Üks asi on üksiku inimese tasandil mõelda, et "ükskord pätt, alati pätt", teine asi on näha sama põhimõte ette seaduses. Eesti õiguse kohaselt avaldatakse süüdimõistvaid kohtuotsuseid süüdimõistetute isikuandmetega teatud kuritegude puhul igavesti.

Need kohtuotsused on nime ja isikukoodi alusel otsitavad, mistahes piiranguteta, mis sellest, et vähemalt osa neist kuritegudest on suhteliselt ebaolulised, ühekordsed ja süüdlane on karistusest järeldused teinud. Euroopa õigus teeb sellisele mõõdutundetule häbimärgistamisele lõpu ja loodetavasti ärkab üles ka seadusandja.

Karistatus aegub, kuid süüdimõistev otsus on avalik igavesti

Kuriteos süüdi mõistmisega kaasnevad Eestis lisaks karistusele endale muud tagajärjed, milledest üheks on, et vähemalt karistuse kehtivuse ajal on süüdimõistev kohtuotsus Riigi Teatajast nii süüdlase nime kui ka isikukoodi järgi otsitav, üksikud erandid välja arvatud. Kõik huvilised saavad lugeda, mille eest ja kuidas kedagi karistatud on.

Kui karistus kantud saab, tuleb hakata ootama karistuse kehtivuse möödumist, pärast mida kustutatakse süüdlase isikuandmed avalikest kohtulahenditest. Välja arvatud teatud kuritegude osas, mille eest karistatute kohtuotsused ripuvad kehtiva seaduse kohaselt internetis igavesti. Aegade lõpuni, arvestamata sellisel häbimärgistamisel ühtegi asjaolu peale paragrahvi numbri ja ilma, et keegi selles osas üldse enam kunagi midagi kontrollida kavatseks. Seadus näeb lihtsalt nii ette või siis ei näe ette.

Selliste igavesti avalikkuse jaoks oluliste seas on väga raskeid kuritegusid, mille osas ei tundu selline lahendus otsekohe ilmselgelt põhjendamatu. Nende hulgas pole samal ajal kuritegusid, mille osas võiks avalikkuse suuremat huvi eeldada. Näiteks ei ületa igavese näpuga näitamise künnist ükski ametialane kuritegu ja sealt ei leia ka ühtegi sarikelmi. Küll on lajatatud igavesse häbiposti põhimõtteliselt kõik peamised narkokuriteod, arvestamata hiiglaslikku erinevust, mis nende vahel võib olla.

Kõige "populaarsem" narkoparagrahv, karistusseadustiku § 184 on nimelt kõikehõlmav. Selle alusel karistatakse nii Pablo Escobari mastaabiga narkoäri kui ka koolipoissi, kes tellis internetist enda jaoks 10 grammi kanepit (2,5 grammi üle kriminaalkorras karistatava määra) ja sai selle eest väga tõenäoliselt miinimumkaristuse. Paragrahv ei tee vahet, kas keelatud ainet jätkub kümnele või mitmele miljonile inimesele, kas see hangiti enda jaoks või müügiks. Tegelikus karistuspraktikas on vahe muidugi oluline.

Igavene häbipost ka ebaoluliste minevikupattude eest

Kui kehtiva seaduse kohaselt on olemas võimalus, et noore täiskasvanu poolt oma tarbeks suhteliselt tühise koguse aine omamine jääb üldse karistamata, siis kümme aastat tagasi oli ainus lahendus süüdimõistmine. Nende jaoks, kes olid noored ja rumalad kümme aastat tagasi, on praeguse seaduse lahendus olla häbipostis aegade lõpuni, mis sellest, et nad pärast seda isegi kiirust ületanud ei ole. Vahepeal leebunud suhtumisest viimased osa ei saa.

