2020. aasta 12. märtsil pisut pärast kella 10 hommikul ütles peaminister Jüri Ratas riigikogu kõnepuldis: "Me oleme jõudnud hädaolukorda." Sama päeva viimastel minutitel kuulutas valitsus eriolukorra välja. Mäletan, et valitsus istus enne seda mitu tundi koos. Kas tol päeval kaaluti veel võimalust, et ehk saame teisiti hakkama?

Loomulikult kaaluti ja seetõttu see valitsuse nõupidamine nii pikalt läkski ning otsuseni jõuti alles hilisõhtul. See oli väga kaalukas otsus, sest eriolukorra juhiga kaasa tulevad meetmed võimaldavad piirata isikuvabadusi väga ulatuslikult. Sellist otsust ei saa teha lihtsalt. Samas oli surve valitsusele ja peaministrile eriolukorra väljakuulutamiseks väga tugev. Osa valitsusliikmetest ja ametkonnast leidis siiski, et on võimalik hakkama saada ka ilma.

Õiguskantsler Ülle Madise oli üsna kõhklev – ta kirjutas paar päeva varem ka sotsiaalmeedias, et kui nüüd kõik pingutame, saame viirusest jagu ka ilma eriolukorrata. Justiitsminister Raivo Aeg ja ka justiitsministeeriumi ametnikud leidsid, et võib-olla mitte. Samal ajal rääkisid välisminister Urmas Reinsalu ja rahandusminister Martin Helme juba mõnda aega eriolukorra vajadusest. Mida need, kes olid pigem skeptilised, pelgasid?

Tuleb meelde tuletada tolle aja konteksti – kes olid valitsuserakonnad. Kaks erakonda semmisid Orbaniga ja oma retoorikas rääkisid, et Eesti tulekski kujundada Orbani-laadseks Ungariks. See oli nende jaoks eeskuju, kuhupoole liikuda. Tänapäeval teame kõik, mida Ungari kohta öeldakse. Et see pole enam demokraatia.

Need, kes on õppinud õigusteadust või ajalugu, mäletavad, kuidas Eestis kehtestati enne okupatsiooni kaitseseisukord ning seda pidevalt pikendati – osaliselt kehtis see Eestis sisuliselt kogu aeg. Samamoodi kehtestas Päts 12. märtsil 1934 vaikiva ajastu, kui ta kuulutas välja kaitseseisukorra. Inimesed olid sellega nii harjunud, et see tundus kehtivat kogu aeg. Selliseid otsuseid ei saa teha kergekäeliselt, nagu oleme ka oma ajaloost õppinud.

Seega püüti võimalikult kaua hakkama saada ilma eriolukorrata. Samas oli ka tugev avalik surve – valitsus pidi demonstreerima, et justkui midagi tehakse. Eriolukorra väljakuulutamine oli ka kommunikatiivne samm, et rõhutada, et olukord on raske. See oli minu jaoks õppetund – et eriolukorda võib kasutada ka kommunikatiivsetel eesmärkidel.

Hiljem on see minu jaoks muutunud lausa naeruväärseks, kui eriolukorda on nõutud ka näiteks kõrgete intressimäärade või energiakriisi tõttu. Viimastel aastatel õnneks enam mitte, aga vahepeal nähti eriolukorras justkui võluvitsa, mis lahendab kõik ärevad olukorrad. 

Kas saan õigesti aru, et toimus ka reaalselt arutelu selle üle, mis juhtub, kui eriolukorra juht hakkab oma võimutäiust vääralt kasutama? Kui talle meeldib see võim liialt ja ta näebki selles valitsemise lahendust? Mis siis, kui ta läheb liiale?

Valitsuse tasandil ma sellist arutelu ei mäleta, aga kuluaarides ikka räägiti sellest.

Pean siin kohe ütlema, et Jüri Ratas kasutas eriolukorra juhina oma õigusi väga mõistlikult ja piiratud mahus. Kuigi formaalselt olid need tema ainuisikulised otsused, rajas Ratas alati nende taha valitsuse konsensuse. Ta käis riigikogus pidevalt vanematekogus briifimas, et saavutada laiem poliitiline konsensus. Ta kasutas talle antud võimu väga vastutustundlikult.

