Olukord elektri tootmise teemadel on saanud laiemat kõlapinda tänu aktiivsele kaasamistegevusele ja kaasamiskoosolekutele, mis tuuleparkide planeeringute juures on käimas. Meedias on viimasel ajal mitmete planeeringute avalikud arutelud olnud pildis (nii tuuleparkide kui ka elektriühenduste, kaitsetööstuspargi jt teemade osas) ja enamasti on kajastused näidanud, kuidas inimesed on igasugusele planeeritavale tegevusele pigem vastu.

Näiteks aasta alguses avaldas Eesti Ekspress loo "See on genotsiid! Tuulepargi arendusi peatatakse üle Eesti massihüsteeria ja tapmisähvardustega"¹. Loos tuuakse välja, kuidas tuuleparkide planeeringute vastu on moodustunud grupid, mis üritavad arendusi peatada. Levitatakse valeinfot, ametnikud, kes planeeringutega tegelevad, saavad ähvardusi ja kohalike kogukondade seas levib hirm ja segadus.

On mõistetav, et kõige selle foonil on arendusalade lähedal elavad inimesed planeeritavast tegevusest häiritud ja see ei tekita soovi protsessis kaasa lüüa.

Kaasamise uus normaalsus

Tekivad küsimused, miks on nii läinud, kas oleme kusagil protsessi jooksul läbi kukkunud või on lihtsalt tegemist uue reaalsusega, millega tuleb kohaneda. Avaliku arutelu mõte on anda erinevatele osapooltele võimalus omavahel planeeritava tegevuse üle diskuteerida ja lõppeesmärk peaks olema kokkulepe, kuidas tegevusi ellu viia.

Riigikantselei kodulehelt² saame teada, et kaasamine tähendab inimeste kaasa rääkimist otsustusprotsessides, mis neid mõjutavad. Kaasamiskoosolek on arutelu vorm, kus inimesed saavad osaleda ja esitada oma ettepanekuid otsustusprotsessis.

Ruumilise planeerimise valdkonda reguleerib planeerimisseadus, mis toob ühe planeerimise põhimõttena välja, et planeerimisalase tegevuse korraldaja peab menetlusse avalikkust kaasama ja korraldama avalikke arutelusid³. Seega on ruumiliste planeeringute koostamisel inimeste kaasamine ja avalike arutelude korraldamine alati üks protsessi tavapärane osa.

Paraku on tekkinud arvamuste polariseerumine, mis tähendab, et ühiskond on jagunenud vastandleerideks, kus eriarvamused muutuvad üha enam äärmuslikumaks ja üksteisest eemalduvaks⁴.

Polariseerunud arvamused ei aita diskussioonile kaasa, kuna osapooled püüavad võita, surudes oma arvamust teistele peale. Kui kogukonnad on tugevalt polariseerunud, siis on näha, et nende pingutused riigi tuleviku poliitikaid muuta või kaasa rääkida põrkuvad vastu seina⁵. Nad on nördinud sellest, et nende häält ei võeta kuulda.

Viimasel ajal on üha selgem, et tuuleparkide aruteludel puudub tegelik dialoog. Olgem ausad, mingil hetkel muutusid kaasamiskoosolekud provokatsioonide lavaks. Kuidas teisiti kirjeldada seda, kui arutelul kutsutakse eksperte röövliteks ja äärmuslikumatel juhtudel vilistatakse nad välja? Sellises õhkkonnas on emotsioonid kõrgel ja usaldus kaob kiiresti. Ühisosa ei otsita, positsioonid jäigastuvad ja koosolekud, mille eesmärk peaks olema diskussioon, muutuvad järjest enam vastandumise väljaks.

Üllatav ühisosa

Paraku on probleem palju laiem kui vaid mõne koosoleku ebaõnnestumine, see peegeldab laiemat usaldamatust riigi poliitika vastu.

