Ulrika Paavle: põhiõigus nutivabale koolile

Koolidele juba kehtib hulk nõudeid, nii ruumide suuruse kui ka laste arvu kohta. Olgem siis nõudlikud ka nutireeglite suhtes. Lastel on õigus sellele, et nende ajud vabastatakse manipuleerivaist kütkeist, mis ei lase neil koolipäeva jooksul õppimisele keskenduda, kirjutab Ulrika Paavle.
Põhiseaduse sõnastus ei ütle nutiseadmete kohta muidugi midagi, sest selle tekst pärineb suuresti aastast 1992. Ajast, mil jäi veel neli aastat president Lennart Meri Tiigrihüppe programmi väljakuulutamiseni ja mil digiseadmetega liiale minekust ei osanud keegi undki veel näha. Põhiseadus on aga elav dokument, mis nõuab, et riik ja koolid arvestaks hariduse andmisel tänapäevast konteksti, seejuures ka ületaks kaasaegsed takistused hariduse omandamisel.
Foon
Möödunud aasta septembris saatis Eesti Koolipsühholoogide Ühing avaliku kirja, paludes riigilt selgeid reegleid nutiseadmete kasutamiseks koolikeskkonnas. Toodi välja, et teadusuuringud näitavad seoseid nutiseadmete piiramatu kasutamise ning laste vaimse ja füüsilise tervise halvenemise, õpiraskuste ning sotsiaalsete probleemide, sealhulgas küberkiusamise, vahel.
Seevastu oktoobris lõi õpetajate ja vanemate seas laineid õiguskantsler Ülle Madise seisukoht, et kool ei tohi nõuda õpilaselt enne tunde telefoni hoiukasti panemist. Jäi kõlama, justkui õiguskantsler oleks öelnud, et õpilasel on põhiõigus nutitelefoni enda käes hoida, igal juhul, nüüd ja igavesti. Tegelikult andis õiguskantsler hinnangu üksnes ühe kooli kodukorrale lähtuvalt kehtivast seadusest.
Mitmelt poolt aga kostabki häälekalt, et lastelt ei tohi nutiseadmeid ära võtta, sest tehnoloogia on tulnud, et jääda. Tõepoolest, telefoniputkad, postkontoris tellitavad kaugekõned, sularahas lauatelefoni arve maksmine on õnneks jäädavalt minevik.
Teised ütlevad, et lapsed ei saa õppida, sest nad istuvad kogu aeg nutis. Tunnis ollakse salaja telefonis ega panda seadet käest ka ütlemise peale. Vahel vaatavad õpetajad sellele ka läbi sõrmede, et mitte kasutada tulutult aega ja energiat, mis peaks õpetamisele kuluma.
Räägitakse, kuidas õpilane palub õpetajal tunnis lubamatu telefonikasutuse eest saadud märkus kustutada, seejuures ekraanilt pilku tõstmata. Korra tagamisele kuluvat varasemaga võrreldes hoopis enam aega. Muide, juba 1935. aastal tõdeti, et koolilaste seas on pääsenud valla püsimatus ja nad ei suuda koondada oma mõtteid.
Seega on põhjendusi, et lasta nutiseadmeid vabalt kasutada, aga ka argumente, miks nutiseadmete kasutust piirata.
Mida ütleb põhiseadus?
Põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus haridusele ja et kooliealistel lastel on õppimine kohustuslik. Asjakohane on ka põhiseaduse preambul, mille järgi tuleb kindlustada ja arendada riiki, mis muuhulgas on pandiks ka tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.
Lisaks põhiseadusele tuleb arvestada ka rahvusvahelise õigusega. Lapse õiguste konventsioon ütleb konkreetsemalt, et lapse haridus peab olema suunatud tema isiksuse, vaimuannete, vaimsete ja kehaliste võimete potentsiaali võimalikult täiuslikuks arendamisele, samuti lapse ettevalmistamisele vastutusvõimeliseks eluks vabas ühiskonnas. Euroopa inimõiguste kohus on märkinud, et õigus haridusele teenib ka laiemaid ühiskondlikke eesmärke.
Kaasaegne maailm koolitunnis
Milline õigus haridusele tagab kaasaegses maailmas lapse potentsiaali võimalikult täiuslikuks arendamise ja valmistab ta ette vastutusvõimeliseks eluks vabas ühiskonnas, on talle pandiks ühiskondlikus edus ja üldises kasus?
Tänapäevases maailmas ei saa kaasaegse tehnoloogiata. Nõustuda tuleb Marju Lauristiniga, et inimesi tuleb valmistada ette andmeküllase ühiskonna jaoks. Digiseadmed on osa õppetööst ja kindlasti tuleb õpetada sedagi, kuidas iseseisvalt end nutiseadmetega arendada.
Teisalt Rootsis on astutud samm vastupidises suunas: senise "hüperdigitaliseeritud" õppe järel on peetud vajalikuks uuesti suurendada raamatute osakaalu, kuna laste lugemisoskus on teinud vähikäiku.
Mida ütleb teadus?
Rootsi Karolinska instituudi järgi on teaduslikult tõendatud, et digitaalsed tööriistad pigem kahjustavad kui parandavad õpilaste õppimist. Kanada Waterloo ülikooli teadlased on leidnud, et suurenenud nutitelefoni kasutus seondub madalama analüütilise mõtlemisega.
Pennsylvania ülikooli teadlased tuvastasid katsetega, et pidevalt digiseadmeid kasutanutel oli teadustekste lugedes madalam ajuaktiivsus piirkondades, mis tegelevad keerulise info ja keskendumisega. Korraga mitme asjaga tegelemisel väheneb mälu talletumine.
