NATO tulevikust on saanud, viimase Müncheni julgeolekukonverentsi valguses, põletav teema. Ajakirjanik Andrei Hvostov kirjutab Müncheni julgeolekukonverentsi kommenteerides, kuidas "NATO oma algses tähenduses – täita Põhja-Atlandi Liidu rolli – on surnud."

Eesti avalikkusele, mille jaoks oli NATO juba enne sellega liitumist 2004. aastal imerohi enamikele välis- ja kaitsepoliitilistele probleemidele, võib tunduda idee NATO võimalikust kadumisest kui, parafraseerides ühe naaberriigi presidenti, "21. sajandi suurim geopoliitiline katastroof".

NATO pole aga ainulaadne ühendus, vaid ainult üks allesjäänud kolmandik USA "suurest strateegiast" külmas sõjas. Seega annab NATO 1970. aastatel lagunenud sõsarorganisatsioonide saatus huvitava sissevaate NATO võimalikule tulevikule (või selle puudumisele).

1949. aastal Washingtoni lepinguga asutatud NATO (North Atlantic Treaty Organization) rajamisele järgnes kiiresti SEATO (Southeast Asia Treaty Organization) rajamine Manila paktiga 1954. aastal ja CENTO (Central Treaty Organization) rajamine Bagdadi paktiga 1955. aastal.

Kõigi kolme organisatsiooni eesmärk oli hoida NSVL-i ja tema liitlasi laienemast. Koos kujutasid NATO, CENTO (kuhu kuulusid Ühendkuningriik, Türgi, Iraan ja Pakistan. USA, olles CENTO pealooja ja suurim sponsor, ei ühinenud siiski formaalselt CENTO-ga) ja SEATO (mille liikmed olid USA, Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Austraalia, Uus-Meremaa, Pakistan, Filipiinid ja Tai) peaaegu täielikku piiramisrõngast Euraasia kommunistlike riikide ümber.

SEATO ega CENTO ei elanud oma kolmekümnenda sünnipäevani. Mõlema organisatsiooni hävingu põhjused taanduvad seejuures kahele märksõnale: " organisatsiooni probleemikolletesse laienemisest hoidumine" ja "revolutsioon organisatsiooni sõjaliselt tugevaimas liikmesriigis." On raske mitte näha samasugust kokteili segunemas antud hetkel NATO sees.

SEATO, mille tekkimise katalüsaatoriks oli punavietnamlaste võit prantslaste üle Põhja-Vietnamis ja sellest tulenenud Genfi akordid 1954. aastal (mis poolitasid Vietnami piki 17. põhjalaiuskraadi kommunistide ja mittekommunistide vahel), ei laienenud kunagi teistesse endise Prantsuse Indohiina osadesse (Lõuna-Vietnam, Laos, Kambodža), mis olid Genfi akordide alusel ennast neutraalseks kuulutanud, kuid mida punavietnamlased ja nende kohalikud liitlased endale endiselt allutada soovisid.

Selle asemel lubasid SEATO liikmesriigid sealsetele mittekommunistlikele valitsustele küll toetust, aga ei laiendanud nende kohale SEATO "vihmavarju." Erilisteks SEATO laienemise vastasteks osutusid Prantsusmaa, Suurbritannia ja Pakistan (3/4 võimekaimatest SEATO liikmetest), kes kartsid kommunistliku leeri võimalikku reaktsiooni SEATO laienemisele.

Lisaks peeti Lõuna-Vietnami, Laost ja Kambodžat seesmiselt ebastabiilseteks riikideks, mille SEATO-sse lubamine oleks toonud SEATO liikmetele kaasa rohkem probleeme, kui Lõuna-Vietnam, Laos ja Kambodža väärinud oleksid.

Kõik eelnev tõi kaasa punavietnamlaste ja nende liitlaste täieliku võidu endises Prantsuse Indohiinas 1975. aastaks (Kambodža ja Laos eksisteerivad tänase päevani kommunistliku Vietnami satelliitriikidena). Olles läbi kukkunud oma peamise eesmärgi, kommunistliku leeri laienemise peatamise Indohiinas, täitmisel, läks SEATO 1977. aastal laiali.

Paralleelid SEATO ja 2007. aasta järgse (2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsil kirjeldas Vladimir Putin NATO-liikmelisuse pakkumist Ukrainale ja Gruusiale kui ohtu Venemaale) NATO vahel on möödapääsmatud. Lõuna-Vietnami, Laose ja Kambodža rolli 1950.–1970. aastate SEATO kontekstis on 2007. aasta järgse NATO kontekstis üle võtnud Gruusia ja Ukraina.

Sarnaselt võimsatele SEATO riikidele 60 aastat tagasi on mitmed võimsad NATO riigid keskendunud pärast 2007. aastat NATO laienemise võimalikele valukohtadele, kandidaatriikide puudustele ja võimalikust laienemisest tulenevatele reaktsioonidele vastasleeri poolt. Samal ajal on lubatud ühineda soovijaid siiski abistada.

