Isegi kui USA saab nelja aasta pärast endale seniseid rahvusvahelise suhtlemise reegleid enam austavama presidendi, siis ei too see vanu aegu enam kunagi tagasi. Piltlikult öeldes on pool ehitisest juba kokku varisenud ning endisel kujul seda taastada ei õnnestu. Sest ärgem unustage, et seesuguste ehitiste kandetaladeks on usaldus.

Kuigi Eesti rahvuskonservatiivses leeris võetakse tõdemust liberaalse maailmakorra hukust vastu ootusäreva rahuoluga, siis tervikuna pole see meie julgeolekule hea uudis. Nimelt oli vana liberaalne maailmakord just see, kus väikeriigid võisid end kõige turvalisemalt tunda.

Miks? Sest see maailmakord põhines esiteks selgetel reeglitel ja rahvusvahelisel õigusel ning teiseks pakkus julgeolekugarantiisid liberaalseid ja demokraatlikke väärtusi jagavatele riikidele. Lahtiseletatuna: liberaalses maailmakorras polnud aktsepteeritav põhimõte "kellel jõud, sellel ka õigus", mistõttu võõraste territooriumite hõivamine ja annekteerimine ei läinud niisama lihtsalt läbi.

Kui riigid järgisid selle maailmakorra hegemoonile, Ameerika Ühendriikidele, sarnaseid väärtusi ning valitsemissüsteemi, milleks oli liberaalne demokraatia, siis laienesid neile ka pehmed või kõvad julgeolekugarantiid. Viimast muidugi siis, kui nad kuulusid ka NATO-sse. Täpsemalt, kui me siin Eestis austasime liberaalse demokraatia põhimõtteid nagu sõna- ja meediavabadus, inimõigused ja vähemuste õigused, õigusriiklus ja võimude lahusus, siis võisime kindlad olla, et USA ei jää pelgalt tegevusetult pealt vaatama, kui Venemaa Balti riikidesse tungib.

Praeguste sündmuste valguses paistab, et eeltoodud printsiibid enam ei kehti. Selle asemel on maad võtmas maailmakord, mis põhineb pragmaatilisel realpolitik'il. See on tehingute põhine, tugevama õigusel ja karismaatiliste riigijuhtide isiklikest sümpaatiatest ning antipaatiatest lähtuv rahuvaheliste suhete süsteem.

Selles maailmakorras on Eesti ja teised Balti riigid kaitstud ainult siis, kui nad mahuvad parajasti USA ja teiste Euroopa suurriikide hetkeliste julgeolekuhuvide maatriksisse. Sellesse sobitumiseks peavad väikeriigid püüdlike vasallide kombel oma julgeoleku eest midagi vastu andma (näiteks maavarasid, soodsaid lepinguid Ameerika firmadele), upitama võimule suurriikidele meelepäraseid parteisid ning oma kaitse suuresti ikka enda taskust kinni maksma.

See, et need riigid jälgivad liberaalse demokraatia põhimõtteid, ei anna neile enam mingit julgeolekutagatist. Viimase tegi USA asepresident JD Vance Müncheni julgeolekukonverentsil peetud kõnes kõigile selgeks. Ta mainis liberaalse demokraatia põhimõtetest ainult ühte, milleks on sõna- ja meediavabadus, kuid sedagi kontekstis, et neid printsiipe tuleks jälgida nii, et need ei ahistataks liberaalsesse demokraatiasse just mitte kõige soosivamalt suhtuvaid jõude. Vance vihjas presidendivalimistele Rumeenias ja parempopulistliku AfD tõrjutusele Saksamaal.

Selles kõnes polnud sõnagi Ungarist ja Slovakkiast, millest esimene on juba üle aastakümne vilistanud liberaalse demokraatia põhimõtetele nagu võimude lahusus, kohtuvõimu sõltumatus, vähemuste õiguste kaitse ning meediavabadus.

Mida peaks Eesti selles olukorras tegema? Oma kaitsekulutused tõstma kiiresti viiele protsendile SKP-st? Viima Washingtoni sõnumi, et meil on fosforiiti ja muldmetalle ning me oleme need nõus oma kaitse eest Ameerika kompaniidele suuresti niisama ära andma? Lõpetama teiste erakondade sanitaarkordoni EKRE ümber?

Kui esimene samm näib ilmselt vältimatu, siis kahe teise osas tuleb ilmselt mõelda, kui konjunktuurseks ja lipitsevaks tasub ikka muutuda.

Peamine on mõelda senisest enam meie lähimatele Euroopa liitlastele. Kuigi see tundub paljudele meie julgeoleku eest vastutajatele pühadusteostusena, siis ehk oleks meil ometi vaja vaikselt kaadri taga hakata ette valmistama plaan B-d. Olgu selleks siis täiendavad julgeolekulepingud teiste Läänemere- ja Ida-Euroopa riikidega, selgete garantiide hankimine suurtelt Lääne-Euroopa riikidelt, Euroopa ühisarmee või midagi selles suunas. Sest kui Trump meile saatuslikul tunnil ütleb, et tema "Peterburi eeslinnade" kaitsmise pärast küll kolmandat maailmasõda ei vallanda, siis oleks meil ometi keegi, kes täie kindlusega appi tuleb.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.