Saatejuht meenutas, et pühapäeval rääkis endine diplomaat Harri Tiido saates "Ukraina stuudio", et USA president Donald Trump püüab Euroopas levitada oma paremradikaalset agendat, nähes Euroopat sisuliselt kui vasalle. Ta küsis, kas see paistis ka Münchenis samamoodi välja.

"Nii võib seda tõlgendada küll," vastas Hurt. "Ma arvan, et mõnevõrra ootamatu on ikkagi see suhteliselt jõuline sõnavõtt asepresident [JD] Vance'i poolt, kus ta möödaminnes puudutas ka seda muidugi, et eurooplased peavad rohkem pingutama ja panustama oma julgeolekusse."

Hurt märkis, et suurem osa kõnest oli suunatud sellele, kuidas mõjutada 23. veebruaril toimuvaid Saksamaa valimisi. "Ma arvan, et see oli ootamatu."

Hurda sõnul jäi peale asepresidendi kõne ka teiste ameeriklaste sõnavõttudest mulje, et eurooplastega ikkagi ei arvestata. "Te võite siin küll rohkem pingutada, aga tegelikult me ei tea, kas me teid üldse kaasame," märkis ta.

Trumpi näib vaherahu huvitavat, kuid küsimus on selles, mis on sellega kaasnevad mõjud, märkis Hurt.

"Mis ta tingimused on – neid me ju ei tea, nendest tema ise teiste riikidega ei räägi. President Putiniga räägib võib-olla küll, osad asjad on lauale pandud. Ei soovita, et Ukraina liituks NATO-ga. Iseenesest ei ole siin ka midagi väga uut, ega eelmine administratsioon ka selle nimel pingutanud, et Ukrainat kiiresti NATO-sse saada. Aga tõenäoliselt ikkagi on siin osaliselt roll ka selles, et USA näeb, et fookus ja suured julgeolekuohud on pigem meist väga kaugel. Eelkõige siis Hiina näol, aga soovitakse siis Venemaaga nii-öelda kokku leppida."

"Aga see, mis need järelmõjud saavad olla Euroopale, ma arvan, et võib-olla president Trumpi nii väga ei huvitagi," lisas ta.

Hurt ütles, et tema arvates Müncheni julgeolekukonverents ei suurendanud NATO ühtekuuluvustunnet ega sidusust liitlaste vahel.

"NATO-s otsuse tegemine käib ju konsensuse põhiselt. See, et üks liitlane ütleb, et ta on vastu sellele, et Ukraina liitub NATO-ga – mõnes mõttes see ei tähenda muud, kui seda, et ta on hetkel vastu, aga nagu teada, siis paljud protsessid ju kestavad väga pikka aega, 10–15 aastat. See ei välista muidugi seda, et Ukraina 10 või 15 aasta pärast võib saada NATO liikmeks. Seda ei saa Putiniga kokku leppida, see on tegelikult NATO enda otsustada, pluss muidugi Ukraina enda rahva poolt."

Julgeolekukonverentsil toimunu võib Hurda sõnul kiirendada abi saatmist Ukrainasse.

"Ma arvan, et ta lükkab kiirema käigu sisse küll," sõnas Hurt. "Võib-olla ma päris nõus ei ole sellega, et Euroopa Liit on väga aeglaselt käitunud ja liikunud. Pigem oleme näinud seda mõnes olulisemas liikmesriigis, ma väiksematest hetkel ei räägi. Loodan, et paljude riigipeade ja valitsusjuhtide järeldus sellest Müncheni konverentsist on ikkagi see, et tuleb julgeoleku tugevdamisse rohkem panustada ja pingutada nähtavalt – mitte rääkida, vaid ka tegutseda ja eraldada rohkem ressurssi selleks."

Küsimusele, kas Euroopa Liidu esindaja pääseb rahukõnelustele, vastas Hurt: "Ma ei ole selles muidugi üldsegi kindel – Venemaa president ega USA president ei suhtu Euroopa Liitu kuidagimoodi positiivselt. Samas näha, et kutsutakse kõiki Euroopa riike laua taha – lihtsalt praktiliselt ja füüsiliselt on see suhteliselt keeruline."

Ühe esindaja lubamine laua taha on Hurda sõnul võimalik. "Vastasel juhul jälle see nõrgestab läänt, nii et alternatiiv oleks väga kehv."

Saatejuht küsis, kes võiks olla Euroopa Liidu esindaja, keda USA aktsepteeriks.

"Ma arvan, et kuigi Euroopa Liit väga ei meeldi USA-le, siis see võib muidugi olla Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja [Kaja Kallas]," sõnas Hurt.

Kas kõnelustele kutsutakse EL-i esindaja või hoopis mõne riigi esindaja, on aga lahtine.

"Võime ainult spekuleerida. Tegelikult ju ei tea seda. See võib sama hästi olla sarnane formaat, mis on siis olnud varem Minski kokkulepetel, kus on lihtsalt Saksamaa ja Prantsusmaa valitsusjuhid," ütles ta ning lisas, et Saksamaal ei ole valitsusjuhti ilmselt veel mõnda aega pärast 23. veebruaril toimuvaid valimisi.

Ta märkis, et Trump võib rahuplaani esitleda lähipäevil või lähinädalatel ning et olenemata ameeriklaste tegevusest, otsustavad sõja lõppemise üle Venemaa ja Ukraina.