Marko Kairjak: ohustatud juristide päevast ja õiguskultuurist

Vaba ja seadustest lähtuva iseseisva juristiprofessiooni mõtestamiseks tuleb esmalt tekitada ühiskondlik ja diskursiivne arusaam, kas tegemist üldse on mingi väärtusega meie kõigi jaoks, kirjutab Marko Kairjak.
24. jaanuaril tähistatakse rahvusvaheliselt ohustatud juristide päeva. Vähemalt sellisena võiks seda eesti keeles nimetada (inglise keeles on see Endangered Lawyers Day). Päris täit kindlust anda ei saa, kuna avalikest allikatest jälg selle kohta, kas ja kuidas on eestikeelses meediumis seda päeva tähistatud, puudub.
24. jaanuaril 1977. aastal tapeti Madridis ühes kontoris neli tööõigusega tegelenud juristi (kolm praktiseerivat juristi ning üks õigustudeng) ja tugiteenistuse töötaja. Tulistamises oli veel mitmeid haavatuid. Sündmus seondub Hispaanias samal ajal toimunud siseriiklike muudatustega Franco režiimist demokratiseerumise suunas. Tulistajate motiiv oli seotud juristide tööga töötajate olukorra kaitsel. Väidetavalt olevat just see sündmus olnud lõplikuks tõukejõuks Hispaania ühiskonna demokratiseerumise suunas.
Traagilise sündmuse kontekst annab ehk kaks märksõna: juriste rünnati nende töö pärast juristina ja teiseks oli nende tegevus seotud mingisuguse ühiskondlikult tundliku teemaga (töötajate õigused). Sellest kannustatuna on 24. jaanuar juba aastaid päevaks, mil juristkond peaks juhtima tähelepanu vajadusele kaitsta riigiaparaadist sõltumatult, erasektoris toimetavaid juriste kui iseseisva professiooni kandjat.
Laiemalt võiks see päev olla see hetk, kus mõtestada lahti erasektoris vabalt ja iseseisvalt toimetavate juristide kui ühiskonna institutsiooni tähendust ning väärtust. Igal aastal on 24. jaanuaril päevaga seonduvate sündmuste korraldajate tähelepanu eraldi riikidel, kus võimalikud riived juristide kui iseseisvate professionaalide vastu on eriti ilmsed. 2025. aasta on kuulutatud Valgevene juristide olukorra teadvustamise aastaks.
Vaba ja seadustest lähtuva iseseisva juristiprofessiooni mõtestamiseks tuleb esmalt tekitada ühiskondlik ja diskursiivne arusaam, kas tegemist üldse on mingi väärtusega meie kõigi jaoks.
Sobivalt on paari viimase nädala jooksul (ilmselt küll seda enesele teadvustamata) korduvalt mitmed (sh samuti juristiharidusega) riigi- ja kohtuvõimu esindajad kasutanud mõistet süsteem: nii rõhutas riigikohtu esimees Villu Kõve süsteemiga tegelemise vajadust; väidetavalt baroklikuks muutunud õigussüsteem vajab lahkuva peaprokuröri Andres Parmase sõnul lahendust süsteemsusest. Samas kiidetakse (küll täpsustamata, kes kiidab), et mustamäelasest uus peaprokurör tuleb süsteemist seest.
Vaevalt nende väljaütlemiste taga olevad kolleegid samal ajal sügavaid süsteemiteoreetilisi kaalutlusi evisid, ent mõistekasutus ise viitab sellele, et meil on ühiskonnas tekkinud arusaam sellest, et õigus (ja sellega seonduvad asutused) moodustavad mingi korrastatud struktuuri ja nii struktuuri olemasolu ise kui ka sellesisene (mingil kujul) korrastatus on väärtus. Seega on ühiskonna jaoks oluline õigus ja juristkond kui ühiskonna teatava ootuse tagaja.
Kui nii kokku võtta, on seega ka selles süsteemis erasfääris toimetaval juristil, eelkõige aga just teistele regulaarselt õigusnõu andval (olgu siis advokaat või mitte-advokaadist õigusnõustaja) isikul selles oma roll.
Selle tagamiseks on Euroopa õiguskultuuris selged garantiid: reeglina on sellele õigusnõustajatele usaldatu kaitstud saladuselooriga, sel nõustajal on õigus vabalt valida, kuidas ja mis argumentidega ta vajadusel oma kliendi eest kohtus vaidleb, saada ametiasutustelt tõendeid jne. Omakorda on sellel nõustajal reeglina kohustus olla hoolas, kõrge professionaalse tasemega, tegutseda nõustatava huvides. Enamik nõustajad on selle kõige tagamiseks koondunud mingisse kutseorganisatsiooni, Eesti näitel advokatuuri.
Eelkirjeldatud õigusnõustaja õigused ei saa ega peagi olema absoluutsed ja teatav vaidlus ulatuse ning sisu osas ei ole mitte loomulik (juristid ju vaidlevadki!), vaid ka sisuliselt arendav (diskussioon õiguse ulatuse üle kui seda õigust ise edasi arendav faktor).
Nii ei ole mingi ime, et ka meil on omad probleemid. Oleme Euroopa Inimõiguste Kohtu jaoks üks üsna erakordne riik, kuna lubame õigusnõustaja ja kliendi vahelisi pealtkuulatud kõnesid tõendina kasutada, aastaid ei ole ministeerium suutnud lahendada anomaaliat, et advokaadibüroo läbiotsimine on rangelt piiratud, ent kodukontoris töötava advokaadi kodu läbiotsimise osas pole mingeid reegleid, jõulisemad prokurörid kipuvad ikka advokaatide läbiotsimise reegleid justiitsmuskli näitamise hetkel unustama jne.
