Kommenteerides eelmise aasta liiklusstatistikat, mille kohaselt kasvas Eestis nii liiklusõnnetuste kui ka liikluses hukkunute arv, märkis viimased aastad siseministrina töötanud Läänemets (SDE), et selle peamiseks põhjuseks on aastaid kestnud politsei- ja piirivalveameti (PPA) kärpimine.

"Kui võtad politseinikke vähemaks, kui liiklusjärelevalvet tehakse vähem, siis sellel on mõju, aga see mõju avaldub pika aja jooksul. See ei ole niimoodi, et võtad patrulle vähemaks ja siis kohe järgmisel kuul on rohkem kihutajaid, vaid see selliselt, et sa tead, et aasta või kahe aasta jooksul, kolme või nelja aasta jooksul harjud ära sellega, et ma näen palju vähem politseinikke, ma tean, et nendel teedel ta eriti ei liigu, ma tean umbes, kus kohas nad on... ja sealt hakkab sinu liikluskäitumine muutuma. See on ju tegelik põhjus, mitte ei ole autode arvu kasv, vaid see, et me oleme politseinike vähemaks võtnud ja liiklusjärelevalvet tehakse vähem," rääkis Läänemets.

Lahenduseks ei saa aga tema sõnul olla see, et väheneva tööjõuga Eestis võetakse tööle rohkem politseinikke, vaid tuleb leida muud meetodid.

"See, kuhu poole siseministeerium ja PPA suunduvad, on leida targemaid lahendusi ja loomulikult seal on erinevad osad. Küsimus on ennetuses, küsimus on inimeste teavitamises, küsimus on liiklusjärelvalves ja küsimus on selles, et kuhu me ressurssi paneme. Midagi pole teha, Eesti politsei on Euroopa kõige õhukesem ja nüüd on küsimus, et kas me inimestena tahame, et me kulutame neid politseinike töötunde sellele, et vormistada [trahve] või seista selle kaameraga kuskil tee ääres, mis tähendab, et sa kulutad tohutult palju politseiressurssi, mis võiks uurida vargusjuhtumeid, püüda pätte, teha ennetustööd, selgitada noortele. Palju mõistlikum on seda lahendada kuidagi tehnoloogiliselt," kirjeldas Läänemets. "Ja ma olen ka seda meelt, et tehnoloogilised lahendused peaks olema sellised, et mida vähem me inimeste õiguseid piirame, seda mõistlikum," lisas ta.

Ka Loigo rõhutas, et kõige kallim ressurss riigi jaoks on politseinikud tänavatel.

"Me peame ikkagi leidma, arvestades ka riigi majanduslikku olukord, paremaid ja nutikamaid lahendusi. Selge on see, et politsei ja piirivalveametil ei ole võimalik liiklusjärelevalvesse rohkem töötunde panna, sest meil ei ole lihtsalt ressurssi. Täna me proovime seda töötundi teha efektiivsemaks, see tähendab, et me proovime oma tegevusi paremini sihistada. Selge, et me ei jõua kõigi rikkujatega tegeleda ja me ei pea ka kõikide rikkumistega tegelema, me peame tegelema eelkõige nende asjadega, miks inimesed saavad liikluses viga ja surma. Ja siin kolm peamist põhjust on kiirus, joobes juhtimine, turvavarustuse mittekasutamine ja siis sinna juurde ka veidikene need kõrvalised tegevused. Tulevikuplaanis me peame mõtlema nendele tehnoloogilistele lahendustele, kuidas – nii nagu ka tööstuses – proovitakse leida tehnoloogilisi ja nutikaid lahendusi, kuidas teha vähema ressursiga efektiivsemalt tööd ja üheks selleks kindlasti on see automaatne järelevalve," tõdes ka Loigo.

Ta rõhutas samas, et politseinikud ei kao tänavatelt ning neid ei asenda ainult automaatne järelevalve: "Politsei jääb ikka tegema mehitatud järelevalvet, [aga] ta jääb tegelema ainult rohkem vahetut ohtu kujutavat rikkumistega – roolijoodikutega, suurte kiiruseületamistega. Sellised pisirikkumised me saame automaatses menetluses ära menetleda."

