Carri Ginter: miks Euroopa Kohus liikmesriike trahvib?

Kui me leiame, et meie konkurentsijärelevalve vajab tulevikus edasiarendamist, võime seda arutelu edasi pidada, aga mõistlik oleks seda teha keskkonnas, kus arutelule kulunud päevade eest ei tule Euroopa Liidule trahvi maksta, kirjutab Carri Ginter.
23. jaanuaril saime teada, et Euroopa Kohus määras Eestile trahvi 400 000 eurot ning edaspidi igapäevase trahvi 3000 eurot kuni Eesti pole üle võtnud konkurentsi tagamise direktiivi. See on üks osa normaalsusest.
Euroopa Liidu liikmeriigid on kokku leppinud oma õiguse ühtlustamises, ühiselt võetakse selleks vastu EL-i taseme seadustena direktiive ja ühiselt on antud lubadus need oma riigisisesesse õigusesse kokkulepitud tähtajaks sisse viia. Juhuks, kui seda lubadust rikutakse, on kokku lepitud, et Euroopa Kohus võib meid trahvida.
Kuigi seda juhtub võrdlemisi harva, teeb Euroopa Kohus selliseid otsuseid siiski üsna regulaarselt. Nii määrati eelmisel suvel Ungarile trahv 200 miljonit eurot ning sealt edasi miljon eurot päevas asüülireeglite rikkumise eest. Sellega võrreldes läks Eestil ikka väga hästi.
Euroopa Kohtu määratud rahalised karistused lähtuvad kolmest alustalast:
- rikkumise raskus,
- rikkumise kestus,
- vajadus tagada karistuse hoiatav toime, et rikkumine ei korduks.
Trahvid jagunevad kahte liiki, mida kohaldatakse enamasti samaaegselt ja mille eesmärgid on erinevad.
Esiteks põhisumma trahv.
See on ühekordne rahaline karistus, mida liikmesriik peab maksma rikkumise eest, mis on aset leidnud minevikus. Põhisumma suuruse määramisel arvestatakse muuhulgas rikkumise kestust, raskusastet ja selle mõju nii avalikele kui ka eraõigustele.
Antud juhul määras Euroopa Kohus Eestile põhisumma trahvi suurusega 400 000 eurot, karistades meie riiki selle eest, et konkurentsi tagamise direktiiv jäi tähtajaks (ja ka asja kohtus arutamise ajaks) üle võtmata. See trahv on hoiatuseks ka tulevikuks, et sarnased rikkumised ei korduks.
Teiseks karistusmakse.
See on igapäevane rahaline karistus, mida tuleb maksta alates kohtuotsuse jõustumise päevast kuni rikkumise kõrvaldamiseni. Selle eesmärk on motiveerida liikmesriiki rikkumine võimalikult kiiresti lahendama. Summa arvutamisel arvestatakse muuhulgas ka rikkumise raskus- ja kestuskoefitsiendiga. Eestile määrati perioodiliseks trahviks 3000 eurot päevas. Kui rikkumine kiiresti lõpetatakse, väheneb perioodilise trahvi kogusumma märgatavalt, mistõttu on see tõhus survevahend.
Trahvide määramisel arvestatakse riigi maksevõimega, nimetame siis seda, kas "rikkus-" või "vaesuskoefitsendiks", kuidas soovite. Nii on Saksamaa mõjutamiseks vajalikud hoopis suuremad summad, kui on tarvilised väikese Eesti distsiplineerimiseks. Trahvide määramine, kuigi ebameeldiv, paneb rikkumise avalikkuse kõrgendatud tähelepanu alla ja see soodustab kiireid poliitilisi otsuseid probleemi lahendamiseks.
Eesti seisukohad ja kohtu hinnang
Eesti püüdis kohtule enda kaitseks selgitada, et riigisisesed seadused olid osaliselt juba vastavuses konkurentsi tagamise direktiiviga ning viivitus tulenes vajadusest luua uusi erimenetlusi ja muuta mitmeid õigusakte. Samuti rõhutati, et viivitused olid tingitud poliitilistest erimeelsustest. Paratamatult on see pooltõde.
Soov luua direktiivi tarbeks uut tüüpi haldusmenetlus on poliitiline valik, millel on nii häid kui ka halbu külgi. EL-i õiguse ülevõtmiseks polnud uute menetluste loomine hädavajalik Selleks, et direktiiv saaks osaks Eesti õigusest, ei ole vaja hakata trahve määrama halduskohtus, nagu mõned on välja pakkunud.
Euroopa Kohus lükkas Eesti argumendid tagasi, märkides, et direktiivi täielik ja õigeaegne ülevõtmine on liikmesriikidele siduv kohustus. Ehk siis kodumaised tantsud Euroopas kokkulepitud tähtaegu edasi ei lükka. Lisaks leiti, et Eesti viivitus ohustab EL-i konkurentsivõrgustiku tõhusust ja kahjustab liidu õiguse ühtset rakendamist.
Trahvide eesmärk ja Eestile avatud võimalus
Kuigi komisjon taotles Eestile suuremat karistust, otsustas kohus määrata väiksema põhisumma, arvestades rikkumise mõju ja Eesti maksevõimet. Kohus leidis, et kuigi rikkumine oli tõsine, polnud selle mõju avalikele ja eraõigustele nii ulatuslik, kui komisjon väitis. Teisisõnu oli Eesti piisavalt tubli, et mitte maksta igapäevaselt komisjoni poolt küsitud 5220 eurot. Kohus piirdus 3000-eurose summaga.
Põhisumma ja perioodiline trahv täidavad mõlemad olulist eesmärki: esimene karistab minevikus tehtud rikkumisi, teine motiveerib liikmesriike kiiresti tegutsema. Eestil on nüüd võimalus perioodiline trahv kiiresti lõpetada, võttes direktiiv täielikult üle ja teavitades komisjoni vajalike meetmete rakendamisest. Selleks vajalik eelnõu on justiitsministeeriumis olemas. Seaduse vastuvõtmine ja jõustumine ei ole niisiis aastate vaid pigem nädalate või kuude küsimus.
Kiire reageerimine oleks tõendiks Eesti vastutustundlikkusest ja pühendumusest EL-i õiguse järgimisele, aidates vältida edasisi trahve ning taastada riigi usaldusväärsus Euroopa Liidu õigusruumis.
Kui me leiame, et meie konkurentsijärelevalve vajab tulevikus edasiarendamist, võime seda arutelu edasi pidada, aga mõistlik oleks seda siiski teha keskkonnas, kus arutelule kulunud päevade eest ei tule Euroopa Liidule trahvi maksta. Vastasel juhul jäämegi maksumaksja kulul tegema maailma parimat seadust.
Sorainen on vaidlusalust eelnõud analüüsinud MTÜ Eesti Ehitusettevõtjate Liit ja MTÜ Eesti Taristuehituse Liit palvel.
Toimetaja: Kaupo Meiel