Kas oli võimalus seda võimu ka vastutustundetult kasutada? Tegelikult on ju seadustes kaitsemehhanismid selleks olemas – kui ülejäänud valitsus või parlament näeb, et eriolukorra juht läheb oma korraldustega liiale, on võimalik teha kiireid muudatusi. Need kaitsemehhanismid olid ju olemas. Aga kas põhimõtteliselt oli siiski võimalik, et kui selles rollis oleks olnud teistsugune poliitik, saanuks ta seda võimu vääralt kasutada?

Vaatame, mis toimub praegu Ameerikas – kaitsemehhanismid on küll olemas, aga nende rakendamine võtab aega. Kohtud nämmutavad asju pikalt.

Koroonaajal esitati valitsuse vastu üle 70 kohtuasja. Kindlasti oli veelgi rohkem asju, aga kõik kohtusse ei jõudnud. Kõik juhtumid võitis valitsus, mis tähendab, et kohtud hindasid tagantjärele valitsuse tegevuse õiguspäraseks. Samas näitab see, kui kaua sellised protsessid kestavad – viimased kohtuotsused tulid alles eelmise aasta sügisel. See on hea õppetund.

Nii parlament kui ka kohtud on aeglased mehhanismid. Usun, et kõigile riigiõiguse huvilistele on see, mis praegu USAs toimub, heaks õppetunniks – millal ja kuidas hakkavad kohtuotsused tulema.

Kas eriolukorra juhina kaaluti ka kedagi teist peale peaministri? Seadus annab ju võimaluse määrata sellele kohale lihtsustatult öeldes ükskõik millise ministri.

Meie tõlgendasime seadust nii, aga konservatiivsemad tõlgendajad leidsid, et peaminister ei saagi eriolukorra juht olla – et see peab olema üks ministritest.

Samas oli selge, et sellise kriisi puhul ning arvestades tolleaegse valitsuse dünaamikat, sai seda rolli täita ainult peaminister.

Ma proovisin kokku lugeda, kui palju eriolukorra juhi korraldusi kokku välja anti. Lugemine läks sassi kuskil 18. märtsi juures, kui ilmus eriolukorra juhi korraldus pealkirjaga – ja ma tsiteerin – "Peaministri korraldus number 25: eriolukorra juhi korraldus kehtetuks tunnistamine ning korralduse number 26 eriolukorra juhi korraldus ja korralduse number 32 eriolukorra juhi korraldus liikumispiirangute kehtestamiseks pärast riigipiiri ületamist, muutmine." Tsitaadi lõpp.

Selle konkreetse korraldusega anti muuhulgas politseile võimalus tuvastada piiripunktides visuaalselt viirusele viitavaid haigussümptomeid – näiteks vaadata, kas keegi on näost punane või kas tal on nohu. Keha temperatuuri kraadimine polnud siis veel lubatud.

Mis te arvate, kui suur osa ühiskonnast päriselt aru sai, millised reeglid parasjagu kehtisid ja millised mitte?

Seda on tagantjärele raske hinnata. Olukord muutus kiiresti ja me õppisime iga päev midagi uut – alguses ei teadnud me viirusest suurt midagi.

Kriisi alguses polnud veel teadusnõukoda ega välja kujunenud kindlat rutiini. Väga palju sisendit tuli välisministeeriumist – saatkonnad raporteerisid, mida teised riigid teevad, ja välisminister tõi need arutelud valitsusse, arvates, et ka meie peaksime samamoodi tegema. Minu inimesed guugeldasid palju. Tegelikult guugeldasid kõik ministrid. Määramatus oli väga suur.

