Ühiskonnas liiguks ringi justkui midagi äärmiselt hirmsat ja täiesti mõistetamatut. Hiiliks vargsi, ligineks salaja ja põhjustaks valimatult ülemäärast kahju. Kui sellest räägitakse, siis valjuhäälselt ja liialdades, justkui hoiaks see kurja eemal. Sellest on kuulda iseäranis süüdistusaktides, kohtusaalides ja ajakirjanduses.

See pealtnäha suur hirmus on vältimatult vajalik toimingupiirang, mille rikkumisega seotud etteheidete müstifitseerimine on ühele korruptsioonikuriteole paraku just sellise kuvandi loonud. Vaba ja ausa riigi õnneks ei vasta see müüt aga tõele ning toimingupiirangu rikkumine, nagu ka teised korruptsioonikuriteod, on selle vabaduse ja aususe hoidmiseks vältimatud ja väga õigel kohal.

Altkäemaksu võtmise hukkamõistetavus on selgelt juurdunud ja kõigile arusaadav, ent toimingupiirangu rikkumise keelu eesmärki ja vajalikkust tuleb alatasa uuesti selgitada. Lihtsustatult kaitseb see ametnike ebaausate otsuste eest, et inimestele oleks üheselt selge, et otsused juhinduvad ainult avalikest huvidest, mitte ei kannustu ametniku enda või tema sõbra kasudest.

Mõistagi võib arutleda selle üle, kas toimingupiirangutega seonduv vajab muutmist, kas õiguskaitseasutused peaksid enda kaalutlusi ümber hindama või tuleks seadusandjal kuriteokoosseisu sõnastust täpsustada. Need on olnud ka peamised arutelud, mis erinevate kaasuste valguses ajakirjanduses tõusetunud on.

Korruptsioonijuhtumite kohtu ette viimisega kaitseb prokuratuur usaldust riiki ja selle juhtimise aususesse. Vabas ja demokraatlikus õigusriigis on enesestmõistetav, et korruptsiooni suhtes peab valitsema nulltolerants.

Seetõttu panevad arutelud ühe korruptsioonikuriteo kaotamise või suhtumise olulise leevendamise üle mind murelikult mõtlema: kas tõesti on ühiskonna ootus korruptsioonivabaduse suhtes nihkunud ja oleme valmis naasma tutvuste, käsi peseb kätt käitumise või koguni onupojapoliitika aega? Sest just selliseid olukordi on mõeldud toimingupiirangud ära hoidma.

Toimingupiirangu rikkumise keelu kaotamisega kaoks ära ka võimalus juhtida nii kohtu kui ka avalikkuse tähelepanu juhtumitele, mille puhul on prokuratuuri hinnangul tõendite põhjal näha, et ametnikku on kannustanud mõnd otsust tegema hea sõber, rahaline toetaja või muu seotud isik. Mõistagi ei meeldiks kellelegi, kui vallavanem saaks ühegi õigusliku takistuseta teha otsuse, millega vald müüb tema ettevõttele mõne valla kinnistu, ent just sellised võimalused toimingupiirangute kadumise korral ametnikele tekiksid.

Seega tagab toimingupiirangute järgimine, et keegi ei saaks võrreldes teistega oma ametist või endaga seotud inimese ametist tulenevaid eeliseid. See on oluline, et tagada aus ja läbipaistev ühiskond ning majanduskeskkond, kus on kõigil võrdsed võimalused.

Eestis on olnud korruptsiooni, mille ebaõiglus karjub näkku. Altkäemaksu vastu on saadud kõiksugu hüvesid, alustades kasulikest otsustest kuni tehniliselt ohtlike autode liiklusse lubamiseni. Hiljuti tunnistas riigikohus endise valitsuserakonna süüdi mõjuvõimuga kauplemises, mis on sisult altkäemaksukuriteole sarnases kuriteos. Ent ka need olukorrad, kus keegi ei paku kasuliku otsuse eest raha, vaid kasutab ära enda sõprust või rahalist seotust ametnikuga, võivad olla vähemalt sama korruptsiooniohtlikud.

Toimingupiirangu rikkumist on heidetud ette arstidele, kohaliku omavalitsuste ametnikele, nõunikele ja erinevatele teistele avalike ülesannete täitjatele. Sellest tulenevalt on teoretiseeritud, et ehk peaks mõne ameti toimingupiirangutest vabastama.