Ginter: ülemäärane jälgimine ja karistamine tekitab trotsi

Ginter tõi oma vastuväidetes esile, et mõnes kohas on ka teed selliselt projekteeritud, et korrektse möödasõidu tegemiseks tulebki lühiajaliselt kiirust ületada. Ning kui muidu seadusekuulekas juht saab sellise rikkumise eest karistada, siis see võib hakata tekitama trotsi Eesti riigi suhtes.

"Küsimus on selles, et arusaamine, justkui sellise keskmise inimese usinam trahvimine toob kaasa kuidagi isamaale truumat ja tublimat käitumist - see arusaamine ei lähe kokku. Iga selline äpardus, ütleme seesama möödasõit, millest ma rääkisin, tee on projekteeritud niimoodi, et ma ei saagi mööda kiirust ületamata – et siis inimene saab selle möödasõidu pealt trahvi, siis ta ei lähe koju, tänulikult ja rehabiliteerinuna, vaid ta läheb koju ja ta on natukene kibestunud," rääkis Ginter. "Ja küsimus on see, kui suurt hulka sellist kibestumust me suudame endale lubada ühiskonnana enne, kui see läheb destruktiivseks. See ongi tunnetuslik, psühholoogiline küsimus - see ei ole mitte see, et politsei on paha ja kihutamine on hea. See on hoopis mitmetasandilisem argument," rõhutas ta.

Ginter viitas ka sellele, et tema hinnangul on siseministeeriumis inimesi, kes sooviks luua süsteemi, millesse ühendataks kõik jälgimiskaamerad ning selle kaudu saaks hakata kõiki inimesi jälgima ja nende andmeid töötlema. "Kui me paneme juurde täiendavad kaamerad, ütleme, et siseministeeriumi ametnike ambitsioon on tekitada selline supervõrgustik, millega on veel lihtsam kurjategijaid püüda, siis meie asi on tegelikult need võrgustikud ära tükeldada ja seista uutele tehnoloogiatele vastu," leidis ta.

Läänemets: poliitilist tellimust lausjälgimiseks pole

Läänemets rõhutas siiski, et sellist poliitilist tellimust ametnikele ükski Eesti poliitiline jõud ei ole andnud.

Küll aga tõi Läänemets näiteid, kus automaatkaameraid on tema hinnangul ratsionaalne kasutada ning hirm nende eest on põhjendamatu.

"Võtame nüüd selle, et mitu patrulli siis maakonnas on või kui palju üldse seesama autos mõõtev seade suudab neid inimesi tabada. Keskmiselt maakonna peale kaks-kolm patrulli nad ei tee [kogub aeg] liiklusjärelevalvet, kõik ei sõida kogu aeg. Kui panna see tundidesse, siis me saame ikka, et see lõpuks puudutab väga väheseid inimesi," rääkis ta. "Lihtsalt need hetked, kui politseipatrull peab ühest kohast teise liikuma, võtab selle olukorra ära, et kui seal keegi kiirust ületab, et siis sa peaks nagu eraldi kinni pidama, hakkama nende inimestega tegelema – see toimub automaatselt. Et tal ei ole ju mitte mingisugust muud eesmärki, et ta ei lähe kuidagi mingisuguseks massiliseks inimeste tagaajamiseks."

Teise näitena tõi ta omavalitsuse, mis on oma valvekaamerad politsei kontrolli alla andnud: "Mina olin väikeses Eesti vallas vallavanem. See oli minu huvi, et see politseiga ära ühendada, sest mitte kunagi mitte kellelgi vallas ei olnud seda ressurssi, ei olnud juriidilist pädevust, õigust, et midagi ette võtta. See andis turvalisusele juurde ja mitte kunagi politsei, istu ja vaata, mis näoga inimene või kes kellega kohtub, selle kaamera all. Sest lõpuks omavalitsus paneb selle kaamera, seda infot seal ju salvestab, et pärast lõpuks tuvastada mingit kuritegevust selle."

