27. märtsil tähistatakse Eestis langenud vabadusvõitleja päeva. Tegemist on Tartu Ülikooli keemia õppejõu Jüri Kuke surma aastapäevaga. Kukk suri Vologda vangla haiglas 1981. aastal. Nõukogude Liidu eksistentsi viimastel kümnenditel repressioonide ulatus küll rauges, kuid need ei kadunud täielikult.

Kuke näide oli üks paljudest. Viimane teadaolev poliitvangi surm leidis aset 1986. aasta lõpus, kui suri inimõiguslane ja vabamõtleja Anatoli Martšenko. Väidetavalt oli just tema surm perestroika alguse üheks ajendiks.

Natuke rohkem kui aasta enne seda, 5. septembril 1985 suri Patarei vangla haiglas infarkti Johannes Hint. Hint oli Saaremaalt pärit, sai hariduse Tartust ja TPI-st (Tallinna Polütehniline Instituut ehk TalTechi eelkäija) ning tegi pealinnas peadpööritavat karjääri. Paljud ei tea, kuid enne teaduskarjääri jõudis Hint olla ka Tallinna kommunaalmajanduse juhataja ning muuhulgas algatas Mustamäele suusahüppemäe ehituse.

Järgnevad kümnendid tõid läbimurde. Hint kaitses tehnikateaduste doktorikraadi ning töötas aastaid uute vastupidavate ehitusmaterjalide väljaarendamiseks. Tema suurimaks leiutiseks jäi silikaltsiit, liivast ja lubjast valmistatav tsemendivaba ehitusmaterjal. Tehnoloogia osutus nii menukaks, et Eestisse ehitati kaks tehast selle tootmiseks, kogu Nõukogude Liidus oli neid 40 ringis.

Silikaltsiit oli uus sõna ehituses ka rahvusvaheliselt ning patentide kaitsmiseks ja litsentsite müümiseks asutati neutraalse Austriaga ühisettevõte. Seda, et tegemist oli uue tehnoloogiaga, kinnitab ka fakt, et patente osteti arenenud riikides, näiteks Jaapanis, Lääne-Saksamaal ja Suurbritannias. Kokku oli Hindi nimel üle poolesaja leiutise.

Ajapikku Nõukogude võimu suhtes kriitiliseks muutunud Hint oli võimudele pinnuks silmas ning tema rahvusvaheline maine ja tuntus ei takistanud ebainimlikul süsteemil teda vangi heitmast.

Suur edulugu sai läbi 1981. aastal, kui Hint arreteeriti ja mõisteti 15 aastaks vangi fabritseeritud süüdistuste alusel. Mitu aastat trellide taga kurnasid eaka mehe tervist ning Hint suri 70-aastasena Patarei vanglas.

Johannes Hint sai postuumselt süüdistustest priiks veel Nõukogude kohtu otsusega 1989. aastal. Järgnevate aastate vältel ilmus tema elu ja tegevuse kohta kümneid artikleid ja raamatuid. Nüüd, tema surma 40. aastapäeva eelõhtul, on paslik küsida, kuidas saaksime Eesti väljapaistva ehitusteadlase ja -praktiku mälestust paremini jäädvustada.

Pakun, et sobivaks vormiks on nii monument kui ka mälestustahvel. Ka võimalikke asukohti on üle kogu Tallinna alates Desintegraatori ruumidest Lasnamäel kuni tema maja asukohani välja Meriväljal (maja ise lammutati aasta tagasi). Loogiline asukoht oleks ka tehnikaülikooli linnak. Linn ja ülikool võiksid koostöös Hindi järglastega leida väärika lahenduse režiimi ohvriks langenud innovaatori mälestamiseks.