Kui Eesti riik võttis kaks aastat tagasi eesmärgiks minna üle taastuvenergiale, tekkis tugev lootus, et asjad hakkavad lõpuks liikuma, et suudame selle kümnendi lõpuks loobuda tervist ja loodust kahjustavast põlevkivienergiast ning katta järgmise kümnendi jooksul kogu oma energiavajaduse tuule- ja päikeseenergiaga.

Paraku ei ole üleminek kulgenud ootuspäraselt. Viimase aasta jooksul on tuuleenergia arendustele kerkinud valjuhäälne vastuseis, mis on takistanud sisukat arutelu selle üle, kuhu ja kuidas tuuleparke rajada. Selle tulemusena on jäänud kasutamata võimalus otsida tasakaalustatud lahendusi ning vaikiv enamus on jäänud otsustusprotsessides hääletuks.

Vaadates "Eesti 2050" visiooni plaane peaks paarikümne aasta pärast elu Eestis käima nii, et kahe suurema tõmbekeskuse kõrval on mitmed linnad regionaalsed keskused, kus kohaliku tasandi elu saab ära teenindatud. Nii oleks maapiirkondadel oma vedurid, mis elu käimas hoiavad.

Kui sellele kaardile tõmmata peale tuuleparkide arenduste praegused plaanid, siis tekib küsimus, kuidas praegu kujunev energiatootmise maastik seda vaadet toetab, kui planeeringualad asuvad kaugel keskustest, kus energiatootmine kohalikku tööelu elavdada võiks.

Mida kaugemale aga viia tuulik inimestest, seda suurem konflikt tekib taastuvenergia arendamisel loodusega. Uut tüüpi tööstusrajatiste jaoks on ruum asulate lähedal ahtakene, majapidamistest reeglina kilomeeter-poolteist, tiheasutusalast kaks kilomeetrit on see ala, kuhu tuulikuid ei paigutata. Ometi on need alad sobivaimad, sest tarbija on lähedal, tuulikutest tulenev müra hajub liiklusmürasse, loomad ja linnud hoiavad juba eemale, palju on pindu, millele ehitamine looduslikku tasakaalu ei ohusta.

Milline oleks üks hea tuulikupargi asukoht? Esmajoones peaksid tuulikupargid olema seal, kus nende toodangut kohapeal saaks kasutada, kus juba on toodetud energia jaoks tarbija olemas.

Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv annab ruumivalikuks kindlad suunised: need ei tohi looduslikke maastikke killustada, vaid peavad esmajoones eelistama alasid, kus inimmõju on juba tugev.

Head näited on sellised, kus tuulik asub näiteks tööstusrajoonis, kunagisel kaevandusmaastikul, ka ammendunud turbaaladel. Eestis on headeks näideteks endistel põlevkiviga seotud aladel asuvad tuulikud, näiteks Narvas tuhaplatool. Või näiteks Pandivere kõrgustiku suured põllumajandusmaastikud või Sopi-Tootsi tuulepark endisel turbamaardla alal, kus saaks ka märgalaviljelust arendada. Mitmekasutuslik maakasutus aitab leevendada survet looduslikele aladele.

Kindlasti ei ole sobilik asukoht seal, kus energiatootmine hakkab segama teiste liikide eluõigust, lindude liikumist rändel või pesitsuspaigast toitumisaladele ja tagasi, nahkhiirte elupaiku või üldse ökosüsteemi toimimist.

On äärmiselt kahetsusväärne, kui tuulepargi eelvaliku protsessi alustades võetakse valikualale sattunud metsadesse kiiresti raieload. Kui seejärel peaks otsustatama, et siiski asukoht ei sobi, pole metsa ega tuulikut.

Rohevõrgustiku hoidmisel on oluline just see, et seda toetavad maastikud säilitavad oma toimimisvõime, sinna tehnilisi suurrajatisi tekitades ei suuda me hoida nende põhifunktsioone aidata meie looduse tugialadel hästi toimida, mis omakorda hoiavad meie majandatavad maastikud elurikkamad. Kose vallas näiteks sellel kaalutlusel tuulealade kaalumisest loobuti.

Mereala ruumiline planeering on hea näide sellest, kuidas saab ennetada tekkivaid konflikte, maismaale sellist lähenemist ette nähtud pole. Merealaplaneeringu valmimine oli küll väga pikk protsess, ent selle käigus tehti uuringuid, valiti sobivaimad alad erinevateks tegevusteks, peeti huvipooltega arutelusid.

Kui selles protsessis saavutatud ruumikokkulepetest kinni peetakse ja ei üritata JOKK-skeemidega ehitatud usaldust lõhkuda, nagu näiteks Enefit Greeni taotlus jagada Hiiumaa meretuulepargi ala kolmeks eraldi pargiks, et ei peaks läbima riiklikku eriplaneeringut, siis see on see, millest ka maismaal eeskuju võtta.

Head plaanid algavad enamasti sellest, kui alustatakse vajadusest. Meil on vaja endale energiat toota, järelikult tahame, et see toetaks kohaliku elu toimimist, majandust ja ruumiplaneerimist, aga ei kahjustaks keskkonda ja looduse toimimist.

Arutlusruum tuuleparkide arendamise ümber on ahtaks jäämas ning aina kasvab oht, et taastuvenergiale üleminekul sõidetakse üle meie kõigi ühistest huvidest. Taastuvenergia rajatiste jaoks on kindlasti ruum olemas, nüüd on riigil koostöös kohalike omavalitsuste, kogukondade, arendajate ning ekspertidega vaja maha istuda ja leida tuulikutele parimad alad, silmas pidades Eesti pikka plaani ning inimese ja looduse jätkusuutlikku koostoimimist.