2024. aastal tarbiti Eestis 8 teravatt-tundi (TWh) elektrienergiat, millest kohapeal toodeti 5,4 TWh. Juba mitu aastat on meil toodetud ja turule pääsenud elektrienergia kogus tarbimisest väiksem. Eleringi prognoosi kohaselt tõuseb tarbimine 2030. aastaks üle 10 TWh.

Uusi võrguühendusi naaberriikidega küll planeeritakse, aga need ei valmi enne 2033. aastat. Erinevate rikete tõttu on ka olemasolevad ühendused olnud rivist väljas. See tähendab, et Eesti elektribilansi defitsiit suureneb järgnevatel aastatel veelgi. Olukord on kriitiline nii eratarbijate kui ka ettevõtete jaoks ja mõjub väga halvasti meie majanduse konkurentsivõimele.

Kõige suurema arengupotentsiaaliga on lähiaastatel taastuvenergia, mis on odavaim ja kättesaadavaim viis soodsama elektri hinna saavutamiseks ja energiasõltuvuse vähendamiseks, aitab luua uusi töökohti ja vältida ohtlikku õhusaastet ning kliima soojenemist.

Uued võimsused on kriitilised ka majanduse konkurentsivõime kontekstis. Kui Eestis on tuuleparkide koguvõimsus 700 MW, siis Soomes on see juba 8000 MW ja Leedus 1500 MW. Uute tööstusettevõtete loomine ja olemasolevate arendamine on võimalik vaid neis piirkondades, kus on piisavalt hea hinnaga puhast elektrit. Hajus elektritootmine on äärmiselt oluline ka energiajulgeoleku seisukohalt. Viimane ehitusluba tuulepargile väljastati 2020. aastal. Pärast seda on poliitilise otsustamatuse tõttu paigal tammutud.

Meretuuleparkide arendamine pandi hiljuti taas pausile, kuna pole suudetud otsustada, kuidas tagada investeerimiskindlus meretuuleparkide arendajatele. Potentsiaalse toetusmeetme lasi ministeerium ise põhja hirmutava summaga: 2,6 miljardit eurot 20 aasta jooksul

Edaspidiseid selgitusi ja analüüse ei kuulanud enam keegi. Ei seda, et kõige reaalsema stsenaariumi korral oleks kulunud ca 700–800 miljonit eurot. Ja ka mitte seda, et tarbijate poolt investeeritud üks euro toob läbi odavama hinna meile tagasi kaks eurot ja veel kolmanda ning neljandagi läbi majanduse arengu.

Kuna peaministri ja energeetika eest vastutava ministri portfellid on viimastel aastatel olnud Reformierakonna käes, siis eelkõige kannabki poliitilist vastutust tegemata otsuste eest Reformierakond. Loosungid ettevõtjasõbralikkusest ja majanduse konkurentsivõime parandamisest kõlavad õõnsalt. Palju aega on lihtsalt maha magatud ja seda olukorras, kus energiajulgeoleku ja varustuskindluse tagamine peaks olema üks prioriteetsemaid valdkondi üldse.

Uute tootmisvõimsuste kiirem ehitamine eeldab muudatusi seadustes ja arengukavades. Samuti tuleb erinevate meetmetega tagada investeerimiskindlus ettevõtjatele, kes kavatsevad uusi tootmisvõimsusi turule tuua.

Valitsus küll saadab jupikaupa riigikokku eelnõusid, mis soodustaksid taastuvenergia arengut, kuid suures osas on tegu peenhäälestamisega, mis ei too läbimurret. Paigaltammumine tähendab taandarengut, sest uusi investeeringuid tootmisse ei saa teha, kui ei ole piisavat kogust puhast ja keskkonda vähem koormavat elektrit.

Energiamajanduse arengukava eelnõus on kirjas ambitsioonikas eesmärk, et 2030. aastaks peaks Eestis olema maismaa tuuleparke võimsusega 2850 MW. Praegu on sellest puudu üle 2000 MW.

Kui analüüsida omavalitsuste tuuleparkide planeeringute seisu, siis on hästi, kui pool sellest eesmärgist realiseerub. Muidugi tuleb turule tuua ka uusi salvestusvõimsusi ja juhitavaid võimsusi, seda just hinnatippude tasandamiseks. Aga suurem osa uutest võimsustest peab tulema taastuvenergiast, mis aitab keskmist elektri hinda alla tuua. Lahendus pole ka unistus oma tuumajaamast, kuna enne 2040. aastat see tõenäoliselt ei valmi. Oleme ette leppinud kaotusega, kui hakkame seda 15 aastat ootama ja vahepeal midagi ette ei võta.

Puhas absurd on EKRE algatatud tuulikusõda, mis on paraku külmutanud planeeringute menetluse mitmes omavalitsuses. EKRE taotleb sellega vaid poliitilist nähtavust, kasutades küüniliselt ära inimeste hirmusid ja teadmatust. Vägisi meenub nn masinalõhkujate liikumine 19. sajandi Inglismaal, kus tööta jäänud meeleheitel inimesed ründasid riidevabrikuid ja lõhkusid sepavasaratega uusi masinaid.

Inimesed peaksid mõistma, et nende ärakasutamine tuulikusõjas takistab uute ettevõtete tulekut nende kodukohta ja seega kogu piirkonna arengut. Tuulikute arendajad pakuvad tihti kohalikele inimestele ja ettevõtetele odavamat elektrit, rääkimata tuulikutasust, millest võidavad nii omavalitsused kui ka need inimesed, kes elavad tuulikute läheduses. Kõikvõimalike libateadustega hirmutamine ja avalikel koosolekutel räuskamine on väga alatud võtted.

Isamaa tegeleb viimasel ajal samuti vaid populistliku päevapoliitikaga. Alles 2022. aastal võttis valitsus Isamaa osalusel vastu seaduse, milles on kirjas eesmärk, et aastal 2030 tarbitakse Eestis sada protsenti taastuvenergiast toodetud elektrit.

Isamaa tõestas oma taas leitud põlevkiviarmastust 2022. aastal, kui elektrituru reformi kõlava nime all kehtestati riiklikult fikseeritud elektripakett, nn universaalteenus, mille puhul toodeti elektrit eranditult vaid põlevkivist. Tulemuseks oli see, et inimesed ja ettevõtjad, kes läksid Isamaa loosungite õnge, maksid börsipakettidega võrreldes kümneid miljoneid eurosid rohkem.

Ootan ekspertidelt, ametnikelt ja poliitikutelt rohkem vastutustunnet ja otsustavust. Ja muidugi peavad otsused olema teadmispõhised. Paljud avalikkuses ja ajakirjanduses esinevad eksperdid ei ole erapooletud, vaid seisavad osavalt arendajate kitsaste huvide eest või toetavad mõne erakonna poliitilist agendat. Loodan Eesti inimeste tarkusele, et meid ei kasutataks ära tuulikusõjas arengu vastu, nagu masinalõhkujaid kauges minevikus.