Riigikohus mõistis Mihhail Korbi, Hillar Tederi ja Keskerakonna mõjuvõimuga kauplemises süüdi. See otsus on lõplik ja kuulub täitmisele. See aga ei tähenda, nagu ei võiks selle otsusega mitte nõustuda ja seda kritiseerida.

Vastupidi, just riigikohtu otsused kui kõrgeimal tasemel tehtud väärtusotsustused on need, mis peaksid läbima halastamatu teadusliku ja ka avaliku arvamuse järelkontrolli. USA-s tulevad inimesed ülemkohtu otsuste vastu tänavale protestima, Eestis on aga kombeks kõik vaikides omaks võtta. See ei näita mitte ühiskonna tugevust, vaid nõrkust.

Ühesõnaga, alljärgnev ei ole "rusikatega vehkimine pärast kaklust", vaid minu kui juristi sisuline (materiaalõiguslik) eriarvamus.

Leian, et isegi kui Hillar Tederi annetus ja Porto Franco probleemi lahendamine olid riigikohtu poolt kirjeldatud viisil seotud (millega ma ei nõustu), ei ole siiski keegi pannud toime kuritegu.

Mõjuvõimuga kauplemises saab süüdi mõista inimese, kes pakub vahendajale raha selleks, et saada mingi avaliku huvi seisukohalt ebavõrdne või põhjendamatu eelis. Riigikohtu hinnangul oli Hillar Tederi poolt taotletavaks eeliseks see, et Mihhail Kõlvart "sekkuks Porto Franco servituudi tasu üle peetava vaidluse lahendamisse, tagades Porto Francole võimalikult soodsa tulemuse" (p 67).

Kas Hillar Tederi palve ja linnapea sekkumine oli põhjendatud või mitte, see ei oma riigikohtu hinnangul absoluutselt mitte mingit tähtsust. Isegi juhul, kui inimene kasutab linnapea jutule pääsemiseks kõrvalteid selleks, et linnapea peataks linnaametnike õigusvastase omavoli, on ta saanud avaliku huvi seisukohalt põhjendamatu eelise.

See ongi riigikohtu seisukoht, millega ma ei nõustu. Võimalus ennast ametnike omavoli vastu kaitsta, nagu ka linnapea sekkumine omavoli lõpetamiseks, ei saa põhimõtteliselt olla mingi eelis ega vastuolus avalike huvidega. Leian, et linnapea sekkumise kui võimaliku kuriteokoosseisu asjaolu hindamisel ei saa jätta kõrvale küsimust, kas sekkumine oli konkreetsel juhul alusetu, põhjendatud või koguni nõutav.

Porto Franco vaidlus linnaga

Probleem, mille pärast Hillar Teder Mihhail Korbi poole pöördus, seondub tasuga, mida linnavaraamet Porto Franco kasuks seatava servituudi eest küsis. Servituudi seadmist nõudis linn ning seda oli vaja selleks, et rajada linnale kuuluva Poordi tänava alla juurdepääsutee maa-alusesse parklasse. Maa-alust juurdepääsuteed omakorda oli aga vaja sellepärast, et linn oli algselt sõiduteeks planeeritud Poordi tänava muutnud jalakäijate alaks. Ehk selle eest, mida kinnistut müües lubati tasuta, nõuti hiljem 776 580 eurot (ehk 420 eur/m²).

Teiste arendustega võrreldes oli see suur summa. Sada meetrit eemal, teisel pool Ahtri tänavat asub juurdepääsutee Rotermanni kvartali all asuvasse parklasse. Sinna ei seatud mingit servituuti ja selle rajamise eest küsis linn arendajalt null eurot. Veel paarsada meetrit kesklinna poole asub Metro Plaza nimeline büroohoone, mille all asuvasse parklasse pääseb samuti linna maalt. Ka selle juurdepääsutee eest küsis linn null eurot.

Kolmas, osaliselt linna maal asuv juurdepääsutee viib Coca-Cola Plaza nime kandva kino all asuvasse parklasse. Ka selle rajamise eest pole arendaja linnale midagi maksnud. Järelikult, selle eest, mida teised arendajad olid saanud tasuta, küsiti Porto Francolt 420 eurot ruutmeetri kohta ehk 420 korda rohkem. Nõutud tasu ületas 6–7-kordselt isegi seda tasu, mida linn oli samas piirkonnas küsinud arendajatelt, kes laiendasid linna maa arvelt oma tasulisi parkimismajasid.

