kõlanud üleskutsetega tagada riigihangete strateegiliseks läbiviimiseks vajalik õiguslik raamistik.

Ka Eestis pole võõras mõte, et riigihangetes peaks lisaks madalale hinnale olema võimalik laialdasemalt ja tõhusamalt edendada sotsiaalseid eesmärke, näiteks parandada hankelepingu täitmisel osalevate töötajate palgataset.

Ometi näeb hankepraktikas keskmise palgaga maksmisega seotud hanketingimusi harva ja isegi nendel harvadel juhtudel jääb see õilis eesmärk lepingu täitmise faasis pahatihti pelgaks sõnakõlksuks. Miks nii? Kas probleem on õigusliku raamistiku puudujääkides või milleski muus?

Kõige sagedamini kohtab hankepraktikas keskmise palgaga seotud hanketingimusi hindamiskriteeriumite hulgas. Lihtsustatult öeldes saab rohkem hindepunkte ja suurema võiduvõimaluse see pakkuja, kes oma pakkumuses lubab maksta näiteks vähemalt keskmist palka või kes lubab keskmisele palgale lisaks maksta suurema summa.

Pakkumuste hindamiskriteeriumite eesmärk on valida kompetentsete pakkujate vahel partner, kes pakub konkreetse lepingu täitmiseks parimat sooritust ehk hinna ja väärtuse suhet. Seega peavad hindamiskriteeriumid alati olema selgelt seostatavad hankelepingu esemega ehk kuidas hinnatav aspekt mõjutab lepinguga saadavat väärtust.

Euroopa Kohus on kohtuasjas C-368/10 kinnitanud, et põhimõtteliselt pole keelatud nõuda, et toode peab olema pärit õiglasest kaubandusest. Õiglase kaubanduse kriteerium sisaldab muuhulgas ka tingimust tasuda kauba või teenuse eest õiglast hinda.

Kuivõrd Euroopa Kohus on jaatanud pakkumuste hindamise kriteeriumina õiglase kaubanduse klauslit – sh õiglase hinna tasumise klauslit –, siis ei tohiks vähemalt teoreetiliselt olla välistatud seada pakkumuste hindamise kriteeriumiks äraelamist võimaldava töötasu tingimust.

Ent hankelepingu usaldamine sellisele ettevõtjale, kes lubab hankelepingu täitmisel osalevatele töötajatele võimalikult suure palga maksta, ei kõla kokku teise olulise põhimõttega, avalike vahendite säästliku kasutamise põhimõttega.

Samuti on ilmselt selge, et võimalikult suur palk lepingut täitvatele töötajatele ei pruugi alati tagada hankelepingu täitmise paremat kvaliteeti, mistõttu ei ole selline hindamiskriteerium piisavalt seotud hankelepingu esemega.

Sama probleem esineb ka siis, kui hindepunkte antaks mitte võimalikult suure töötasu eest, vaid näiteks keskmise palga maksmise kohustuse eest – ka keskmise palga maksmine ei pruugi omada selget seost lepingu esemega ehk tagada paremat lepingulist sooritust.

Tõenäoliselt ennustab hankelepingu täitmise kvaliteeti paremini hankelepingu täitmisel osaleva töötaja eelnev kogemus ja kvalifikatsioon kui talle makstav palk. Seetõttu ei saa minu hinnangul võimalikult suure palga maksmist või kasvõi keskmise palga maksmist väärtustavaid hindamiskriteeriume reeglina õiguspärasteks pidada.

Vahel kohtab riigihangetes ka hankelepingu tingimusena sätestatud iga pakkuja kohustust maksta lepingu täitmisel osalevatele töötajatele vähemalt keskmist palka. Kuna hanketingimus peab olema seotud konkreetse lepingu esemega, siis arvatavasti ei saa nõuda kõikidele ettevõtte töötajatele keskmise palga tasumist, vaid keskmise palga maksmise kohustus peab seonduma konkreetse hankelepingu täitmisel osalevate töötajatega.

Euroopa Liidu hankedirektiivid hankelepingu täitmist ei reguleeri, mistõttu on hankelepingu täitjale sotsiaalset laadi ülesannete seadmise korral hankijal suurem diskretsioon kui hankemenetluses pakkujate suhtes tingimuste seadmisel ja pakkumuste hindamisel. Seetõttu tundub sotsiaalsete eesmärkide edendamine just lepingutingimuste kaudu kõige efektiivsem strateegia olevat.

Selleks, et õilis eesmärk ei jääks lihtsalt paberile, peab hankija ise märkimisväärset aktiivsust üles näitama.

Esmalt tuleb keskmise palga maksmise kohustus hanketingimuses piisavalt selgelt lahti kirjutada: milline on keskmise palga arvutamise metoodika, millistele töötajatele see laieneb, kas pakkuja peab tagama selle kohustuse täitmise ka oma alltöövõtjate poolt jne.

Teiseks peab hankija veenduma juba alapakkumuste kontrolli teostamisel, kas ja kuidas on pakkumuse hinnas arvestatud kõikide hanketingimuste täitmisega, sh kohustusega maksta keskmist palka.

Kolmandaks ja veel olulisemaks tuleb aga pidada hankelepingu täitmisel toimuvat hankija järelevalvet selle üle, kas lepingu sõlminud töövõtja ka tegelikult täidab keskmise palga maksmise kohustust.

On avalik saladus, et hankelepingute täitmisel on praktikas olulisi puudujääke ning ettevõtjatel on sisuliselt võimatu efektiivselt vaidlustada konkurentide soodustamist sel moel, et hankija lihtsalt ei nõua lepingupartnerilt kõikide lepingutingimuste täitmist. Hiljuti juhtis sellele tähelepanu ka rahandusministeerium kohalikele omavalitsustele saadetud ringkirjas, ent tegemist ei ole vaid kohalike omavalitsuste probleemiga.

Paraku tuleb tõdeda, et isegi kui palgatasemega seotud nõuded on leidnud tee hanketingimustesse, jäävadki need tihtipeale vaid põhimõteteks paberil, sest motivatsiooni või ka ressursse reaalselt kontrollida töötajatele makstavaid töötasusid tundub nappivat.

Kokkuvõtvalt on tegelikult võimalused inimväärse palga maksmise kohustuse kehtestamiseks riigihangetes olemas ka praeguses õiguslikus raamistikus ja pigem on takistus hangete läbiviijate praktilises valmiduses keskmise palga nõude täitmist ka reaalsuses kontrollida.