Kui juba riik ise signaliseerib, et isegi nooruse rumalusest suhteliselt ebaolulise narkokuriteo toime pannud isikute osas ei tohi valvsust kunagi kaotada, siis muidugi võetakse seda kuulda. Pangad ei taha anda laenu, üürileandjad loobuvad lepingust, võimalikud tööandjad kõhklevad. Teisisõnu ei too ammuste asjade lõputu avaldamine kaasa mitte üksnes viltuvaatamist, vaid reaalseid tagajärgi. Tööd, eluaset ja vahendeid viimase ostmiseks vajavad just noored kõige enam.

Olukorra muudab hullemaks, et Riigi Teatajas ei avalikustata mitte üksnes andmeid määratud karistuse kohta, vaid avalikustatud on terved kohtulahendid koos süüdimõistetule ette heidetud kuriteo detailsete asjaoludega. Seega kaasneb kohtulahendite avaldamisega lisaks ühiskonna hukkamõistule paratamatult ka isiku stigmatiseerimine.

Tegelikult ei pea sellist olukorda taluma, sest Euroopa õigusest tulenevalt on olemas normid, mille alusel ei saa isikuandmeid mistahes ajaliste piiranguteta ja igasuguse kaalumiseta avaldada.

Hiljuti leidus ka kustunud karistusega inimene, kes pöördus kohtusse ja nõudis aastate tagusest kohtuotsusest oma isikuandmete eemaldamist. Juba maakohus nõustus, et süüdimõistvas kohtuotsuses ei saa isikuandmeid ilma täiendavate kaitsemeetmeteta igavesti avalikustada ja otsustas jätta andmete avaldamist nõudva seaduse sätte kohaldamata. Oma õigusi kaitsnud inimese kohtuotsus on nüüdseks internetist kadunud.

Isikuandmete tähtajatu säilitamine ei pruugi ilmtingimata olla vastuolus Euroopa õigusega, kuid seejuures on oluline tasakaalustada niivõrd piiravat meedet asjakohaste menetluslike tagatistega, mis võimaldavad kaaluda avalikkuse huvi ja karistatud isiku õiguste riive ulatust.

Kui näiteks arvestades kuriteo toimepanemisest möödunud aega, isiku vanust ja isikut iseloomustavaid asjaolusid ei ole andmete avaldamine enam vajalik, tuleb ette näha võimalus andmete kustutamiseks.

Meie seaduse valik avaldada isikuandmeid igavesti ja vahet tegemata, tähendab ühtlasi, et nende isikute ring, kes saavad regulatsiooni seaduslikkusele etteheiteid teha, ei piirdu vaid ebaoluliste narkokuritegude eest karistatud muidu tublide noortega. Seda saavad teha ka ükskõik kui raskete kuritegude toimepanijad. Ka see on lõppeks lünk seaduses, mida me ühiskonnana tahtma ei peaks.

Riiklik järelevalve, kuid mitte riigi enda üle

Alates isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisest on riik olnud väga tundlik andmekaitsealastele rikkumistele erasektoris, seda kuni järelevalveni kaamerate kasutamise õiguspärasuse üle lehmalaudas.

Sellise standardi taustal on ammu karistuse ära kandnud inimeste privaatsuse osas haigutav andmekaitseline tühimik silmatorkav. Riigi probleemid kohtulahendite avalikustamisega sellega tegelikult ei piirdu. Üksikutest Riigi Teatajas avaldatud kohtulahenditest võib leida andmeid suisa kannatanute kohta, sh isegi vägistamisohvri nimi kui ka juhtunu asjaolud.

Kõigile, keda mineviku pattude tõttu sarnaselt lõpmatuseni avalikult nuheldakse, olgu need noored või vanad, on avatud kohtutee, et tõmmata minevikule ka internetis joon alla. Euroopa õigus tunneb ka võimalust kahjunõuete esitamiseks seoses isikuandmete alaste rikkumistega.

Kohtu niigi napi ressursi säästmiseks, menetluskulude ja kahjunõuete vältimiseks, aga eeskätt kodanike õiguste austamiseks peaks parlament seadust muutes piiranguteta isikuandmete avalikustamise regulatsiooni tühistama, jätmata massilise ebaseaduslikkuse likvideerimist iga inimese enda ülesandeks.