Eesti Vabariigi president Lennart Meri ütles 7. oktoobril 1993 Eesti Televisioonis peaministriga tekkinud vastuseisust tingituna järgmised sõnad: "Eestile on kombeks üks president korraga."

Rohkem kui 20 aastat hiljem on koalitsioonierakondadel tekkinud soov märkida koalitsioonilepingusse sarnane mõte, aga teise võimuharu kohta – üks maakohtu, üks halduskohtu ja üks ringkonnakohtu asutus (nn ühe kohtu mudel). Kas see sellisel kujul tegelikult realiseerub, elame-näeme.

Sama astme kohtute ühendamise mõtet propageeritakse 21. aprilli 2025. aasta kuupäeva kandvas eelnõu väljatöötamiskavatsuses "Kohtunike töökoormuse ühtlustamine, asenduskohtunike ametisse nimetamine, kohtunikele lisatasu maksmise võimaldamine jt ettepanekud kohtute töö efektiivsemaks muutmiseks".

Oma eitavat seisukohta sellele mõttele on väljendanud Pärnu maakohtu, Tartu maakohtu, Harju maakohtu, Viru maakohtu ja Tartu ringkonnakohtu esimees. Seejuures saatsid eraldi arvamused Harju maakohus, Tartu maakohus ja Tartu ringkonnakohus. Sellesse mõttesse suhtusid kriitiliselt riigikohtunikud Ivo Pilving, Vahur-Peeter Liin ja Heili Sepp (Postimees 27. aprill 2025 "Kohtureformiga ei saa rapsida").

Kohtute ühendamise mõte on tekitanud kohtunikkonnas tugevat vastuseisu, mitte üksnes selle tõttu, et see on laiemas ringis sisuliselt läbi arutamata, esitatud pole selle idee toetamiseks kaalukaid argumente, ümber pole lükatud vastuargumente ja näidatud pole ära seda, kuidas see praktikas toimima peaks. Lisaks on tõstatatud ka põhiseaduslik probleem.

Selle viimase probleemi kohta ongi paslik mõtteid mõlgutada: mitu astmekohut on siis Eestile kombeks?

PS § 148

Põhiseaduse § 148 sätestab kohtusüsteemi organisatoorse ülesehituse, mille kohaselt peab kohtusüsteem koosnema: 1) maa- ja linnakohtutest ning halduskohtutest; 2) ringkonnakohtutest ning 3) riigikohtust.

Esmalt pole I ja II astme kohtute puhul konkreetseid kohtuasutusi ehk -organeid nimeliselt nimetatud, erinevalt viimase astme kohtust, milleks on Riigikohus. Kas sellest saab siis järeldada, et põhiseadus lubab luua ühe maakohtu, ühe halduskohtu ja ühe ringkonnakohtu asutuse ehk organi?

Riigiõiguses tuleb asutusena ehk organina mõista sellist üksust, millel on oma organisatsiooniline ja funktsionaalne iseseisvus. Organisatsiooniline ja funktsionaalne iseseisvus saab olla üksnes kohtuasutusel ehk kohtuorganil (nt Harju maakohtul, Tallinna ringkonnakohtul, riigikohtul).

Organisatsioonilist ja funktsionaalset iseseisvust pole kohtunikul ega ka kohtumajal. Kohtunik pole organ. Kohtumaja on üksnes füüsiline koht, kus kohtunikud oma ülesandeid täidavad, kuid millel puudub organisatsiooniline ja funktsionaalne iseseisvus. Kuna PS § 148 sätestab kohtusüsteemi organisatoorse ülesehituse, siis tulebki seda normi mõista kohtuasutuste ehk -organite tähenduses.

Teiseks, PS §-s 148 nimetatakse esimese ja teise kohtuastme kohtuid mitmuses, mis tähendab, et nende kohtuastmete kohtuorganeid peab olema rohkem kui üks igas kohtuastmes.

Kolmandaks, PS § 148 kasutab ringkonnakohtu, mitte apellatsioonikohtu mõistet. Ringkonnakohtu mõiste hõlmab endas mõistet "ringkond". Ringkond tähendab teatud territoriaalset üksust või mingi piirkonna haldusala (vt Eesti keele seletav sõnaraamat. 2., täiendatud ja parandatud trükk. Toim. M. Langemets jt. Eesti Keele Instituut, 2009).

Ringkond ei saa hõlmata kogu Eesti territooriumi, vaid üksnes ühte osa Eesti territooriumist. Ringkonnakohtul ei saa seega põhiseaduse kohaselt olla võimupädevust üle kogu Eesti Vabariigi territooriumi. Kui olema peab mitu ringkonnakohtu asutust, siis ei saa olla ühte I astme kohtu asutust. Üksnes Riigikohtul on võimkond üle kogu Eesti Vabariigi territooriumi.

