Eesti koolide peamiseks kvaliteedinäitajaks on kujunemas küsimus "kui paljud lapsed käivad kodule lähimas koolis?". Suur siseriiklik haridusränne viitab, et paljud pered otsivad kvaliteetsemat haridust kaugemalt, jättes kohalikud koolid kõrvale.

Juba aastaid on Eestis õpilaste koolitee olnud mitu korda pikem kui see peaks olema. See suundumus seab tõsiseid väljakutseid nii koolivõrgu planeerimisele kui ka hariduspoliitikale tervikuna. Veelgi enam, intensiivne koolide vahel liikumine süvendab sotsiaalmajanduslikku kihistumist, luues olukorra, kus kvaliteetne haridus pole kõigile võrdselt kättesaadav.

Siseriiklik haridusränne tähendab, et pered otsivad kaugemaid koole, kui kodulähedane kool ei vasta nende kvaliteediootustele või eeskätt tihedamates asulates ei ole lähimas koolis vabu kohti ja pere on sunnitud kaugema kooli valima. Seega saame rääkida nii vabatahtlikust kui ka sunnitud haridusrändest.

Kõige olulisemad haridusvalikud toimuvad esimese ning kümnenda klassi otsingutel – algkool ja gümnaasium. Just siin võib ka kõige intensiivsemat haridusrännet eeldada. Kui kodulähedus on üks olulisi kriteeriumeid algkooli astumisel, siis gümnaasiumis on määravaimaks juba akadeemilised õppetulemused ja kooli maine.

Keskmiselt ei õpi 45 protsenti algklasside ja 59 protsenti gümnaasiumiõpilastest oma elukohajärgses koolis, kuid kohalike omavalitsuste lõikes on see näitaja erakordselt muutlik. Kõige suurem ränne on pigem linnades ja madalaim maapiirkondades.

Joonis 1. Kui paljud õpilased ei käi kodule lähimas algkoolis.

Joonis 2. Kui paljud õpilased ei käi kodule lähimas gümnaasiumis. Märkus: Lüganuse valla korral andmekaitsest tulenevalt ei saa tulemusi kuvada.

Tallinna sisese haridusrände analüüs toob esile põnevaid ja kõnekaid mustreid. Kooliralli algab juba algklassides, kus 53–70 protsenti õpilastest ei käi elukohajärgses koolis, kuid gümnaasiumiastmes kasvab see veelgi: lausa 70–80 protsenti õpilastest õpib väljaspool oma elukohajärgset kooli.

Õpilaste koolitee on pikem, kui võiks olla

Statistikaameti 2015. aasta uuring näitas, et algkooliõpilaste koolitee oli keskmiselt 3,2 km. Kuigi üle poole 1.–3. klassi lastest elas koolist vähem kui kilomeetri kaugusel, valiti sageli kaugem õppeasutus. Nii kujunes algkoolilapse tegelik koolitee kaks korda pikemaks, kui see võiks olla.

2016. aasta andmed näitavad, et kuigi gümnasistide koolitee keskmine pikkus on 15 km, jääb kolmandikule neist kool kuni 2 km kaugusele kodust. Gümnasistide koolitee mediaanpikkus on 4,3 km. Statistikaameti analüüs ja kaardid näitavad selgelt, kuidas gümnaasiumite sulgemine võib piirkondlikku õpirännet kujundada, aga mitte alati. Igal koolil ja piirkonnal on oma lugu ning unikaalne mõju haridusrändele.

Just suuremates linnades on koolitee pikendajaks ka vanemate "kolimine" ehk esimese klassi otsingul asutakse end populaarsemate koolide naabrusesse tuttavate juurde sisse kirjutama. 2017. aasta andmetel näitas statistikaamet Tartus kooli läinud laste elukohta enne esimesse klassi minekut ning võrdlusena ka koolimineku ajal. Selgelt ilmnes, et Tartu kesklinna kooli suundus märkimisväärselt palju lapsi, kelle varasem elukoht asus mujal. Nõnda võib juhtuda, et päriselt kooli kõrval olev laps ei saagi kodulähedases koolis käia, vaid peab ise pikema tee ette võtma.

Kooli valikul ei ole kodulähedus alati esmane kriteerium

Uuringud näitavad, et vanemate jaoks on kooli valikul koduläheduse kõrval ka kooli hea maine ja tugevad akadeemilised tulemused. Samavõrra tähtsaks peetakse turvalist ja toetavat õhkkonda ning lisavõimalusi, nagu huviringid ja hariduslike erivajadustega arvestamine.

Haridusränne on suurim suuremates linnades, kus on ka enim koole, mille seast valida. Eestis on nii Tallinnas kui ka Tartus haridusränne sõltuvalt haridusastmest tunduvalt üle Eesti keskmise. Veelgi enam, suurlinnade (nt Tallinn ja Tartu) naaberomavalitsuste haridusränne on Eesti keskmisest tunduvalt suurem, mis viitab, et liigutakse ilmselt suurlinnade gümnaasiumitesse. Näiteks Rae (96 protsenti) ja Raasiku (91 protsenti) vallad Tallinna lähedal ning Tartu (70 protsenti), Kastre (66 protsenti) ja Kambja (68 protsenti) vallad Tartu linna lähistel.

Väga oluline põhjus, miks Tartu ja Tallinna naaberomavalitsustest saavad just gümnaasiumiõpilased suurde linna igapäevaselt liikuda, on hea ühistranspordivõrk. Maapiirkondades on kaugematesse gümnaasiumitesse liikumise takistuseks ilmselt ka ebamõistlikult pikad ühendused.

