Gruusia aktivist: Rustaveli avenüül protestivad inimesed ikka veel
Gruusias pärast valimisi puhkenud meeleavaldused on vaibumas ega ületa enam uudiste künnist. Gruusia opositsiooni aktivist Mikheil Lazginiani kardab, et Gruusia on kaotamas end Moskva-meelsetele jõududele.
Intervjueeritav on Gruusias rahvusvähemuste õiguste eest seisva organisatsiooni World of Tolerance juht.
Vaid kuu aega tagasi võrdlesid protestijad Tbilisi tänavatel end ukrainlaste maidaniga ning lubasid, et alla ei anna. Mis on neist protestidest tänaseks saanud?
Igal õhtul, mis tahes ka ei toimu, kui lähete Rustaveli avenüüle, näete seal sellist inimeste hulka, mis täidab kogu tänava.
Palju loodetakse Donald Trumpile. Nii võimud kui ka opositsioon loodab, Trump toetab just neid.
Väga palju on pingutatud ja kulutatud raha Gruusia arengu peale ja ma ei usu, et Ameerika Ühendriigid, ükskõik, kes ka ei juhiks Ameerika Ühendriike, annaks Gruusia nii lihtsalt kellelegi teisele.
Üheksakümnendate algul, mil Nõukogude Liit lagunes, olid kõik liiduvabariigid ühel stardijoonel. Eesti on täna NATOs ja Euroopa Liidus, Gruusias ajab üks revolutsioon teist taga, läbi on käidud mitmest sõjast.
Balti riikide inimesed on koondunud põhimõtete ja ideede ümber. Grusiinidele on alati vaja liidrit, kellele järgneda. Ja see on väga ohtlik positsioon, sest kohe, kui liider on likvideeritud, või kui ta pole enam populaarne, siis sa kaotad sihi, mille sa oled juba seadnud.
Aastatel 1991-1995 oli meil kolm sõda, ka kaks etnilist sõda, mida Venemaa toetas. Venemaa toetas tol ajal erinevaid režiime, andis relvi mõlemale poolele.
Nad üritasid inimeste vahele kiilu lüüa ja siis valitseda seda killustunud kaost, see töötas. Kahjuks see töötas. Ja ma arvan, et selline lähenemine töötab ka täna, sest see, mis täna Gruusias toimub... ükskõik, kui venemeelseks me ka oma valitsust ei kutsu, nad on grusiinid.
Riigi arengust on inimestel kardinaalselt erinev arusaam.
Erinevad inimesed saavad sellest erinevat moodi aru. Näiteks, ma arvan tõepoolest, et Gruusia Unistuse toetajad usuvad, et kõik, mida Gruusia Unistus teeb, on nende riigile hea. Mitte ainult nende perele, vaid ka Gruusiale.
Ja sõda Ukrainas hirmutab.
Kardetakse Venemaa sissetungi ja on kaks täiesti erinevat arusaamist, mis on Gruusiale hea.
Sõttasaatmise eest põgenenud vene poisid võeti Gruusias rõõmuga vastu, sest nad võtsid kaas ka oma raha.
Jaa, see on küllaltki hea küsimus. Kas see on okei, see on vaieldav, kas see on okei või mitte. Olid tegelikult ka protestid, viia viisarežiim sisse venelastele.
Pärast seda, kui Saakašvili võimult lahkus, peatati kõik katsed leida alternatiivseid turge näiteks Hiinas või Euroopas või kusagil mujal, kõik jäi seotuks Venemaaga. Meie tooted eksporditi Venemaale, me saime raha Venemaalt, suurimad ettevõtted on Venemaast sõltuvad. Enamus turiste tuleb Venemaalt.
Ja paari aasta eest, mil sõda Ukrainas juba käis, väitsid noored inimesed Tbilisi tänavatel siinkõnelejale, et Moskvaga tiiba ripsutav valitsus täitsa sobib neile. Sest ta on ka sõber Euroopaga. Just Gruusia Unistus surus 2014-ndal aastal läbi eurointegratsiooniks vajaliku seaduse, mis keelustas riigis igasuguse diskrimineerimise.