"Või näiteks toome Tallinna linnas bussid. Kas teate, et bussil on sees ja väljas kaamera ja tänu sellele on võimalik teatud olukordi hiljem politseil fikseerida, et kui on liiklusõnnetus olnud või inimene alla aetud või midagi sellist või otsitakse taga kedagi, mõnda masinat, mõnda kurjategijat, et selles mõttes kõik, need asjad ju nagu väga palju toimivad," rääkis ta. "Aga neid ei kasutata ju kurjalt ära. Ma olen selle kontekstiga nõus, et seda peab alati vaatama, et ei tohi käest ära minna."

Ka Loigo rääkis, et mitmesuguseid kaameraid kasutatakse juba praegu palju ning need teevad politsei töö lihtsamaks: "Väga palju on ka inimestel endal [autos] pardakaamerad ja need on sellepärast, et kui midagi juhtub, mingi liiklusõnnetus, siis sealt ei tule hilisemat vaidlust. Tegelikult juba täna kasutatakse seda väga palju. Kindlasti see mingis kohas teeb politsei töö lihtsamaks, kui me räägime mingitest vaidlustest."

Ginter: suurte andmebaaside teke tuleb ära hoida

Ginter tõi veel esile, et automaatkaameratega määratavad karistused tunduvad ebaõiglased võrreldes nende rikkumiste suurust sellega, millistest kahjudest alates majanduskuritegusid hakatakse menetlema. Teiseks rõhutas ta, et igati tuleb ära hoida suurte andmebaaside teke.

"Võib juhtuda, et pannakse toime õigusrikkumisi ja siis need õigusrikkumised on tähtsamad ja vähem tähtsamad. Ma saan aru, et siin see diskussioonis läheb kaduma, et iga liiklusrikkumine on paha, aga samas ringkonnaprokuratuur ütleb, et pankrotikuritegusid hakkavad nemad menetlema alles 40 000-st eurost. Ja siis tekibki konflikt, et tundub, et see nulltolerants on valikuline, suvaline täiesti juhuslikel päevadel, et miks meil on majanduskuritegudes 40 000 eurot, aga kiiruseületamisel on pluss miinus kolm või viis või mis see on," arutles ta.

"Aga andmebaaside teema: jah, kaamerad on olemas, on kodudes, on koolides, autobussides ja suur võitlus on, et need ei ühenduks omavahel üheks kergesti kasutatavaks suureks andmebaasiks, vaid see olekski natukene ebatõhus, et tuleb nad eraldi läbi käia. Selle vastukaaluks on sul siis ka teadmine, et sul ei ole ühte superuserit (superkasutajat - toim.), kes saab kõike sinu kohta teada," rääkis ta.

Läänemetsa kinnitusel siiski sellist suurt andmebaasi keegi luua ei taha. "Seda superandmebaasi ja sellist jälgimisühiskonna monstrumit mina ei ole kuulnud, et poliitiliselt Eestis keegi toetaks. Ma pole näinud, et sellist asja [keegi tahaks], kuhu kõik kokku jookseb ja siis saad kogu riiki kontrollida, mina isiklikult olen ka selle vastu. Ja sellepärast ongi, et me peaks nagu eristama ja aru saama, et keegi seda ei taha teha," rääkis ta.

Eraldi tõi Ginter välja ka kaamerate sotsiaalse mõju: "Mis on liikluse ja kõige sellega on üks asi, et me tegeleme eelkõige korrakaitsega - et keegi ei saaks viga, kellelegi ei juhtuks midagi, ei varastataks midagi. Aga selle ümber on terve maailm, mis on sotsiaalteadlaste maailm, psühholoogia näiteks ja, ja ka see küsimus, et teadusuuringud näitavad, et kaamerad, sealhulgas ka keskmise kiiruse kaamerad, üldse kiiruskaamerad, tekitavad tõsiseid vaimse tervise häireid inimestel. Ja see on uuringutega tõestatud, et inimesed muretsevad, et kuidas nad peaksid käituma, kuigi selle kaamera eesmärk on ainult tegeleda kiirusega või siis, et keegi kellelegi kallale ei lähe. See psühholoogiline element sealjuures on see, et seal kaamera taga istub nüüd keegi, kes teab, kuidas ma peaksin käituma," tõdes Ginter. Tema sõnul on uuringud näidanud, et täiesti seaduskuulekad inimesed eelistavad käia mööda tänavaid, kus kaameraid ei ole, sellepärast et nad kardavad, et äkki nad käituvad valesti.