Siis tuli esimene laine, siis teine ja lõpuks harjusime olukorraga. Asjad muutusid üha mõistlikumaks Samas oli see aeg, mil segadust kindlasti esines. Kui viiruse lained taandusid, muutus ka inimeste käitumine – sageli ei peetud korraldustest enam kinni. Vahel oli seegi valitsuse jaoks argument mõne piirangu kaotamiseks – kui inimesed neid nagunii ei täida ja järelevalve pole võimalik, siis pole ka mõtet piiranguid hoida. See käis natuke käsikäes.

Väga põnev on võrrelda Eestit teiste riikidega, kuidas inimeste seadusekuulekus on. Paljudes riikides ei kehtestatud üldse rangeid piiranguid – piisas sellest, kui poliitilised juhid ütlesid, et mõistlik oleks käituda teatud viisil ja inimesed usaldasid neid. Eriti Põhjamaades järgitakse sellist lähenemist, sest seal usaldatakse oma riiki. Teistes riikides, kus usaldus on väiksem, oli vaja tugevamaid norme ja rangemat järelevalvet. Eesti jäi kuskile sinna vahepeale.

Esimestel päevadel ja nädalatel olid kõik kodudes, aga kui päike välja tuli, tulid inimesed õue.

Jah, hiljem õppisime, et vabas õhus see viirus nii hästi ei levi.

Tagantjärele hinnanguid anda on keeruline, sest kõik olid kummalises olukorras. Kui ma vaatasin videot, kus politsei mõõtis õues meetripulgaga, kas inimeste vahel on kaks meetrit või mitte, siis see tundus ikka pöörane aeg.

Nii  oli.

Kuidas need korraldused sündisid? Neid tuli ju mitu korda päevas. Mõnikord arenesid sündmused pöörase kiirusega. Kas riigikantseleis käis see nii, et valitsus istus pidevalt koos, arutati olukorda, vaadati, mida tehakse välismaal, kuulati spetsialiste ja siis otsustati, et oleks vaja üht või teist regulatsiooni? Mina kujutan seda ette nii, et riigikantseleis olid inimesed ja juristid kogu aeg valmis – ühel lauanurgal hädaolukorra seadus, teisel põhiseadus – ja siis kiiresti koostati korraldusi ja seletuskirju. Kas nii mööduski paljude riigiametnike esimene koroonakevad?

Tegelikult möödus mitu aastat sellisel viisil – lainetena, kord intensiivsemalt, kord vähem. Sealt väljatulek ja korralduste mahavõtmine ei olnud lihtne. Põhimõtteliselt oli nii, et poliitilisi arutelusid toimus nii palju, kui sisendit suudeti anda. Siinkohal tasub meenutada, et usaldus valitsuse ja ametkonna vahel kadus. Valitsus ei usaldanud terviseametit – see asutus, mis pidi andma sisulise hinnangu, ei saanud vähemalt algfaasis oma sisendit valitsusse viia. Isegi keelati terviseameti juhil osaleda valitsuse nõupidamistel.

Miks nii?

Lihtsalt see suhe läks nii rappa. Kui meenutate, milline oli valitsus – ja me kõik teame ka, milline on EKRE retoorika. Seda kõike saab tagantjärele veebist uurida. Lihtsalt ei usaldatud neid ametnikke.

Aga usaldus riigikantselei ja poliitikute vahel? Selleks, et korraldused oleksid juriidiliselt pädevad, oli ju hädavajalik, et usaldus säiliks. Kas see usaldus oli olemas?

Jah, mina usun küll, et oli. Minu ja peaministri vahel oli usaldus ning ka laiemalt õppis valitsus ametnikega koos töötama. Võib-olla tooksin eraldi esile riigikantselei õigusosakonna juhataja Kristi Purtsaku, kes on väga suure töövõimega ja nutikas jurist. Ka õiguskantsleri, kes samuti töötas kaasa. Nad aitasid hoida joont, mis on mõistlik ja mis mitte ning et valitsus liiga kaugele ei läheks.

Ma olen seda juba maininud, aga Jüri Ratas lasi aruteludel tekkida. Ta oleks võinud teha otsuseid ainuisikuliselt, aga ta arutas kõik valitsuses läbi. Kaaluti erinevaid võimalusi, õiguskantsler sai kaasa rääkida, mina sain kaasa rääkida. Ja kui oli asju, mille kohta ütlesime, et neid ei ole kohtus võimalik kaitsta või et need ei ole juriidiliselt korrektsed, siis see argument reeglina ka toimis.