2024. aastal ilmunud Tallinna lapsevanemate lasteaia ja kooli valiku uuring toob esile, et vanemad väärtustavad üha enam koole, mis pakuvad turvalist, lapsesõbralikku ja kiusamisvaba keskkonda. Tulemused räägivad enda eest: ligi pooled lapsevanemad peavad koolivalikul suurimateks murekohtadeks kiusamise riski ja ebapiisavat turvalisust. Tulevased lapsevanemate põlvkonnad võivad akadeemiliste tulemuste kõrval – või isegi enamgi – seada esikohale koolikeskkonna tervislikkuse ja heaolu.

Antud trendi toetavad 2025. aasta alguses ilmunud laste vaimse tervise uuringu tulemused. Muude tegurite kõrval on laste ja noorte vaimse tervise puhul olulist rolli mängimas ka koolistress ning kiusamine.

Ka viimane PISA uuring toob esile meie õpilaste heaolu väljakutsed. Eesti kuulub riikide hulka, kus küll matemaatikatulemused on kõrged, kuid kuuluvustunne kooli suhtes on madal.

Kuuluvustunnet hinnati küsimustega nagu "Leian koolis kergesti uusi sõpru", "Tundub, et teistele õpilastele meeldin" ja "Tunnen end koolis üksildasena". Kokkuvõttes, kui sotsiaalne tõrjutus algab juba kooliajast, võivad selle mõjud täiskasvanueas olla palju sügavamad ja kauakestvamad – just seetõttu peaks üha enam tähelepanu pöörama sellele kui suur osa haridusrändest on tingitud tervislikuma õpikeskkonna otsimise nimel.

Millised on haridusrände tagajärjed?

Koolide ebavõrdne koormus. Kui haridusränne süveneb, võib see põhjustada drastilisi muutusi koolivõrgus – väiksemad koolid kaotavad õpilasi, muutuvad majanduslikult elujõuetuks ja seisavad silmitsi sulgemisohuga. Samal ajal võib ülerahvastatud koolides kannatada õppetöö kvaliteet, kuna kasvavad klassid ja ressursipuudus teevad individuaalse lähenemise raskemaks.

Pikemad kooliteed. Kui lapsed sõidavad iga päev kodulähedasest koolist mööda kaugemasse, kuid kvaliteetsemasse kooli, muutub haridustee terve pere päevaplaaniks. Koolitee ei piirdu vaid tundidega klassiruumis, see kujundab ka huviringide ja vaba aja trajektoore. Pikad koolisõidud nõuavad lisatunde liikluses, mis võib vanemaid, eriti emasid, sundida tööturult taanduma või töötama osakoormusega.

Süvenev sotsiaalmajanduslik kihistumine. Rootsis tehtud teadusuuringu kohaselt, madalama sotsiaalmajandusliku staatusega pered eelistavad kooli lähedust piiratud ressursside tõttu. Ka Eestis võib haridusränne süvendada hariduslikku ebavõrdsust, sest Eesti koolide efektiivsusuuringu järgi koonduvad jõukamate perede lapsed samadesse koolidesse. Seega, kui lähedal asuv kool on kehvema kvaliteediga, halvendab see ebasoodsas olukorras laste tulevikuvõimalusi.

Haridusliku ebavõrdsuse süvenemine. OECD kohaselt ei tähenda hariduslik võrdsus, et kõik õpilased saavutaksid samad õpitulemused, vaid seda, et nende tulemuste erinevused ei sõltuks taustateguritest ega majanduslikest ja sotsiaalsetest tingimustest, mida õpilased ise mõjutada ei saa.

Pisa 2022 uuringu tulemuste najal on selgunud, et madalama sotsiaalmajandusliku taustaga perede jaoks on olulisim just kodulähedus ja madalad kooliga seotud kulud. Seega seavad koolidele kõrgemaid kvaliteedinõudeid – nii akadeemiliste tulemuste kui ka lapsesõbraliku keskkonna osas – eelkõige kõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga lapsevanemad.

Kui jõukamad vanemad viivad lapsed süsteemselt kaugematesse parematesse koolidesse, võib see suurendada kihistumise riski, kuna vähem privilegeeritud koolidel võib puududa vajalik surve kvaliteedi tõstmiseks.

Eesti puhul võib õpilaste haridusrändega koos liikuda ka õpetajate ränne ehk parimad õpetajad koonduvad teatud koolidesse, süvendades seega hariduslikku kihistumist veelgi.

Kohalike omavalitsuste eelarve mõjutamine. Hariduse rahastus sõltub sageli lapse elukohast, mistõttu võivad mõned omavalitsused kaotada või saada rohkem ressursse. Ühelt poolt on omavalitsusel kohustus tagada üldharidusteenus, ent kui kodanikud rändavad lähimast teenusest lähima nende arvates parima teenuseni, siis see muudab teenuste tuleviku planeerimise keeruliseks. Näiteks võib kodulähedane kool lastest tühjaks joosta, olgugi et piirkonnas on lapsi piisavalt.

Märkused

• Andmete taust: Algkool: 73 709 õpilast, 348 kooli; Gümnaasium: 21 333 õpilast, 124 kooli; ei sisalda erakoole. Elukoht on määratud paiknemisindeksiga.
• Metoodika: teekonna arvutus mööda Eesti tänavaid ja teid (maa-amet); koolide andmed (EHIS);  rahvastiku andmed ja andmete ühendamine (statistikaamet). Tellija: Arenguseire Keskus.