Hakkasin üle lugema Miguel de Cervantes Saavedra romaani "Don Quijote", seekord Eesti Päevalehe kirjastuse 2007. aasta väljaannet. Peale selle, et kaanel olid tuulikud, avastasin veel mõned huvitavad seosed ja hakkasin mõtlema tänapäeva "kurva kuju rüütlitele".

Cervantese kuulus romaan, mida peetakse üheks lääne kirjanduse nurgakiviks, räägib idealistist, kes usub kangelaslugudesse nii tugevalt, et püüab neid reaalsuses ellu viia. Kuulsaim episood, kus Don Quijote ründab tuuleveskeid, arvates neid olevat kurjad hiiglased, on sümboolne hetk, mis võtab kokku kogu tema tegelaskuju: ta võitleb millegi vastu, mida tegelikult pole.

Praeguses Eestis on tekkinud sarnane situatsioon, küll mitte keskaja rüütliturniiride või eksinud ideaalide tõttu, vaid seoses tuuleparkide rajamisega. Nagu AK Nädala" analüüs välja tõi, on mitmel pool Eestis puhkenud tugev vastuseis tuuleparkidele, hoolimata sellest, et taastuvenergia areng on vältimatu suundumus.

Argumentide seas on sageli viited looduse hävitamisele, tervisemõjudele või kinnisvara väärtuse langusele, kuid sageli puudub nende väidete taga teaduslik alus või põhjalik analüüs. See ei tähenda, et mured oleksid alati põhjendamatud, kuid üllatav on, kui palju vastuseisu põhineb emotsioonidel ja eksiarvamustel.

Sarnaselt Don Quijotele, kes oli veendunud, et ta võitleb tõelise ohuga, tunduvad ka paljud tuuleparkide vastased pigem tegelevat ideoloogilise kui praktilise võitlusega. Tuulikud pole enam lihtsalt energiaallikad, neist on saanud sümbolid laiemale hirmule tehnoloogiliste muutuste ja keskkonnapoliitika üle, mis muuhulgas puudutab ka kohalike inimeste õigust otsustada oma elukeskkonna üle.

Eesti pole ainus riik, kus tuuleparkide rajamine tekitab vastuseisu. Saksamaal on mitmed kohalikud kogukonnad väljendanud tugevat vastumeelsust tuulegeneraatorite paigaldamisele, hoolimata sellest, et Saksamaa on üks taastuvenergia arendamise eestvedajaid Euroopas. Näiteks Baieris on kehtestatud reegel, et tuulikud peavad asuma vähemalt kümne korra kaugusel oma kõrgusest lähimatest elamutest, mis sisuliselt piirab nende ehitamise võimalusi.

Samuti on Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides olnud mitmeid proteste, mille juured peituvad samasugustes muredes nagu Eestis: kas on ohustatud inimeste tervis, kas tuulikud muudavad maastikku liiga drastiliselt ning kas kohalikele elanikele on projektidest üldse mingit kasu.

Andero Uusberg on märkinud, et vastuseis sellistele projektidele võib põhineda mitte ainult teadmiste puudusel, vaid ka usaldamatuse ja kogukondliku identiteedi küsimustel. Kui Don Quijote maailm oli mõjutatud rüütliromaanidest ja idealistlikust maailmapildist, siis tänapäeva tuuleparkide vastased näivad lähtuvat hoopis teistsugusest, aga samavõrra emotsionaalsest raamistikust, on see siis on kartus "rohepöörde" surve ees, kahtlused Euroopa Liidu kliimapoliitika osas või lihtsalt vastumeelsus suurte muutuste suhtes.

Lisaks mõjutab tuuleenergia arengut tugev poliitiline surve: ühelt poolt propageeritakse taastuvenergia kiiret kasutuselevõttu, teisalt aga seatakse sellele pidevalt regulatiivseid ja sotsiaalseid piiranguid.