Läänemets: jälgimisandmeid koguvad ka eraettevõtted

Läänemets tõi diskussioonis esile, et oma tegevusega koguvad andmeid, sealhulgas isikuandmeid ka erinevad eraettevõtted ning nende kasutamisest on väga vähe teada.

"Me räägime siin kaameratest, aga kuulge – isejuhtivad autod, kui see sõidab tänaval, siis ta kogub tohutult palju informatsiooni, see läheb kõik kuskile Teslasse või ma ei tea kuskile serveritesse. Aga ma pole kordagi kuulnud, et keegi protestiks, et mis need isejuhtivad masinad siin sõidavad. Tulevikus tulevad meile õhku droonid, nad hakkavad lendama ju täpselt samamoodi – et nad liikuda saaks, kõik need isejuhtivad masinad ja droonid – nad ju peavad kogu aeg koguma informatsiooni, kaasa arvatud, milline masin sõidab, kuskohast inimene liigub, kõik need asjad – see on ju tohutu informatsiooni kogus ja see kõik läheb kuskile eraettevõtetele," kirjeldas Läänemets.

"Mitte riik ei ole see, kes täna Eestis saab seda informatsiooni liiga palju, vaid on eraettevõtted ja ma pole kordagi kuulnud ühtegi protesti. Ja siis me räägime sellest paarist patrullautost kuskil maakonnas, kes mingisugused üksikud sõidud teevad ja ütleme, et see on suur probleem," lisas ta.

Ginter: riik rikub andmeid säilitades seadust

Ginter tõi veel esile, et siiani valitseb politsei andmebaasides korralagedus ning nendes on isikuandmeid, mida seal ei tohiks olla.

"Miks on politsesi andmebaasis minu alaealise tütre pilt, kes ei ole mingit rikkumist toime pannud? See on sellepärast, et meil andmekaitsealaselt toimub ikkagi läbu ehk siis mingit tasutud liiklustrahviga sõiduki terve seal liikunud seltskonna kollektiivi pildi säilitamine, ja neid on mitu. See ei ole ainult see konkreetne näide – päringute peale tulid nad kenasti välja. Miks nad seal on ja miks me peaksime arvama, et nüüd selle uue süsteemi tutvustamisel, kus pildistatakse kõiki, et siis seal kuidagi toimuks see tsiviliseeritult ja hästi, et toimub euroopalikele nõuetele vastav andmete hävitamine ja kõik see hügieen. Meil on kõik need pildid alles," rääkis Ginter.

"Euroopa Kohtu praktika järgi isegi kurjategijate pilte ei tohi nii kaua säilitada. Ja nüüd me säilitame täiesti tavaliste inimeste pilte. Ka politsei peab tagama Euroopa Liidu õiguse täitmise. Politsei ei saa öelda, et meil on omaenda siseriiklik õigusakt ja seetõttu me Euroopa kohtu praktikat ei täida. Ja küsimus on ka see, et miks seda vaja on? Kuidas soov säilitada kõikide inimeste pilte seal aitab minu turvalisusele või ühiskonna turvalisusele kaasa, kui minu alaealise tütre pilt on andmebaasis ja minu venna vana pruudi pilt on andmebaasis. Mis on siis see ühiskondlik tellimus, mille jaoks see põhiõiguste piirang toimub?" küsis ta.

"Mina näen probleemi selles, et mina kui seaduslikult käituv kodanik ei peaks olema riigi järelevalve all igapäevaselt tänaval ja liikluses osaledes," lisas Ginter.