Sarnaselt SEATO käitumisele omal ajal on selline käitumine provotseerinud nii konflikti kui ka NATO mõjuvõimu kahanemise nn hallil alal (Gruusia). Jääb vaid oodata, kas sõja lõpust Ukrainas – mis erinevalt endisest Prantsuse Indohiinast, ei lähe tõenäoliselt küll täielikult vastasleeri kontrolli alla – saab sarnane katalüsaator terve organisatsiooni lagunemisprotsessile.

CENTO hävitas erinevalt SEATO-st mitte kaotatud sõda, vaid revolutsioon selle sõjaliselt võimsaimas liikmesriigis 1979. aastal. Iraan oli šahh Mohammad Reza Pahlavi valitsusajal (1941–1979) nafta müügist saadud raha kasutades ehitanud üles Lähis-Ida (ja CENTO) suurima ja modernseima sõjaväe. Eriline rõhk pandi Iraani õhuväe arendamisele. 1976. aastal sai Iraanist teine riik USA järel, mis võttis kasutusele F-14 hävituslennukid (sarnane nõukogude MiG-29-le, mis jõudis NSVL-is teenistusse alles 1983. aastal).

Lisaks tellis Iraan 1976. aastal 150 F-16 ja 250 F-18 (sarnane nõukogude Su-30-le, mis enne NSVL-i lagunemist teenistusse ei jõudnudki) hävituslennukit, mis oleks teenistusse jõudmise korral teinud Iraani õhuväe ohtlikuks isegi Nõukogude Liidule.

Ent 1978. aasta augustis algasid Iraanis, mis ei olnud majanduskriisis, polnud kaotanud sõda ja mille elanikud olid Lähis-Ida-mõttes jõukad, massirahutused, mis tipnesid šahhi põgenemisega Iraanist 1979. aasta jaanuaris ja Prantsusmaal eksiilis elanud islamistist opositsioonijuhi Ruhollah Khomeini naasmisega riiki 1979. aasta veebruaris.

Rahutuste ja neist alanud revolutsiooni tekkepõhjustena toovad ajaloolased muuhulgas välja Iraani rahva ootused veel suuremale majanduslikule heaolule, eriti pärast naftatulude hüppelist tõusu pärast 1973. aasta naftakriisi, ja viha lühikese, 1977. ja 1978. aasta vahel aset leidnud majanduslanguse pärast.

1979. aasta lõpuks oli Iraanist pärast edukat referendumit 1979. aasta märtsis saanud "islamivabariik," kus Khomeinil oli vetoõigus kõigi valitsuse otsuste üle. Välispoliitiliselt muutus revolutsioonijärgne Iraan vaenulikuks Ameerika ja Euroopa suhtes – ning samal ajal endisest veel nõukogude-vaenulikumaks –, vihjates USA-le kui "suurele saatanale" (NSVL pidi leppima "väikese saatana" tiitliga) ning toetades Briti- ja Ameerika-vastaseid liikumisi kogu maailmas (sandinistad Nicaraguas, IRA Põhja-Iirimaal).

CENTO, mille tähtsaim liige näitas pärast 1979. aasta märtsi üles sarnast jälestust nii kommunistide kui ka ameerikameelsete antikommunistide vastu, lõpetas oma tegevuse 1979. aasta lõpus.

1978.–1979. aasta Iraani ja 2024.–2025. aasta USA (esimene oli konkurentsitult võimsaim riik CENTO-s, teine on konkurentsitult võimsaim riik NATO-s) vahel on hämmastavaid sarnasusi: mõlemal juhul soovis juba võrdlemisi jõukas rahvas veel rohkem jõukust ning tahtis karistada olemasolevat valitsust lühikese ja juba möödunud majanduskriisi eest (USA puhul inflatsioonilaine 2021. ja 2023. aasta vahel).

Mõlemal juhul tõusis võimule karismaatiline opositsiooniliider, kes seadis kahtluse alla mitte ainult eelmise võimu kompetentsi, aga ka selle legitiimsuse. Mõlemal juhul võttis uus valitsus kiiresti vastu rea riigi kurssi tugevalt muutvaid otsuseid. Ning mõlemal juhul pöördus uus võim kiiresti oma riigi vana pealiitlase vastu (USA ja Ühendkuningriik Iraani puhul, Euroopa Liit USA puhul), hakates toetama liikumisi, mis pealiitlase võimu õõnestada sooviksid (USA puhul Elon Muski ja JD Vance'i toetus AfDle).

Jääb vaid vaadata, kas USA-le muutuvad tema NATO liitlased sama vastuvõtmatuks, kui Iraanile muutusid oma CENTO liitlased, ning kas see tähendab kogu organisatsiooni lõppu.

Müncheni julgeolekukonverentsil toimunu ei tähenda veel NATO vältimatut lagunemist, kuid annab märku, et NATO eksistents pole iseenesestmõistetav. Kui liitlased ei suuda laienemisotsuste, kulude jagamise ja ühiste eesmärkide osas ühiselt tegutseda, siis kordub paratamatult ajalugu, milles treaty organization'id on kiires tempos ajaloo annaalidesse hääbunud.