Neuroteadlase Jaan Aru hinnangul ei anna nutikas riik lastele enne kümneaastaseks saamist nutiseadet kätte. Tema teada muudavad nutiseadmed aju motivatsioonisüsteemi, nii et kõik muu muutub igavaks, ka õppimine ja teised lapsed. Seade kontrollib meie tähelepanu oma pideva kättesaadavusega isegi siis, kui ei tule teavitusi.
Interaktiivseid platvorme nimetatakse ka tähelepanumajanduseks. Tähelepanu on valuuta – iga märkamine, vaatamine ja veel enam reaktsiooninupu vajutamine ja kommenteerimine maksab. Sellega justkui ei anta endalt midagi ära. Tihtilugu paneb aga kasutajaliides inimese tähelepanuvajadust ära kasutades teda pingutama ja end teistega võrdlema ilma, et sellest arugi saadaks (addiction by design).
Ja isegi kui tähelepanuvaluutat teadvustada, ei pruugi selle kurss olla teada, veel vähem tagajärjed. Facebooki skandaalsest infolekkest selgus, et tige emotikon oli algoritmi jaoks meeldimisnupu omast viis korda kaalukam. Väike, sisulises mõttes asjakohane klikk aitas upitada väärinfot ja vaenukõnet ning levida sellel miljoniteni.
Marju Lauristini sõnul ei ole tähelepanumajandusest lihtne välja murda, selleks tuleb saada eneseks ja see on hariduse kõige raskem osa. Isegi üliõpilased ei suutvat enam piisavalt lugeda ja mõelda, sest aju on treenimata.
Kõlab halvasti. Sotsioloog Katrin Tiidenberg on seevastu märkinud, et ka teadlased langevad tähelepanumajanduse lõksu: uuring, millega väidetakse, et kõik on sõltuvuses, pälvib rohkem tähelepanu kui öelda, et kõik on keeruline. Paremini on tõestatud, et kalduvus vaimse tervise häiretele soodustab problemaatilist tehnoloogiakasutust, mitte vastupidi. Igaühe haavatavus varieerub elu jooksul ja ka tahtejõulisim võib millalgi tehnoloogiahiidude manipulatsioonile alla jääda.
Vahetund kui vaba aeg
Öeldakse, et vahetund on ju lapse vaba aeg. Las laps otsustab ise, aga lapse soov ja vajadus võivad olla kardinaalselt vastupidised.
Selleks, et õpilane saaks õppimisele keskenduda, peab ta saama vahepeal teha puhkepause. Selliseid pause, mis ei anna mitte kiiret dopamiinilaksu ja mis ei jää last veel järgmiseski tunnis kummitama, vaid pause, mis lasevad päriselt ajul puhata.
Arvestades tuhandete helgete peade loodud süsteeme, mis meie kõigi tähelepanu nimel armutut võitlust peavad, on lastel õigus sellele, et tema nutireeglid aitaksid neil kaasaegses maailmas paremini toime tulla. Selleks tuleb nutikasutust piirata ja õpetada lapsi ka end ise piirama. Tasub teadvustada, et uuringute järgi on igapäevase sotsiaalse suhtluse hulk üks peamine psühholoogilist heaolu määrav tegur. Mitte sotsiaalmeedias saadud like.
Argumenteeritakse, et ega koolis ei saa esitada teisi nõudmisi kui kodus. Saab küll. Kool ei ole vaba aja veetmise koht. Koolil on väga selge – põhiseadusega nõutud – eesmärk. Kui vanem nõuaks oma lapselt iga päev kodus kogu ärkveloleku aja õppimist, oleks tegu lapse väärkohtlemisega. Nõuda kogu koolipäeva vältel õppetööle pühendumist aga ongi kooli eesmärk ja ülesanne.
Kuigi õpikeskkonna kujundamisel on jäme ots kooli käes, peavad ka vanemad aitama lastel mõista muudatuste vajadust ja eesmärki. Ilmselt tuleb nii mõnelgi vanemal enda ärevusega tööd teha ja harjuda sellega, kui laps ei või enam vahetundides nutiseadet vabalt kasutada ja vanem ei saa igal hetkel oma silmateraga suhelda. Kui tihti on miski päriselt nii pakiline, et last on vaja keset koolipäeva kätte saada? Ja kas kogu elu peaks käima erandite järgi või leiab tarvidusel muid lahendusi?
Kuidas edasi?
Haridus- ja teadusministeerium on lubanud uuest õppeaastast nõuet, et koolid peavad nutikasutust reguleerima, leides, et lahendused tuleb leida lapsevanemate, hoolekogu ja koolipidajate läbirääkimiste teel. Riigil on üksikutest koolidest kindlasti parem võimekus läbi kaaluda eri lahendusvariante, kaasata teadlasi.
Koolid on väga erinevas olukorras: mõnes on toimivad reeglid, mõnel pool on täielik vabadus, ei soovita või suudeta tegeleda piirangute jõustamisega või ei soovita sattuda vanematega vastuseisu. On ka peetud vajalikuks nutivahendeid ennetavalt hoiule võtta, milleks praegu ei ole alust. Selleks tuleb seaduslik alus luua. Seni saavad koolid siiski luua reegleid kehtiva seaduse piires oma kodukorraga.
Koolidele juba kehtib hulk nõudeid, nii ruumide suuruse kui ka laste arvu kohta. Nende nõuete puhul pigem soovitakse, et tingimused võiksid olla karmimad, et lastel oleks parem õppida. Olgem siis nõudlikud ka nutireeglite suhtes. Lastel on õigus sellele, et nende ajud vabastatakse manipuleerivaist kütkeist, mis ei lase neil koolipäeva jooksul õppimisele keskenduda ega saada iseenda parimaks versiooniks.
Toimetaja: Kaupo Meiel