Paarkümmend aastat tagasi peeti minu lapsepõlvekodu lähedal Jämejala kultuurimajas rahvakoosolekut, kus arutleti Jämejala haigla parki vanglahaigla ehitamise üle. Sõna "rahvakoosolek" kõlab esmapilgul küll igati neutraalselt, aga tegelikult tähendab see vähemalt 90 protsendil juhtudest, et rahvas on kokku tulnud millegi vastu.

Nii oli ka tookord. Justiitsministeeriumi esindajad rääkisid investeeringutest ja töökohtadest, aga rahvast need argumendid ei veennud. Ühel hetkel tõusin minagi noore ja tulisena püsti ning pidasin pika tiraadi, rääkisin nii kukkuvatest kinnisvarahindadest kui ka turvariskidest, mis vanglaga kohalike elanike jaoks kaasnevad.

Kui ma jõudsin näiteni Viljandi noortevangla kokast, kes ühe mässu käigus tema enda katlas ära keedeti, vaatas toonane justiitsminister mind näoga, nagu oleksin ma "Rehepapi" Loll-Jaan, kes on just mõisa sahvris hea tüki seepi ära söönud ja nüüd ise ka ei tea, mis vahtu suust välja ajab. Ja õigusega vaatas. Nagu ma hiljem kuulsin, oli see linnalegend, mis puutus reaalsusega kokku sama palju kui üks raudteerööbas teisega.

Kui ma praegu oma toonastele hirmudele järele mõtlen, ei näe ma neil pea mingit alust. Klassikalisi põgenemisi, kus trellid läbi viilitakse või kasemattidest käik läbi kalju mereranda kaevatakse, toimub Eestis haruharva. Enamasti tähendab põgenemine, et puhkusele lubatud vang ei ole ettenähtud ajaks naasnud, vahel püütakse sääred teha ka transpordi ajal, aga peaaegu mitte kunagi vanglamüüride vahelt. Kinnisvara hinnale võinuks ju mingi teoreetiline mõju ehk olla, aga ülejäänud turuteguritega võrreldes olnuks see marginaalne.

Vanglahaigla jäi toona küll ehitamata, aga hoopis seepärast, et Jämejala park on liigirikas ja väärtuslik ning võeti lõpuks kaitse alla.

Miks ma siis rääkisin kinnisvarast ja koka keetmisest? Sest ma lihtsalt ei tahtnud seda vanglahaiglat sinna. Ma ei tahtnud, et minu tuttavad kohad muutuksid tundmatuseni. Ma ei tahtnud oma toa aknast näha vanglat, ehkki suhteliselt kaugelt. Ma lõin letti iga viimase kui argumendi, mis vähegi pähe tuli. Ja uskusin neid, sest ma tahtsin uskuda.

Mulle tundub, et praeguse tuugenite vastase võitlusega on paljudel inimestel sama seis. Nad lihtsalt ei taha neid oma kodukanti ja usuvad seetõttu ka neid argumente, mis vuhinaga tuult läbi lasevad. Eelkõige siis kurikuulsat infraheli, mille kahjulikku mõju kardetakse. Infraheli on kuuldamatu, salapärane ja ülikeeruline ning kui sa niikuinii oled eelhäälestatud tuuleparkide vastu, on lihtne selle kahjulikkust uskuma jääda, kui vandenõutereetikud või üleriigilised huvigrupid sind valeinfoga üle ujutavad.

Tuuleparkidega seostatud vibruakustilise haiguse peamiseks Maale toojaks on Portugali professor Mariana Alves-Pereira teadlasterühm. Sõna "Maale" kirjutasin suure algustähega, sest ma pean silmas planeeti. Nimelt on Alves-Pereira grupp oma järeldustega maailmas üsna üksi ning üldise teadlaste konsensuse kohaselt pole vibroakustilinne haigus tuuleturbiinidega mitte ainult seostamata, vaid seda ei eksisteeri üldse.

Kui tavaliselt viitavad teadlased uurimistöödes iseenda varasematele uurimustele umbes seitsme protsendi ulatuses, siis kõnealune grupp on ühel hetkel tsiteerinud iseennast lausa 74 protsenti. Sama hästi oleksin ma võinud oma kokakeetmislegendi tõestada väitega, et ma ise rääkisin seda endale eelmisel hommikul.

Ma ei kahtle, et tuugenite läheduses elavad inimesed võivad tunda ennast väsinuna, nende pea võib valutada, nad võivad olla ärritunumad kui tavaliselt. See võib olla ka tuulegeneraatoritega seotud, sest kui sulle midagi üldse ei meeldi, mõjutab see sinu meeleolu ja enesetunnet. Eriti kui sind veendakse selle kahjulikkuses. Seda kutsutakse notseeboefektiks. Aga kurnatus ja tervisehädad võivad olla tingitud ka hoopis millestki muust ja seostatud tuulikutega, sest need on head suured süüdlased otse silme ees, mille poole näpuga näidata.

Ühes videointervjuus, millele Eesti tuugenivastased tihtipeale viitavad, tõi Alves-Pereira tervisemõjuna välja, et tuuleparkide naabruses elavad inimesed tunnevad ennast väsinuna, aga kui nad sõidavad puhkusele ja tuulikud neile enam mõju ei avalda, on neil kohe puhanum tunne. Huvitaval kombel tunnen ka mina puhkusel olles, et olen puhanum, aga mul pole ühtegi tuulikut kodu lähedalgi. Vastupidi, ma olen tundnud ennast väga mõnusalt nii mõneski paigas, kus tuugenite tiivad tiidsalt tiirutavad.

Ma saan väga hästi aru inimestest, kes hiiglaslikke tuugeneid oma kodu lähedusse ei taha. Lihtsalt ei taha ja kõik. Sest neile ei meeldi. Aga vaidlused, mida me nende ümber peame, peaksid jääma faktipõhiseks. Sõna "teadlane" ei pane millelegi veel tõe pitserit. Teadlasi on igasuguseid, nagu ka kõigi teiste elukutsete esindajaid. "Hull teadlane" on lausa omaette arhetüüp. Oluline on vaadata, milline on teadlaskonna konsensus.

Riigi kommunikatsioon on selles küsimuses tublisti hiljaks jäänud, kuid hakkab vaikselt jalgu alla saama.

Sel nädalal teatas ka terviseamet, et tuulegeneraatorite infraheli ei ole ohtlik. Räägitud on sellestki, et kahtluste hajutamiseks tuleks teha Eestis uued uuringud. Osale inimestest, kes on neid ümbritsevas valeinfo voos suuna kaotanud, võiks see ehk tõesti rahustavalt mõjuda, ent kindlasti jääb omajagu neidki, keda ükski uuring ei veena. Kui pole leitud, siis järelikult pole piisavalt otsitud! Ja valitsus salgab juhtunut, nagu "Salatoimikute" avatiitrid omal ajal kuulutasid.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.