Nemad võtsid vastu mittediskrimineerimise seaduse, mis oli sel ajal väga vastuoluline. Üks meie põhitalasid, Gruusia ortodoksne kirik, oli sellele väga vastu, Ivanišvili surus kõiki seda seadust vastu võtma.
Saadi viisavaba režiim Euroopa Liiduga, põhiseadusesse raiuti liitumine NATO ja Euroopa Liiduga.
Tõepoolest, nende otsuste põhjal võiks ju mõelda, et äkki nad on läänemeelsed. Ja meie mõtlesimegi nii. Me mõtlesime, et nad võib-olla mängivad topeltmängu, nad ei tahtnud Venemaaga väga tülli minna, samal ajal tegid endast parima, et pääseda läände.
Kahe viimase aasta jooksul on kõik muutunud.
Nad on hakanud kasutama neid samu meetodeid, mida kasutas Saakašvili ja mille tõttu ta kaotas võimu, kasutades jõudu oma rahva vastu, kasutades ka peksmist, nende pihta tulistamist, tagakiusamist, kinnipidamist. Nad teevad kõike seda, mida Saakašvili tegi ajal, mil ta võimu kaotas.
Mikheil on jeziit. Veel kümme aastat tagasi tajus ta rahvusvähemusena tõrjumist. Tänaseks on ta barrikaadidel koos grusiinidega, sest ühiskond on ses küsimuses teinud läbi hüppelise arengu.
Te võite näha palju rahvusvähemuste esindajaid seal, erineva päritoluga, erineva usutaustaga, jne. Seal on palju rahvusvähemusi: jeziidid, aserid, armeenlased, sest nad tajuvad ennast ühiskonna osana.
Nurka aetud võimudelt kuuleb aga taas, et kui sulle midagi ei meeldi, mine tagasi sinna, kust sa pärit oled.
Kui grusiin vahistatakse ja saab peksa lihtsalt selle pärast, et ta protesteerib, siis sind vahistatakse ja pekstakse selle, eest, et sa oled meeleavaldusel ja ka veel selle eest, et sa oled rahvusvähemus, et kuidas te ometi julgesite tulla meelt avaldama grusiinide vastu.
Kas oskamatus suhelda rahvusvähemustega võis ka olla üks põhjuseid, miks Gruusia kunagi kaotas Lõuna-Osseetia ja Abhaasia?
See on tõesti üks põhjustest, ma usun ka seda.
Kui Nõukogude Liit lagunes, tekkis suur rahvustunne. Ja rahvuslus on ühelt poolt väga hea jõud, selleks et saavutada iseseisvust, et saada oma võimu ja jõudu tagasi. Samal ajal on see väga habras asi. Sa pead hästi teadma, kus asub rahvusluses punane joon. Radikaalne rahvuslus on fašism, see võib käia ühest servast teise väga kiirelt.
Abhaasias on viimasel ajal olnud Venemaa-vastaseid proteste, kas ei oleks õige hetk see piirkond tagasi võtta?
Jah, seal on Venemaa vastased demonstratsioonid, aga me ei näe ka Gruusiat pooldavaid demonstratsioone.
Ma arvan, et me oleme otsustanud põhimõtteliselt, et me mitte mingil juhul ei tee enam seda sama viga. Me ei lähe iial Abhaasiasse relvaga, tankide ega muuga. See ei saa olla lahendus.
Sest Gruusial on Abhaasiale palju pakkuda: viisavaba režiimi Euroopa Liiduga, võimalust minna Euroopasse ja kui Gruusiast saab Euroopa Liidu liikmesriik, siis ka Abhaasia võib saada Euroopa Liidu liikmeks.
Toimetaja: Mari Peegel
Allikas: "Välisilm"