Eraldi tõi välja veel ohu, kuidas võiksid selliseid andmebaase ja jälgimissüsteeme hakata kasutama teistsugused poliitilised jõud.

"Me näeme Ameerika Ühendriikides, kuidas on pinged rahvusvaheliselt üleval, et kes selle süsteemi rooli istub homme, seda me tegelikult ei tea, kuidas järgmised valimised lähevad. Ja me teame seda, et Venemaal on olemas kõik need unistuste tehnoloogiat ehk siis on olemas seesama tehisintellektiga ühildatud kaamerasüsteem on olemas tuhanded politseinikud tänavatel ja nüüd lihtsalt näitena seesama, et seesama kortermaja fonolukk on võimalik ühendada Venemaal politsei andmebaasiga ja sellega on suurepäraselt võimalik püüa korterivargaid, aga sellega on suurepärane ka välistada opositsiooni tekkimist ja sellega on suurepärane hoida inimesi kontrolli all. Ja seal ka šantaaž ehk siis selle tehnoloogia põhjal on võimalik poliitilisi oponente tasalülitada," kirjeldas Ginter.

Samas on näide ka Eestist koroona-ajal, kus taheti hakata inimesi jälgima, meenutas Ginter: "Võtke seesama koroona aja näide, kus tehti telekomi-ettevõttetele päring, palun andke meile iga inimese mobiiltelefoni asukohad - seda tegi Eesti Vabariik. Seda ei teinud Tesla või Facebook, seda tegi Eesti Vabariik ja ainukene põhjus, miks neid andmeid välja ei antud, on sellepärast, et Telias, Elisas ja nii edasi olid tark juhatus, olid mõistlikud juristid ja ütlesid riik, et teil ei ole õigust selliseid andmeid saada. Aga see põhines ühe inimese tarkusel."

Sama moodi on Eestis mobiiltelefoni meta-andmete teema siiani lahendamata, ehkki riigikohus on aastaid tagasi öelnud, et riik ei tohi sundida telekomi ettevõtteid neid andmeid koguma ning sama on leidnud ka Euroopa Kohus.

Läänemets: tuleb leida tasakaal

Läänemets rõhutas, et tema arvates ei ole küsimus tehnoloogias, vaid selles, mida nende andmetega tehakse, kui palju neid säilitatakse, kes neid kasutada saab ja mismoodi neid ühildatakse.

"Ehk siis ma arvan, et debatist võiks tehnoloogia selles mõttes kõrvale jätta, et seda on mõistlik kasutada. Küsimus, mis hiljem neist fikseeritud olukordadest ja nendest andmetest saab ja see on päris oluline küsimus. Ma arvan, et see debatt on selles mõttes teretulnud, et meil neid andmeid hakkab tekkima tohutult palju juurde ja mitte just mitte isegi siseministeeriumi haldusala poole pealt, vaid lihtsalt tehnoloogiline areng on nii suur, et kõiksugu AI andurid, kõiksugu kaamerad tulevad ja ma ütlen, et rohkem tuleb seda erasektorisse kui seda riik teeb. Selles mõttes on debatt täiesti õige koha peal," tõdes endine siseminister.

"Me peamegi lahendusi otsima. Öelda, et ärme kasuta tehnoloogiat on kindlasti on vale. Me peame kasutama, aga see, mida Ginter ütleb, et et me peame jälgima, et asi käest ei läheks, see on õige ja me peamegi seda tasakaalu otsima ja see ongi see seesama, mis ma ütlesin, et inimesed on erinevates valdkondades eksperdid – tehnoloogiainsener ei ole ekspert õigusküsimustes. Me peamegi need kokku panema ja tegelikult mõnes mõttes me lahendame siinsamas ruumis ju seda küsimust, et kuidas saavutada kõige parem ja mõistlikum tulemus terve ühiskonna jaoks," ütles Läänemets.

Saadet "Reporteritund" juhtis Mirko Ojakivi.