Mis aga veelgi olulisem, linnaametnike poolt nõutud tasu ei olnud mitte lihtsalt ebamõistlikult suur, vaid see oli ka sõna otseses mõttes ebaseaduslik. Hinna arvutamisel eirasid linnametnikud otseselt Tallinn linna volikogu määrusega kehtestatud korda ja asjaõigusseaduses sätestatud põhimõtteid (vt riigikohtu otsus nr 3-2-1-180-15).

Ettevõtjalt ligi 800 000 euro nõudmine ei olnud seega midagi vähemat kui linnaametnike õigusvastane omavoli. Ajaks, kui Hillar Teder ja Mihhail Korb 2020. aasta alguses kohtusid, oli selline halduskius kestnud üle kahe ja poole aasta.

Riigikohtu suunis

On oluline, et ei Tallinna ringkonnakohus ega riigikohus vaielnud nendele väidetele vastu, nad lihtsalt nentisid, et need ei puutu asjasse. Kuna ettevõtja tegi linnapea erakonnale annetuse, siis ükskõik kui õiged tema pretensioonid olid, on linnapea jutule pääsemine ja linnapea sekkumine igal juhul käsitletav avaliku huvi seisukohast põhjendamatu eelisena. Selgituseks kirjutab riigikohus nii (vt p 71):

"Asjaajamise tavapärase kulgemise korral ja ametiisiku selge mõjutamiseta poleks Porto Franco vaidluse sel moel lahendamist saavutanud. Tavapärase menetluskorra järgimisel tulnuks äriühingul servituudi seadmiseks pidada läbirääkimisi linnavaraametiga ja jõuda pooli rahuldava kokkuleppeni; selle saavutamata jäämisel aga pöörduda kaebusega halduskohtusse."

Riigikohtu suunis on lihtne: läbirääkimisi tuleb pidada linnavaraametiga ja kokkuleppele mittejõudmisel pöörduda kohtusse. Leian, et selline, kohtukeskne seisukoht on vale kahel põhjusel.

Esiteks on see totaalne umbusaldusavaldus linna poliitilisele juhtkonnale. Kui ainus tee linnaametnike otsuste vaidlustamiseks on halduskohus, siis mis on linna poliitilise juhtkonna roll? Kui linnapeal ei ole isegi õigust linnaametnike ebaseaduslikke ja ebamõistlikke otsuseid ümber vaadata, siis milleks teda ja teisi linnavalitsuse liikmeid üldse vaja on? Milleks kulutada energiat ja raha kohalikele valimistele ning linna- ja vallavalitsuste ülalpidamiseks, kui neil ei ole õigust sekkuda mittepoliitiliste linnaametnike tegevusse ja neile suuniseid anda?

Selline poliitikute tasalülitamine ja ametnike võimustamine tüürib meid demokraatiast eemale. Mittepoliitiliste proffametnike poolt juhitud linn (või riik) võib küll mõnele tunduda hea mõte, ent sel on üks puudus: see pole demokraatlik.

Teiseks ei nõustu ma riigikohtu kohtukeskse seisukohaga põhjusel, et see ületähtsustab ühte avaliku halduse põhimõtet teiste arvelt. Lisaks läbipaistvusele peab haldusmenetlus olema ka efektiivne ja kaasav. Halduskorraldus, kus ametnike otsuseid ei ole võimalik protsessi kestel vaidlustada poliitilise juhtkonna tasandil ja ainus võimalus on pärast protsessi lõppu kohtusse pöörduda, pole ei efektiivne ega kaasav. Sellisesse riiki välisinvestorid ei tule ja omadki ettevõtjad lahkuvad varem või hiljem.

Laskumata juriidilistesse detailidesse tuleb lisaks märkida seda, et tegelikult pole linnavaraametil selles protsessis lõplikku otsustusõigust. Servituudi tasu suuruse otsustamine on linnavalitsuse pädevuses, linnavaraamet on ainult materjalide ettevalmistaja. Halduskohtus saab aga vaidlustada haldusakti, mille andmise pädevus on antud juhul linnavalitsusel.

Porto Franco puhul oli tegemist kõige ehtsama halduskiusuga. Linnavaraamet ei olnud nõus materjale linnavalitsusse viima enne, kui ettevõtja oli ametnike pakutud hinnaga nõustunud. Kaks ja pool aastat lihtsalt venitati lootuses, et küll ettevõtja väsib ja annab ametnike survele alla. Seejuures teadsid linnaametnikud hästi, et enne linnavalitsuse korraldust ei saa ettevõtja kohtusse pöörduda. Sellist käitumist ei tohiks õigustada ühelgi tasandil.