Mõtleme veel. Millist mõtet PS § 148 endas kannab? Seadusliku aluse ja õigusriigi põhimõtte (PS § 3 ja § 10) kohaselt ei tohi riigis tekkida ühte superasutust, kuna sellega välditakse võimu konsolideerumist ühe isiku kätte, ja seda mitte ainult täitevvõimu, vaid ka kohtuvõimu puhul. Küsida võib, miks see halb on.

Provotseerivalt võib ju väita, et kui asju otsustaks ainult üks inimene, siis saaks need palju ladusamalt ja kiiremalt aetud – kohtuasjad õiglaselt jagatud, tööd puudutavad küsimused kiiresti otsustatud, kohtunikud ühest Eesti otsast teise Eesti otsa paigutatud, süüteoasju lahendav kohtunik ümber tõstetud tsiviilasju lahendavaks kohtunikuks jne.

Kuid mis on selle lahenduse varjupool? Seda ei pea kaugelt otsima, piisab sellest, kui pöörata pilk autoritaarse juhi ja totalitaarse ühiskonna poole. Valgustatud monarhia on küll olnud paljude ideaal, aga reaalses maailmas on valgustatud monarhi asemel tihtilugu jõhker türann.

Aga kui ühe maakohtu ja ühe ringkonnakohtu etteotsa ei satu valgustatud monarhi taoline diplomaatilisi meetodeid kasutav kohtuesimees, vaid täitevvõimu mahitusel autoritaarsete sugemetega juht, kelle ülesandeks on hakata suunama õigusemõistmist tema käes olevate volitustega?

Näiteks "Kui see asi ei saa lahendatud selliselt, siis homsest hakkad lahendama kriminaalasjade asemel tsiviilasju Tallinna asemel Valgas". Seda argumenti saab ju kummutada sellega, kui öelda, et nt riigikohtu esimees juhibki ju ainult ühte organit. Aga see näide ei ole pädev, sest riigikohus on kassatsioonikohus ja kassatsioonikohtu volitused kohtuasja lahendamisel on piiratud – teatavasti ei saa ta ise üldjuhul tõendeid hinnata. Kas mitte sellist olukorda ei soovinud põhiseaduse assamblee liikmed selle normiga välistada?

Kokkuvõttes on PS § 148 üheks kaalukaks mõtteks on vältida ühe kohtuastme sees võimu konsolideerumist ühe inimese kätte. Viimati märgitu on eriti oluline kohtusüsteemis, mis on demokraatliku õigusriigi üheks ja ka viimaseks garandiks.

Lisaks tuleb PS § 148 puhul jaatada ka teist olulist kaasnevat mõtet, s.o tagada isikutele I astme kohtutes ühetaoline õigusemõistmise kättesaadavus (s.o tagada PS § 12 ja § 15).

Varasema praktika pinnalt võib prognoosida, et küll mitut kohtumaja omava, kuid ühe kohtuasutuse mudeli tulevik oleks see, et esmalt koondatakse regioonidest kohtunikukohad kokku keskusesse ning seejärel suletakse lõpuks ka kohtumaja (viimaste näidetena Tartu maakohtu Põlva kohtumaja ja Tallinna halduskohtu Pärnus asuva kohtumaja sulgemine). Ühe kohtuasutuse mudel ainult süvendaks seda tendentsi, sest neid küsimusi hakataks otsustama keskusest kohtuesimehe initsiatiivil.

Mis on selle kaugemale ulatuv tagajärg, kui kohus inimestest kaugeneb? Mida raskem ja keerulisem on inimestel oma õigusi kohtus maksma panna, seda suurem on tõenäosus, et seadusandja normis väljendatud tahet ei minda riigivõimu juurde maksma panema, vaid tekivad uued Varnja küla sarnased omakohtu näited.

PS § 149

Põhiseaduse § 149 näeb ette, et maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud. Ringkonnakohus on teise astme ehk apellatsioonikohus ning riigikohus on kõrgeim kohus, kes täidab kassatsioonikohtu ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu funktsiooni. PS § 149 sätestab kohtuastmete vahelise pädevuse.

Astmepädevusnormidega on jagatud kohtu kui institutsiooni sisemised ülesanded, õigused ja kohustused: 1) maa- ja halduskohtud täidavad esimese kohtuastmena alg- ehk esmatasandi kohtu ülesandeid; 2) ringkonnakohtud teise kohtuastmena täidavad apellatsiooni ülesandeid ning 3) riigikohus kõrgema kohtuna täidab kassatsiooni ja põhiseaduslikkuse järelevalve ülesandeid.