Kuid Don Quijote polnud oma rännakul üksi, temaga oli ka Sancho Panza, praktiline ja eluterve kaaslane, kes proovis rüütli hullumeelsust tasakaalustada. Ka praeguses ühiskonnas vajame me Sancho Panzasid ehk mõistlikke ja pragmaatilisi otsustajaid, kes suudavad tasakaalustada idealismi ja reaalsust.

Kahjuks on paljud just nendes Sancho Panzades pettunud. Kriitiline mõtlemise "häiritus" (puudumine) on andnud teed populismile ja lühinägelikele lahendustele.

Immanuel Kant on soovitanud meil kõigil ise mõelda (oh, kui palju ma loen ja kuulen soovitust, et mõtle oma peaga) ja väljuda alaealisest omasüülisusest. Kuid "mõtle oma peaga" üksi ei ole piisav, oluline on ka selle kvaliteet. Ole sama tark kui Immanuel ja siis on su isemõtlemisel ka kaalu.

Ühiskonnas leviv pinnapealne ja emotsioonipõhine diskursus viib sageli kiirete, kuid ebapõhjalike järeldusteni. Teadus ja ratsionaalne argumentatsioon jäävad tihti tahaplaanile, sest neid peetakse liiga keeruliseks või aeglaseks, kuigi just nende mõistmine võiks aidata meil teha läbimõeldumaid ja pikaajaliselt paremaid otsuseid.

Üks probleem, mis süvendab teaduse ja avalikkuse vahelist lõhet, on see, et paljusid teadusest kaugel olevaid inimesi ärritab, kuidas teadlased aja jooksul oma seisukohti muudavad.

Kui aga mõistetaks teadusliku meetodi olemust, oleks selge, et teadus ei ole kivisse raiutud dogma, vaid pidevalt täienev teadmiste süsteem, mis kohandub uute andmete ja parema arusaamisega. See, et teadlased mõnikord oma arvamust muudavad, ei ole mitte ebakindluse märk, vaid teadusliku protsessi lahutamatu osa. Teadus korrigeerib end ise, kui ilmnevad uued tõendid ja tugevamad tõlgendused.

Mida peaks tegema, et see usaldus taastuks? Võib-olla peaksime rohkem väärtustama läbipaistvust ja argumenteeritud diskussiooni, kus kõik osapooled saavad oma seisukohti põhjalikult esitada ja kus teadmised ja faktid omavad suuremat kaalu kui pelgalt hirm ja eelarvamused.

Me vajame poliitikuid, kes ei püüaks võita populaarsust kiirete ja lihtsate loosungitega, vaid kes julgeksid pidada keerulisi ja vajalikke debatte. Me vajame ka kodanikke, kes on valmis kuulama, õppima ja muutma oma arvamust, kui faktid seda nõuavad.

Don Quijote lugu tuuleveskitega võitlemisest illustreerib hästi, kuidas inimesed võivad ekslike uskumuste tõttu näha ohtu seal, kus seda tegelikult pole. Kui Cervantese rüütel oleks natuke rohkem Sancho Panzat kuulanud, poleks ta ilmselt nii palju ebaõnne kogenud. Ehk tasuks ka meil ühiskondlikus arutelus rohkem kuulata teadlasi ja eksperte, et vältida võitlust olematute hiiglastega ja keskenduda tegelikele probleemidele, mis vajavad lahendamist.

Vabariigi aastapäeva eel tasub küsida: kas me võitleme oma ideaale ja väärtusi silmas pidades mõistlikult või võime ka ise vahel sattuda ekslikult tuuleveskite vastu sõtta? Kas me suudame säilitada oma ideaalid, kuid teha seda teadmiste ja arukuse abil?

Eesti on kestnud ja kasvanud, sest on olnud neid, kes on uskumatuna näivaid ideid edasi kandnud. Kuid me peame ka õppima, millal on aeg lahinguid targemini pidada ja millal on aeg oma teel edasi minna, mitte võideldes tuuleveskite, vaid päriselt oluliste väljakutsetega.