Kas mõni juriidiline viga lipsas ka läbi, mis lihtsalt ei jõudnud kohtusse? Korraldusi muudeti ju väga kiiresti – mis ühel päeval kehtis, võis järgmisel päeval olla juba muutunud. Kindlasti tegi riigikantselei tagantjärele õigusanalüüsi. Võib-olla on nende teemade põhjal isegi teadust tehtud. Kas oli ka korraldusi, mida tegelikult ei oleks tohtinud anda?

Põhimõttelisi vigu ei tehtud, kuid kiirustades tuli ette näpuvigu, mis hiljem ära klaariti. Kui kehtestad piiranguid, siis tuleb läbi mõelda nende mõju, mis on reeglina väga mitmekihiline ja laiaulatuslik. Kõiki aspekte ei ole kiirustades võimalik ette näha. Riigikantselei inimesed töötasid 24/7 ja olid lõpuks väga kurnatud – väsinud inimesed ikka teevad vigu. Midagi põhimõttelist ma aga ei mäleta. Küll tuli aeg-ajalt vigu parandada ja korraldusi kohendada.

Mis õppetunnid te eriolukorrast kaasa võtsite?

Õppetunde on palju – nii isiklikul tasandil, organisatsioonijuhina kui ka riigi jaoks. Vast kõige olulisem on see, et koroonakriisi ajal räägiti kestvast kriisist, aga see kriis sai läbi. Koroonakriis sai läbi 24. veebruaril 2022. Ühe päevaga. Enam ei räägitud koroonast. Pärast seda oleme rääkinud mitmikkriiside ajastutest ehk mitu kriisi korraga.

Kõige tähtsam õppetund on see, et valmisolekut tuleb parandada igal tasandil, see on see kõige olulisem. Ajad ongi keerulised ja me peame  oma valmisolekut parandama. See on kõige olulisem asi.

Riigiõiguse poole pealt võeti mõned õppetunnid üsna kiiresti kasutusele, kuna ei soovitud eriolukorda lõputult pikendada. Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadust muudeti kiirkorras ning terviseametile anti volitused, mis varem kehtisid ainult eriolukorra ajal.

Mõned ütlevad, et pärast seda läks asi, kuidas nüüd öelda, lappama – hakati tegema otsuseid, mis tekitasid ühiskonnas rohkem pahameelt. Meenutame kas või koroonapasside küsimust: kui kaua peaks inimene enne kohvikusse minekut QR-koodi näitama? Või küsimust, kas tööl võib olla vaktsineerimata inimene? Kas sellised valikud oleksid pidanud jääma mingi erikorra alla või tagantjärele vaadates oli ikkagi õige, et need delegeeriti allapoole?

Ma arvan, et see oli õige otsus. Eriolukord annab riigile väga laialdased õigused piirata inimeste põhivabadusi ja sellises olukorras ei olnud neid tööriistu vaja. Vaktsineerimise ja koroonapasside küsimuse puhul ei oleks eriolukord andnud mingeid õigusi juurde. Eriolukorras saab riik näiteks asju sundvõõrandada või kehtestada töökohustuse, aga need ei ole meetmed, mida selles kriisis kasutada.

Seega need teemad ei ole omavahel põhjuslikus seoses. Ma arvan ka tagantjärele, et nii koroonapass kui ka vaktsineerimine olid õiged sammud. Probleem oli pigem selles, et inimesed olid väsinud. Samuti ei olnud usaldus riigi vastu piisavalt tugev, et süsteem oleks korralikult käima jooksnud. Kui vaadata teisi riike, kus need lahendused suudeti edukalt rakendada, siis tegelikult aitasid need ühiskonda kiiremini avada.

