Vaegkuulja Janne Oja on üks "Aktuaalse kaamera" viipekeeletõlkidest. Eesti keel on tema ja ta saatusekaaslaste jaoks sisuliselt võõrkeel, mida peab eraldi õppima, sest viibeldes on lauseehitus hoopis teistsugune.

"Pigem on see meie teine keel, kuna eesti viipekeeles on lauseehitus täiesti teine. Näiteks "kus sa jalutamas käisid?" viipleme nii: "käisid jalutamas kus". Kasutame nii tegusõna kui ka küsisõna viimasena. Meil on ka eesti viipekeeles grammatika sees. Kindlasti ei tohi unustada näomiimikat. Selleta on võimatu," rääkis Oja.

Kurte võib Eestis olla 1500, vaegkuuljaid umbes 150 000. Eesti viipekeele valdajaid on 4000–5000 ja see on kurtide jaoks peamine maailmaga suhtlemise vahend, kuigi nooremad kasutavad agaralt ka moodsat tehnoloogiat, näiteks videokõnesid. Aga ikka selleks, et omavahel viibelda.

Eeskätt tahavad Eesti kurdid ja vaegkuuljad Eesti ühiskonnaga suhelda ja täisväärtuslikku elu elada.

"Toon ühe näite. Üks asi, mis kripeldab, on see, et kinodes multikad või eesti filmid on ikka veel aastakümneid jätkunud eesti kõnekeelega ehk ilma subtiitriteta. Kolleeg soovitas vaadata üht filmi, otsustasin pileti osta, ja näen, et on ainult eesti keeles, loobusin piletit ostmast. Kas see siis tähendab, et kogu Eesti kohta 171 500 inimest ei saa seda filmi vaadata?" lausus Oja.

Samasugust ligipääsu soovivad ja vajavad ka pimedad ja vaegnägijad. Jakob Rosina igapäevatöö ongi ligipääsetavuse tagamine. Selleks nõustab ta organisatsioone ja ettevõtteid, et need oskaksid ka meelepuudega inimestega arvestada.

"Pimedaid ja vaegnägijaid on meil arvuliselt 9000–10 000. Neid inimesi aga tekib juurde, kui me vaatame inimeste elukaart ehk vananevad inimesed on inimesed, kelle nägemine on kehvem. Nemad statistikasse ei jõua, sellepärast et neil ei ole otseselt nägemispuuet ehk me täpset arvu ei oska öelda. Aga ma julgeks öelda, et 90 000 kandis nägemispuudega inimeste arv meil täna Eestis on," lausus Rosin.

Jakob teab abivahenditest kõike. Ja neid tuleb tehnoloogiaajastul kogu aeg juurde, alates ekraanilugejatest, mis loetleb pimedale kõiki valikuid, mis arvutiekraanil on, lõpetades tehisintellektil põhinevate lahendustega, mis loevad ette visuaalset informatsiooni.

"Teed mingi pildi ja sa saad tehisintellekti käest selle pildi kohta küsimusi küsida, näiteks et millal mul see piim kapis aegub," ütles Rosin.

Probleem taandub aga sellele, et need abivahendid ei toimi iseenesest, vaid neid peab infoga täitma ehk ligipääsetavuse tekitavad ikka inimesed.

"2012 kaebas Ameerika kurtide liit kohtusse Netflixi sellepärast, et Netflixi sarjadel ei olnud subtiitreid. Kui sa täna teed Netflixi lahti, siis igal sarja on subtiitrid. Samas kirjeldustõlkega läks palju rohkem aega ja kogu sisu ei ole täna kirjeldatud," ütles Rosin.

"Aktuaalse kaamera" viipekeelseid uudiseis jälgib iga päev umbes 3000 inimest. Ent vaadatavaim viipekeelne saade on hoopis Eesti Laul, mida ekstaatiliselt tantsivate viipetõlkide tõttu vaatavad ka kuuljad.

"Viipekeelse tõlkega Eesti Laulu vaatas sel korral keskmiselt 21 000 inimest. Esimest saadet vaatas 16 000, teist saadet 27 000. See on igati hea number," lausus ERR-i juhatuse liige Toomas Luhats.

Luhatsi hinnangul on vaegkuuljate ja vaegnägijate seis ERR-i kanalitel pigem hea.

"Tänu robotitele, tänu tehisharule on võimalik neil üsna palju saateid vaadata ja kaasa elada. Me tahame, et ideaalis oleks meie kogu programm ligipääsetav," lausus ta.  

Pimedate olukord on praegu kehvem.

"Pimedate puhul on vaja kirjeldustõlget – mitte ainult ei pea seal olema dialoog, et Merilin ja Toomas suhtlesid omavahel, vaid seal peab olema ka see, et Merilin, särav, suurepärane intervjueerija, Toomas, kiilakas veider habemik. Seal peab olema kirjeldus juures, et, et nad saaksid aru, et millest jutt käib. Siin on meil veel minna maailm, aga me võtame seda väga tõsiselt," rääkis Luhats.

Kuigi eelarve seab omad piirid, läheb olukord aasta-aastalt paremaks.

"Me laulu ja tantsupidu muudame sel aastal ligipääsetavaks, kui veel on võimalik, teeme kõik endast oleneva, et kõik, kes vähegi tahavad, saavad seda vaadata," ütles Luhats.

Kriisid mobiliseerivad ühiskondi. Siis saadakse aru, et kaasatud peavad olema kõik, kuna muidu võib infosulg kellelegi saatuslikuks saada. Nõnda on ka ligipääsetavuse teenused just kriiside ajal hüppeliselt arenenud. Nii sündisid viipekeelse tõlkega valitsuse pressikonverentsid koroonakriisis, kui iga päev tuli uut infot haiguse leviku ja piirangute kohta. Kriis möödus, asendus järgmistega, aga viipekeelne tõlge jäi ja sai harjumuspäraseks.

"See ei ole sotsiaalvaldkonna teema ainult, see puudutab absoluutselt kõiki eluvaldkondi, kõiki asutusi. Ja tegelikult kõik peaksid mõtlema sellele, kuidas tagada see, et nende teenus või asutus oleks kõigile ligipääsetav," lausus sotsiaalministeeriumi puudega inimeste õiguste poliitika juht Kadri Mets.

"Alustame kas või  põhilistest küsimustest, kas meie inimesed saavad täna sellist haridust sellist, mida saavad kõik teised. Kas näiteks pime laps või vaegnägija laps saab samal tasemel hariduse kui nägija laps või vaegkuulja laps või laps, kes on liikumispuudega ja tema kodukoha kool ei ole ligipääsetav," rääkis Rosin.

"Kas ma saan teha seda tööd, mida mina tahan teha – täna on väga paljudel inimestel endiselt päris suured takistused ees," lisas ta.

Puude alusel diskrimineerimine on aga igapäevane ja avaldub pisikestes asjades.

"Olen tahtnud minna lennuki peale reisima. Ma olen tahtnud teha veebis check-ini, mulle on öeldud, et ei, te peate tulema lennujaama seisma järjekorras kaks tundi, näiteks sellepärast et te olete erivajadusega. Miks ma pean tulema kaks tundi (varem), teised lähevad, kohver näpus, minust mööda ja jõuavad lennuki peale, neil on kõik hästi?" ütles Rosin.