Eelneva valguses on eriti irooniline riigikohtu etteheide, et Hillar Teder soovis vältida just ajamahukat protsessi, kuna selle taga seisis laenulepingu sõlmimine (p 71). Loomulikult soovis ettevõtja, et kaks ja pool aastat kestnud saaga jõuaks lõpuks lahenduseni. Ükski arendaja ei saa endale lubada lõputut menetlemist. Pangad ei oota, ehitushinnad kallinevad ja renditulu jääb saamata.

Riik, kus ühe lihtsa servituudi seadmiseks tuleb kõigepealt vaielda kolm aastat linnaametnikega ning seejärel teist sama palju kohtus, ei ole arenguvõimeline ega jätkusuutlik.

Karistused

Et kaks ja pool aastat kestnud halduskius ja linnaametnike omavoli ei oma riigikohtu arvates mingit tähtsust, seda näitavad ka mõistetud karistused. Karistuse mõistmise alus on isiku süü suurus. Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et kõrvakiil väärib kergemat karistust kui rusikaga näkku löömine, kuigi mõlemad teod on karistatavad sama paragrahvi järgi.

Antud juhul mõisteti nii Hillar Tederile kui ka Mihhail Korbile vanglakaristus. Järelikult, on riigikohtu arvates meeste süü nii suur, et õiguse jalule seadmiseks ei piisa rahalisest karistusest, vaid mehed tuleb saata vangimajja.

Kui keegi oleks mulle enne kõnealuse riigikohtu otsuse avaldamist öelnud, et Eestis võib oma õiguste kaitseks linnapealt abi palumise eest vanglasse sattuda, oleks ma seda inimest hulluks pidanud.

Riigikohtu otsuse mõjud

Igal otsusel on mõjud. Riigikohtu otsus mõjub kindlasti hoiatavalt kõigile ebaausatele ametnikele ja inimestele, kes on mõelnud ametnike ebaaususest kasu lõigata. Paraku on sellel otsusel ka negatiivne mõju, mis minu hinnangul on kaugelt suurem.

Julgen arvata, et see hirmutab ka õiguskuulekaid inimesi ja pärsib nende initsiatiivi igas mõttes.

Kui oma õiguste kaitseks linnapea poole pöördumine on avaliku huvide vastane eelis, siis mis seda ei ole? Kui linnapeale esitatud abipalve eest saadetakse vanglasse, siis targem on linnavalitsuselt eemale hoida. Kui õigusvastaselt käituvate ametnike korralekutsumine on avaliku huvide vastane eelis, siis mida poliitiline juhtkond üldse teha tohib? Kindlam on mitte midagi teha.

Kriminaalkaristus on ülikange ravim, mida võib võtta ainult väikses koguses äärmise vajaduse korral. Sellega liialdamine võib tekitada ühiskonnale tõsist kahju.

Seaduses on kuriteod alati kirjeldatud abstraktselt. Kui prokuratuur ja kohus hakkavad neid abstraktseid kirjeldusi sisustama täiesti tavaliste tegudega, tekitab see inimestes segadust ja hirmu ning ühiskonda edasiviiv ettevõtlikkus ja sotsiaalne sidusus vähenevad. Kui inimesed ei julge enam probleemidest rääkida ning poliitikud peavad kartma igat oma sammu, siis ühiskond hangub ja areng peatub.

Lõpetuseks

Kordan üle põhilise, et mind valesti ei mõistetaks. Sellist kuritegu, nagu "vahendajale raha pakkumine selleks, et pääseda ametniku jutule või saavutada ametniku sekkumine" karistusseadustikus ei ole. Kuriteoga on tegemist siis, kui raha pakutakse selleks, et saada avaliku huvi seisukohalt ebavõrdne või põhjendamatu eelis. Et selliseks eeliseks võib olla "ametniku õigustatud sekkumine talle alluvate ametnike õigusvastase tegevuse lõpetamiseks" on riigikohtu tõlgendus, millega ma ei nõustu ja mis minu arvates ohustab õigusel ja vabadusel põhinevat ühiskonda.

Oma õiguste kaitseks abi palumine ei saa olla kuritegu. Minu arvates on selline mõte vastuolus õiguse ideega.

Margus Kurm on jurist ja endine juhtiv riigiprokurör, kes esindas Hillar Tederit Porto Franco kohtuprotsessil maakohtus ja ringkonnakohtus.