Kohtute esimehed toovad oma pöördumises esile, et PS §-s 148 kujundatud kohtu organisatoorsest ülesehitusest ja PS §-s 149 sätestatud kohtuastmete vahelisest astmete pädevusest järeldub, et kohtuorganisatsioon on üles ehitatud püramiidmudeli alusel.

Riigikohtule kassatsioonikohtu funktsiooni omistamise üheks mõttes on eri kohtute praktika ühtlustamine (vt ka HKMS § 219 lg 3 p 2; TsMS § 679 lg 3 p 3; KrMS § 349 lg 3 p 2). Kui vähemalt kaks ringkonnakohtu asutust praktikat ei tekita, siis puudub riigikohtul ülesanne madalama astme kohtu praktikat ühtlustada (vt Pöördumine koalitsioonilepingus kohtuid puudutavast kavatsusest (ühe kohtu mudel) loobumiseks, lk 1–2).

Kui loobuda kohtusüsteemis püramiidmudelist ja asendada see ühe kohtuasutuse mudeliga, siis oleks sellel tõenäoliselt kaugemale ulatuvad tagajärjed. Ühe apellatsioonikohtu loomisel puuduks sisuline õigustus ja vajadus kassatsioonikohtu järele. Sellisel juhul saab ka apellatsioonikohus täita esimese astme kohtupraktika ühtlustamise funktsiooni.

Põhiseadus ega rahvusvaheline õigus ei nõua kahekordset edasikaebevõimalust. Ühe kohtuasutuse mudel on esimene samm, et avada diskussioon PS § 149 lg 3 muutmiseks selliselt, et riigikohtult võtta kassatsioonifunktsioon ja jätta talle üksnes põhiseaduskohtu roll.

Kas õiguspraktika ja -teadus arenevad paremini siis, kui mõtlemises on konkurents, või monopoli olukorras? Õigusteadus ja õiguspraktika on mõtlev distsipliin, argumenteeriv diskursus.

Paraku on nii, et ühe inimese, sh asutuse käsitus ja arusaam maailmast jääb monopoli olukorras piiratuks, meeldib see meile või mitte. Asja suuremas ringis läbiarutamine ja erinevate seisukohtade esitamine tagab selle, et võimalikult paljude nüansside peale mõeldaks, enne kui riigikohtus lõplik otsustus langetatakse. Mitme kohtuasutuse olemasoluga tagatakse kohtupraktika areng ja antakse riigikohtule indikatsioon asja menetlemiseks (vt Indrek Koolmeistri ja Jaak Luige eriarvamus riigikohtu otsusele asjas nr 3-4-1-31-15, p 2).

Pilguheit ajalukku

Ka ajalooline argument toetab tõlgendust, et Eesti Vabariigis peab olema rohkem kui üks I astme kohus ja ringkonnakohus. Põhiseaduse assambleel võeti PS § 148 kujundamisel aluseks 1991. a kohtute seaduse § 1, mis oma sõnastuselt suures osas kattus PS § 148 sõnastusega.

Kohtute seadusesse kirjutati omaaegne olemas olnud kohtuasutuste süsteem. Kellelgi polnud mõttes, et kohtuasutuste süsteemi tuleks mõista kohtumajade süsteemina, mitte aga organisatoorse ja funktsionaalse sõltumatuse tagajana. Lisaks võeti 1991. aastal kohtute seaduse koostamisel ringkonnakohtute loomisel eeskujuks 1938. aastal kohtute seadustik, mis nägi Eesti Vabariigis ette neli eraldi ringkonnakohut oma võimkonna ehk territoriaalse pädevusega.

Ringkonnakohtu mõistel on pikem traditsioon. Ajalooliselt pole kunagi ringkonnakohtule omistatud võimkonda üle kogu riigi territooriumi sellepärast, et tagada madalama astme kohtute kättesaadavus ning mõtlemisel konkurentsiolukord, mis ongi arengu mootor.

Lõpetuseks

Pikema aja jooksul tekitatud olukorra võiks kokku võtta Alice'i ja paari meetri kaugusel puuoksal istuva Irvikkassi vahelise dialoogiga raamatust "Alice imedemaal" (Lewis Carroll):

""Kas te ütleksite mulle palun, millist teed mööda ma peaksin minema hakkama?"

"See oleneb suuresti sellest, kuhu sa jõuda tahad," ütles Kass.

"Minu jaoks ei ole suurt vahet, kuhu …" ütles Alice.

"Siis ei ole vahet ka selles, millist teed mööda sa lähed," ütles Kass.

"… senikaua, kuni ma kuhugi jõuan," lisas Alice selgituseks.""

Kui meil ei ole suurt vahet, kuhu me jõuda tahame, siis on tõesti ükskõik, millise tee valime. Kui me aga teame, kuhu me ei taha jõuda, siis ärme vali seda teed.