Teaduskirjanduses tuuakse tuuleenergia näitel esile koalitsioonide dünaamikat. Näiteks kirjutavad geograafid Lise Desvallées ja Xavier Arnauld de Sartre ajakirjas Energy Research and Social Science, et sellises olukorras tekivad ühiskonnarühmade vahel koostöövormid ja võrgustikud. Nad loovad narratiive, mis õigustavad nende koostööd ja nende võitlust energiadebati ning ühiskondliku koha määratlemisel⁶. Vastandlikke seisukohti omavad rühmad tekitavad ühise leeri küsimuses, milles tavapäraselt ollakse eriarvamusel.

Tekib sotsiaalne konflikt, kus osapooled näevad üksteist oma eesmärkide täitmisel vastastena. Sageli on sotsiaalsed konfliktid erinevate probleemide tagajärg, mis aja jooksul ja ühiskondlike probleemide vahel kogunevad, näiteks usalduse puudumine institutsioonide ja demokraatia vastu ning sotsiaalne ebaõiglus⁷.

Täpselt sama tendentsi, millest on teadlased kirjutanud, on näha ka Eestis toimuvatel tuuleparkide koosolekutel. Huvipooltel on justkui sama eesmärk ja vastandutakse tuuleparkide arendaja ning omavalitsusega. Sellisel koosolekul on ühisosa leida praktiliselt võimatu ja arutelu ei täida oma eesmärki. Inimesed ei taha arutada konkreetse arenduse üle, vaid üles kerkib küsimus, milleks meile neid tuulikuid üldse vaja on. Tundub, et paljude jaoks on riiklikul tasandil jäänud sellele küsimusele vastamata. Riiklikku poliitikat ei usaldata pimesi, vaid oodatakse konkreetseid vastuseid.

Kas planeeringute lõpetamine lahendab probleemi?

Põhjamaade taastuvenergia arendaja Vindr Baltic juht Marko Viiding on kirjutanud, et viimase aja arengute tõttu tuulepargi planeeringud enam mitte ainult ei seisa, vaid neid üritatakse lõpetada⁸.

Energiamajanduse arengukava 2035 eelnõus⁹ on võetud eesmärgiks, et 2030. aastaks peab olema maismaa tuuleparke rajatud üheksa korda rohkem kui praegu. See on riigil ambitsioonikas eesmärk, mida kohalikul tasandil planeeringutega lahendada üritatakse. Kuid praegune planeeringuprotsesside seisak ja kohati lõpetamiste soov sellele kaasa ei aita. Kuigi vastaliste jaoks on planeerimisprotsessi lõpetamine mingil hetkel võit, siis tegelikult jääb probleem alles. See lükkub lihtsalt edasi teise kohta.

Meedias räägitakse palju kohalikust kasust ja argumentidest, kuidas kohalik kogukond võib arendusest võita. Riigikogu liige Jaak Aab toob ka välja, et tuulikute arendajad pakuvad kohalikele elanikele odavamat elektrit ja olemas on tuulikutasu, millest võidavad nii omavalitsused kui ka inimesed, kes elavad planeeritavate tuulikute läheduses¹⁰.

Need sõnumid ei jõua senikaua kogukondadeni, kui on üleval kahtlus, kas tuulikuid on üldse vaja planeerida. Äkki saab neid planeerida kuhugi mujale, mitte minu koduvalda. Seega tuleks kohaliku tasandi planeeringutega edasiliikumiseks need küsimused ära lahendada.

Ühtegi head planeeringulahendust ei sünni ilma koostööta. Kohalike elanike arvamused on planeeringute koostamisel olulised ja planeerimisprotsess aitab tagada selle, et lahendused räägitakse elanikega läbi. Diskussioon lahenduste üle on alati hea ja vajalik, kuid praegu valdava probleemi tuum on vastandumine ja dialoogi puudumine. Tuleb üle saada vastandumisest ja leida üles diskussiooni edasiviivad teemad. Vastata inimeste hirme toitvatele küsimustele ja suurendada usaldust koostöö tekkimiseks.