Seadusandlusest veel – riigikantselei asus ju juba kriisi esimesel aastal, paljuski teie juhtimisel, välja töötama valmisolekuseadust. Hiljem sai see nimeks tsiviilkriisi ja riigikaitse seadus. Laias laastus hõlmab see seadus kõiki võimalikke kriise Eestis – kuidas riik neis tegutseb, millised on meie rollid, võimalused, õigused ja kohustused. Eelmisel aastal ütlesite, et lahkute ametist siis, kui see seadus jõuab riigikokku.

Nüüd aga on seadus jõudnud hoopis kaitseministeeriumisse, kus see uuesti avati ja käivad uued arutelud. Kui ma nägin, et samal ajal tuli kaitseministeeriumist välja ka riigikaitseseaduse muutmise eelnõu, mis tegelikult võiks olla osa uuest katusseadusest, hakkasin ausalt öeldes kahtlema, kas see kõiki kriise reguleeriv seadus üldse kunagi valmis saab ja riigikokku jõuab. Kas teie olete optimistlikum?

Jah, olen oma olemuselt optimist. Kõigepealt on meil sellist laia seadust kindlasti vaja, sest praegu on süsteem üles ehitatud nii, et iga valitsemisala on loonud oma pisikese kriisideks valmisoleku maailma, aga need omavahel ei ühildu. Seda on näidanud nii päris kriisid kui ka õppused. Meil on vaja terviklikku lahendust, sest kriisid toimuvad samaaegselt.

Ka Ukrainast oleme õppinud, et lisaks konventsionaalsele sõjale toimuvad samaaegselt ka muud kriisid. Seega tuleb nendele läheneda terviklikult.

Mul oli peaministriga kokkulepe, et teeme selle seaduse ära ja siis ma lähen. Olen endiselt piisavalt optimistlik, et see kokkulepe peab ja seadus tuleb. Seadus on iseenesest valmis, kuid kaitseministeerium on olnud selle peamine vastane.

Põhiline ideoloogiline vastasseis seisneb selles, et nemad tahavad, et kaitsevaldkond oleks eraldi ja muu kriisihaldus eraldi. See meie arvates ei vasta tänapäeva maailma nõuetele. Siin tuleks teha põhimõtteline otsus – kas meil saab olema ühtne kriisideks valmistumise süsteem või mitte. Kui see otsus tehakse ära, on seadus valmis ja seda võiks rahulikult menetlema hakata.

Te siiski lahkusite enne, kui seadus riigikokku jõudis.

Jah, sest ma nägin, et võib-olla minu ametisolek on selle seaduse edasisele menetlemisele takistuseks, mitte abiks. Ei ole mõtet ametikohast kümne küünega kinni hoida. Nii nagu mina näen, minu osa sellest kokkuleppest oli seaduse ettevalmistamine ning mina olen selle ära teinud. Olen optimistlik, et ka peaminister täidab oma osa.

Teiega ei ole tehtud häid lahkumisintervjuusid ja ega ma seda siin ka päris teha ei jõua, aga kas saan õigesti aru, et kriisideks valmisoleku parandamine kujuneski lõpuks teie ametiaja kõige olulisemaks ülesandeks?

Jah, aga ma püstitasin selle eesmärgi ka kohe alguses, kui ametisse asusin. See oli minu peamine motivaator riigisekretäri koha vastuvõtmisel.

Mul on suur kaitseministeeriumi taust ning olen ka riigi infosüsteemi ameti peadirektorina juhtinud ühte suurt kriisi. Nägin, et selles valdkonnas saab palju paremini toimetada ning riigisekretärina oli mul võimalus seda süsteemi mõjutada ja seda ma ka tegin.

Loomulikult oli mu ambitsioon suurem, kui ma suutsin ära teha, aga usun, et meie kriisideks valmisolek on täna oluliselt parem kui siis, kui ma ametisse asusin – nii riigikantseleis kui ka riigis üldiselt.

Mis puutub lahkumisintervjuudesse, siis mina olen olnud alati avatud. Kui ajakirjanikud, teie kolleegid või keegi mujalt on küsinud, ei ole ma kellelegi ei öelnud.