Õiguskantsleri 1. juuli pöördumine riigikogu poole seoses pangasaladuse kaitse ja täitmisregistriga pani veerema arengud, mille hoog pole õnneks raugenud. Viimase kuu jooksul on avaldatud sel teemal kümneid artikleid ja arvamusi. Arvamusi on tulnud ka juristidelt, aga mitte üksteisega võidu, vaid teineteist toetades ja täiendades.

On vähe teemasid, milles juristidel on sedavõrd suur üksmeel: pangasaladus sisaldab tundlikku infot ning sellega tutvumiseks peab olema seaduslik alus, õiguspärane eesmärk ja proportsionaalne ulatus.

Pangasaladuse kaitset reguleeriv seadusesäte¹ on mitu lehekülge pikk. See säte paneb kohustuse pangasaladust avaldada, kuid ei anna õigust seda küsida. Selline õigus peab tulenema mõnest muust normist. Kui see puudub, siis võibki juhtuda, et pangal on kohustus avaldada pangasaladust ka siis, kui küsijal ei ole õigust seda saada.

Loodetavasti saab alanud protsessi lõpuks seaduse tasandil kirja, kes võib millal ja mida küsida ning kes peab millal ja kuidas pangasaladuse avaldamisest klienti (omaalgatuslikult) teavitama.

Õiguskantsleri märgukiri on algatanud mõttevahetuse, mis pidanuks eelnema pangasaladuse ligipääsu reguleeriva seaduse vastuvõtmisele, mitte järgnema täitmisregistri väärkasutamise avastamisele. Ent kuna asjakohased reeglid on jäänud vastu võtmata, siis on ka seonduv arutelu jäänud pidamata.

Küsimus pole ainult konkreetses juhtumis, vaid selles, kuidas riik toimib. Andmete kogumine ilma avaliku diskussioonita on paraku iseloomulik ka liikluskaamerate kasutamise ja superandmebaasi loomisega seonduvale.

Riigi arenguvajaduste ja inimeste põhiõiguste tasakaalustamine peaks toimuma mitte kabinetivaikuses, vaid eelkõige õigusloome kaudu.² Hea õigusloome osa on muu hulgas kaasamine, mis aitab tagada põhiseadusest lähtuva õiguskorra ja kvaliteetsema õigusliku lahenduse.³

Kui inimesed võivad teha kõike, mis pole keelatud, siis riik võib teha vaid seda, mis on lubatud. Luba inimeste põhiõigustesse sekkuda saab tekkida üksnes põhiseaduspärase õigusloome kaudu. Kui see ununeb, hakkab õigusriigi alus kõikuma.

Hea õigusloome põhimõtete rikkumine ei muuda seadust automaatselt põhiseadusvastaseks,⁴ ent võib ometi viia põhiseadusvastase tulemuseni. Kabinetivaikuses võib paratamatult jääda tähelepanuta mõni oluline aspekt, mis kaasamise ja arutelu käigus esile tuleks ning õiguspärase ja mõistliku lahenduse leiaks. Seaduste vastuvõtmisele eelnev diskussioon võimaldab vaielda põhiseaduslikud küsitavused läbi enne otsuste tegemist, mitte pärast probleemide avastamist.

See, et lühikese aja jooksul on tulnud päevavalgele kohase aluseta liikluskaamerate kasutamine ja pangapäringute tegemine, on usaldust riigi vastu paratamatult vähendanud ning pannud küsima, kas tegemist on eranditega või laiema mustriga. Katse superandmebaasi luua ei ole seda usaldust suurendanud. Riiki, mille seadused ja praktikad kujunevad avatult ja kaasavalt, on palju lihtsam usaldada kui riiki, mis tegutseb kabinetivaikuses ja omapäi.