Aga miks peaks olema kellelegi lubatud hämaram ja läbipaistmatum asjaajamine või halvemal juhul enda või enda lellepoja huvides otsuste tegemine? Oletame, et teeme erandi arstidele, nagu on aruteludes pakutud. Kas see pole just valdkond, milles tehtud ebaausad otsused inimesi kõige vahetumalt kahjustada võivad? Järgmisena tekiks ehk arutelu, et toimingupiirangute järgimise kohustusest peaks vabastama näiteks planeerimisnõunikud või kellegi veel?

Õiguskord ei saa lubada, et erinevate valdkondade ametiisikutele kehtiks eraldi regulatsioon. Toimingupiirangu rikkumise kuriteokoosseis peab olema universaalne ja tagama ühtviisi kõikide ametiisikute ausust. Kui me hakkame korruptsiooni suhtes erandeid tegema, siis hakkame nii riigi arengus kui ka korruptsioonitajus liikuma sisuliselt tagurpidi.

Korruptsioonikuritegude kohta tõendite kogumine ei ole meelakkumine, teod avastatakse üldjuhul tagantjärele ja inimesed teavad, kui nad asuvad halvale teele. Seetõttu sätitakse oma tegusid juba aegsasti vähemalt enda arvates nii, et kuritegu keegi ei avastaks ning reaalajas tõendite kogumine oleks äärmiselt keeruline. Sellele vaatamata tuleb ka korruptsiooni uurimisel, nagu iga teisegi kuriteo puhul, koguda piisavalt tõendeid, et süü oleks tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust.

Seetõttu võin kinnitada, et mitte ühegi korruptsioonijuhtumi süüdistust ei ole esitatud kergekäeliselt. Kui kellelegi on tehtud etteheide toimingupiirangu rikkumises, on prokurör olnud tõendite põhjal veendunud, et ametniku otsust võis mõjutada kuklatunne seotusest teise inimesega. Süüdistuse esitamine neis asjades on vähemalt viimastel aastatel olnud läbinisti kaalutletud otsus.

Toimingupiirangu rikkumise kuriteokoosseis on abstraktsem kui mõni teine, sellele prokuratuur vastu ei vaidle. Paraku on õiguslikult võimatu mistahes hüpoteetilisi olukordi eraldi seadusetekstiks kirjutada. Abstraktsus ei tähenda ebaselgust, vaid seadusandja on jätnud mõned õigusmõisted teadlikult kohtute sisustada.

See ei ole nii ainult toimingupiirangu rikkumise puhul, vaid näiteks Porto Franco kriminaalasjas heitsid kaitsjad ka mõjuvõimuga kauplemisega seoses ette, et seadusest ei ole võimalik aru saada, kus on piir lobitöö ja korruptiivse mõjuvõimu ostmise vahel. Riigikohus leidis, et määratlemata õigusmõistete kasutamine ei muuda seadust arusaamatuks, vaid kohus läbi kohtupraktika saab neid mõisteid ja seeläbi kuriteokoosseise sisustada.

Toimingupiirangu rikkumisega seoses ongi kohtud viimastel aastatel saanud just seda teha: kujundada seisukohti ja sisustada õigusmõisteid, mis toimingupiirangutega seotud. Nii on saanud oluliselt selgemaks, keda saab pidada ametiisikuks ja keda mitte, kohtud on analüüsinud, milline peab olema seotud isiku mõju ametniku üle, millised seosed on korruptsioonivastase seaduse järgi keelatud jne. Neis asjades on kohtud teinud nii süüdi- kui ka õigeksmõistvaid otsuseid. Viimased on muide samuti õigusriigis vältimatud. Keegi meist ei tahaks elada riigis, kus kõik kohtu ette viidud eranditult süüdi mõistetaks.

Toimingupiirangute praktikat on saanud kohtud kujundada tänu sellele, et prokuratuur on täitnud seadusest tulenevat ülesannet ja viinud kohtu ette otsustamiseks juhtumeid, mis prokuröride hinnangul kehtiva seaduse järgi kuriteokoosseisu täidavad. Edasi on juba seadusandja otsustada, kas kohtupraktika integreeritakse seadusesse või usaldatakse õigussüsteemi kuriteokoosseise kohtupraktikaga sisustama.

Korruptsioon võib mürgitada kogu riigi. See kahjustab usaldust riiki, riigi mainet ning halvemal juhul koguni iseseisvust. Kui kaalul on niivõrd olulised väärtused, ei tohi mõne valju hääle või näite põhjal tormata süsteemi pöördumatult muutma. Säilitagem rahu, sest toimingupiirangu hirmul on liialt suured silmad.