Eelnev meelitab tegema järeldust justkui on ühiskonna demokratiseerituse ja õigusriikluse tase reeglina korrelatsioonis ka juristi kui iseseisva ning sõltumatu ameti kaitsega. Vastab selline käsitlus modernse õigusfilosoofia arusaamale nn nurjatu režiimi (ingl.k wicked regime) paradoksist: näiliselt õigusriiklik, ent vähemusi ja poliitilisi teistimõtlejaid tagakiusav riik ei tahagi olla täies ulatuses õigusriik, kuna see välistaks poliitilised repressioonid.
Tõepoolest, ohustatud juristide päeva mõte olgu peaasjalikult tähelepanu juhtida nii lähiajal juhtunud brutaalsustele madalama demokratiseeritusega riikides: riigipööret toetanud juristide vangistamine ja näljasurmad Türgis alates 2016. aastast, naiste õiguste eest võitlevate juristide tagakiusamine Afganistanis, hiljuti segastel asjaoludel süüdimõistetud Aleksei Navalnõi advokaadid, katse n-ö puhastada advokatuur ebasobivatest liikmetest Aserbaidžaanis 2010. aastatel.
Ei tasu siiski unustada, et meie naaberriigis Lätis vapustas ka meie juristidega heades kolleegisuhtes olnud pankrotihalduri tapmine (väidetav palgamõrva tellija mõisteti süüdi 2024. aasta oktoobris, motiiviks vilepuhumine pangas toimunud rahapesu paljastamiseks), ent ka põhiõiguste piiramist eelmise koalitsiooni ajal Poolas või siis kohtusüsteemi n-ö puhastamist pealtnäha täiesti seaduslike vahenditega Ungaris.
Olgu Poola näitel eraldi väljatoodud veel teine tahk, millele 1977. aasta sündmuste valguses eraldi tasuks tähelepanu juhtida: iseseisev juristkond kipub keerulistel aegadel olema just see viimane kants või siis vastupidi taganttõukaja, kes ausat riigikorraldust kaitsma läheb. Viimases hädas peatati Poolas kontrollimatu pealtkuulamine lubamine nii, et paar advokaati esitasid kaebuse Poola riigi vastu oma nimel (kaasus Pietrzak vs Poola Euroopa Inimõiguste Kohtus). Olgu öeldud, et Poola kaebaja on minu hea kolleeg ja iga kord, kui ta ise sellest pealtnäha hullumeelsest kaasusest juttu teeb, süveneb mul tunne, et kunagi tuleb sellest film ja me saame seda kõik PÖFF-il vaadata.
Kodanikuaktiivsus vaba juristkonna poolt tekitab paratamatult täiendava tagakiusamise ja riigi omavoli ohu. Olen mõtetes Ukraina advokatuuri kolleegidega, kes peavad igapäevaselt seletama, miks nad korraldasid sõja puhkedes töötava riigi õigusabi süsteemi tabatud Vene sõjaväelastele.
Mittejuristist lugejale tundub see esmapilgul mõistmatu, juristidele loogiline: kui Venemaa sõjakurjategijale ei tagata esimesest hetkest alates sisuline õigusabi, võib hiljem tekkida probleem rahvusvahelisel tasandil nende otsuste jõustamisega (kuna isik ei saanud mingitki õigusnõu) ja seda ukrainlased ei taha.
Kindlasti peaks siin tõmbama pidurit ja mitte minema meie riigikorralduse seisu ning eelkirjeldatud probleeme eelkirjeldatud näidetega võrdlema, võimaldamaks järeldusi igale maitsele.
Erasfääri õigusnõustaja seisund Eestis on rahuldav ja eelnevad näited pigem peaks kõlama hoiatusena, et ka pealtnäha legaalsed vahendid oskamatu seadusandja või täidesaatva võimu poolt võivad tekitada õigusriiklikult küsitava olukorra.
Diskussioon jäägu pigem sellisele tasandile, kas ja kuidas on teatud käitumine ühiskonna ootustega vastuolus. Ka ootused võivad sealjuures ajas olla muutuvad ja ning selles osas tuleb endale aru anda.
Küll on küsitav, kas lahkuva peaprokuröri bravuurikas väide, et suurtes asjades olla iseseisvast õigusnõustajast kaitsjate peamine eesmärk asju venitada ikka anno 2025 Eestis sobib. Tegemist on üldistusega, ja see üldistus on vale. Kui kuskil käivat pidev venitamine, ei saaks olla ka isiku sisuliselt õigeksmõistvat otsust kui sellist. Peaprokuröri vale üldistus õigusnõustajate suhtes ei ole seega hea toon. Kui aega leiate, mõelge nende vaprate juristide peale, kes peavad rinda pistma keerulisemate olukordadega kui hea tooni minetamine. Jõudu neile!
Marko Kairjak on vandeadvokaat ja õppejõud, Eesti advokatuuri, Euroopa karistusõigusadvokaatide liidu (ECBA) ja Euroopa pettuse- ning vastavuskontrolliadvokaatide liidu (EFCL) pikaajaline tegevliige, Eesti õigusteaduse akadeemilise seltsi aseesimees. Kommentaaris avaldatu on isiklik seisukoht ja ei ole käsitletav eelnimetatud organisatsioonide seisukohana. Autori poolt Mustamäe asumi mainimine ei ole stratifikatsiooni rõhutav, autor on pärit Lasnamäelt.
Toimetaja: Kaupo Meiel